Beduiinid

See artikkel räägib araabia beduiinidest; beduiinideks võidakse nimetada ka läänepoolseid berbereid

---

Beduiinid (araabia sõnast بدوي badawī, mitmus badw 'kõrbeelanik') on nomaadse eluviisiga araabia hõimud. Nad samastavad end konkreetse hõimuga, mitte rahvaga, ja nimetavad end arab.

Beduiini mees Siinai mäel

Nad elutsevad Lähis-Ida kõrbepiirkondades (sealhulgas Araabia kõrb, Siinai poolsaar, Negev, Sahara). Nende asuala hõlmab Araabia poolsaare, Süüria, Jordaania lõunaosa, Iraagi, Palestiina ja Põhja-Aafrika.

Arv

Kui 1974. aasta rahvaloenduse ajal moodustasid beduiinid Saudi Araabia elanikkonnast 27%, siis 1991. aastaks oli nende osakaal langenud 10 protsendini. Beduiinide koguarvu on 2006. aastal hinnatud 4,2 miljonile. Teistel andmetel on neid alla miljoni ja nende arv väheneb.

Ühiskond

Beduiinid jagunevad hõimudeks, valitavaid hõimujuhte nimetatakse šeikideks ('vanem'). Viimased teevad otsuseid pärast hõimuga nõu pidamist. Hõim jaguneb isajärgseteks suurperedeks.

Kõige rikkamad ja prestiižsemad on kaamelinomaadid, kellel eriti Araabias ja Süürias on suured hõimud ja maa-alad. Lamba- ja kitsenomaadid on vähem prestiižsed. Kõige madalama staatusega on sepad ja orjad (viimaseid leidub tänapäevani).

Prestiiž oleneb ka päritolust. Kõige prestiižsemad on need beduiinid, kes pärinevad Araabia poolsaarelt.

Religioon

Beduiinid on islamiusulised ja peavad oma esivanemaks Aabrahami ja Haagari poega Ismaeli. Islami ettekirjutustest tähtsamal kohal on aga endiselt islamieelsed paganlikud kombed.

Majandus

Beduiinide põhilised elatusalad on karjakasvatus (kasvatatakse kaameleid, lambaid ja kitsi, samuti hobuseid ja eesleid), käsitöö ja uuemal ajal kohati turism. Loomakasvatussaadusi on traditsiooniliselt kasutatud nii omaks tarbeks kui ka müügiks. Ajalooliselt juhtisid ja kaitsesid beduiinid karavane ning tegutsesid kaupmeestena. Araabia poolsaare beduiinid tegelesid peale karjakasvatuse ka põlluharimise, kalapüügi ja pärlipüügiga. Üha enam beduiine asub tööle naftatöötlejatena või põlluharijatena või leiab tööd linnas.

Eluviis

Traditsioonilistel beduiinidel on kodukootud kitsevillast mustad telgid ja nad kannavad voldirikkaid riideid, mis jätavad katmata vaid osa näost.

Beduiinide vajaduse teha iga aasta vihmaperioodil rändeid läbi kõrbe tingivad kariloomade sööda- ja veevajadus ning traditsioonilised karjatamisõigused. Kuival aastaajal peatutakse kaevude ja allikate juures. Rännu ajal jaguneb hõim isajärgseteks rühmadeks.

Ajalugu

Beduiinid on elanud kõrbes vähemalt 4–5 tuhat aastat. Alguses rääkisid nad kõik ligilähedaselt sama keelt. 4. sajandil hakkasid nad järgima ristiusku. 7. sajandil võtsid nad vastu islami ja araabia keele. Samal sajandil rändasid nad Araabia poolsaarelt Negevi kõrbesse. 11. sajandil tungisid nad Põhja-Aafrika kõrbetesse, alistades sealsed berberid. Ühtlasi on beduiinidel suur osa berberite ja Lähis-Ida rahvastiku islamiseerimises.

Pärast esimest maailmasõda allutasid riigid beduiinid oma võimule. See piiras nende rändeid ja hõimude vastastikuseid reide. Paljud beduiinid hakkasid põldu harima, tegeldes peale selle ka karjakasvatuse või palgatööga.

Tänapäeval on beduiinide nomaadne eluviis ohus rangete riigipiiride paikapanemise, naftajuhtmete, veenappuse ja riiklike kavade tõttu beduiinide paikseks muutmiseks. Beduiine on paikseks muuta püüdnud näiteks Iisrael, mis lubab beduiini päritolu araablastel erinevalt araablastest üldiselt teenida Iisraeli armees.

20. sajandi lõpust saadik on paikne eluviis saanud normiks ja rändamine telkidega kõrbes on jäänud peamiselt vabaaja harrastuseks. Kõrbeelu ja sellega seotud esemeid näidatakse muuseumides.

Vaata ka

• fellahid