Disambig gray.svg  See artikkel räägib alkohoolsest joogist; islami mütoloogia tegelase kohta vaata artiklit Džinn (mütoloogia)

Džinn (inglise keeles gin) on teraviljapiiritusest, veest ja kadakamarjadest valmistatud destilleeritud alkohoolne jook. Laukapuu džinni (inglise keeles sloe gin) valmistamisel kasutatakse maitse andmiseks laukapuumarju.

Džinn toonikuga
Eestis toodetud džinnid

Algselt hakati džinni valmistama Hollandis. Jook oli mõeldud ravimiks, mille maitse meeldivamaks muutmiseks lisati sellele kadakamarju. Seetõttu sai uus alkohoolne jook nime genever (tuletatud prantsuskeelsest sõnast genièvre, mis tähendab kadakamarja).

Inglismaal tutvustas jooki Oranje Willelm 17. sajandil. Inglased lühendasid joogi nime gin'iks. Majandussõja ajal Prantsusmaaga lubas kuningas igal inglasel oma majapidamises džinnidestilleerimisseadmed üles panna. Nende olemasolust pidi võimudele vaid teada andma. Selle tulemusena tõusis 40 aasta jooksul Inglismaa aastane džinnitoodang 76 tonnilt kahe miljoni tonnini[1].

Tänapäeval valmistatakse džinni eri viisidel, laia sortimendiga taimedest, on loodud palju stiile ja tootemarke. Lisaks kadakamarjale annavad džinnile maitse ka eri maitsetaimed, ürdid, õistaimed või puuviljad ja tihtipeale nende kombinatsioonid. Džinni tarbitakse tavaliselt koos toonikuga ehk joogina, mida tuntakse džinntooniku nime all. Džinni kasutatakse tihti alusalkoholina, et valmistada džinnil põhinevaid maitsestatud jooke, näiteks laukapuu džinn, mida valmistatakse traditsiooniliselt laukaploomidest.

Eestis toodavad džinni näiteks Distillirium, Junimperium Distillery, Lahhentagge, Liviko, Moe Peenviinavabrik, Põhjaka Viinaköök, Remedia, Tohi Distillery ja Peninuki.

PäritoluRedigeeri

EtümoloogiaRedigeeri

Sõna džinn tuleneb inglise keelsest sõnast genever[2], mis on sarnane prantsuse keelse sõnaga genièvre ja hollandi keelse sõnaga jenever. Kõik nimetused tulenevad sõnast juniperus, mis on ladina keeles kadakas.

AjaluguRedigeeri

Mainimised 11. ja 13. sajandistRedigeeri

Kõige varasem teada olev kirjalik viide jeneverile ilmus 13. sajandil entsüklopeedilises teoses  “Der Naturen Bloeme” (Brugge). Esimene trükitud jeneveri retsept pärineb 16. sajandi tööst “Een Constelijck Distileerboec” (Antwerpen).

Varasemast ajast võib džinni päritolu kohta teavet leida 11. sajandi Benediktiini munkade kloostrist Salernost, Lõuna-Itaaliast, kus kloostrit ümbritses kadakaterohke piirkond. Need mungad kasutasid konkstoruga destillaatoreid, mille oli leiutanud Abu Musa Jabir ibn Hayyan Bagdadis 8. sajandi lõpus. Mungad kasutasid neid teravamaitseliste alkohoolsete toonikute destilleerimiseks, mis olid destilleritud veinist, milles oli leotatud kadakamarju. Nad valmistasid ravimeid ja seetõttu kasutasid kadakat. Ravimtaimena oli kadakas olnud hädavajalik arstide töövahend läbi aegade: roomlased põletasid kadakaoksi vee puhastamiseks ja keskaegsed katkuarstid täitsid kadakaga oma kuratlike maskide nokkasid, et kaitsta end musta surma eest. Üle Euroopa jagasid apteekrid köha, külmetuse, valu, venituste, rebendite ja krampide vastu kadakatooniku veine, sest neid peeti kõike ravivaks.[3]

17. sajandRedigeeri

Arst Franciscus Sylvius on ekslikult saanud tunnustust džinni leiutamise eest 17. sajandi keskel[4], kuigi jeneveri olemasolu kinnitati juba 1623. aastal Philip Massingeri näidendis “The Duke of Milan”, siis kui Sylvius oli vaid üheksa aastane. Hiljem on mainitud, et inglise sõdurid, kes sõidisid 1685. aastal Antwerpenis hispaanlaste vastu Kaheksakümneaastases sõjas, jõid jeneveri juba enne sõda, sest see olevat rahustava mõjuga. Sealt tuli ka termin purjus uljus ehk hollandi uljus [5]. Mõnede kinnitamata andmete järgi on džinn pärit Itaaliast.[6]

17. sajandi keskpaigaks olid paljud väikesed Hollandi ja Flaami destilleerijad populaarseks muutnud odralinnase piirituse või linnaseveini redestilleerimise kadaka, aniisi, köömnete, koriandri jms[7]. Neid jooke müüdi apteekides ja kasutati selliste meditsiiniliste probleemide raviks nagu neeru- ja maohaigused, seljavaevused, sapikivid ning luuvalu.

Džinni toodeti Inglismaal eri viisidel juba 17. sajandi algul. See muutus alternatiivina brändile tohutult populaarseks, kui William III, William II ja William I ning Mary II said Inglismaa kaasvalitsejateks ning peale Kuulus Revolutsioon ka Šotimaa ja Iirimaa valitsejateks. Ajaloolane Angela McShane on kirjeldanud džinni kui protestantlikku jooki, sest selle populaarsuse põhjustas protestantlik kuningas, kes jootis seda katoliiklike iirlaste ja prantslaste vastu sõdivale armeele.[8]

18. sajandRedigeeri

Džinni joomine Inglismaal kasvas märkimisväärselt pärast seda, kui valitsus lubas litsentseerimata džinnitootmist ja samal ajal kehtestas kõigile imporditud kangetele alkohoolsetele jookidele, näiteks Prantsuse brändile, kõrge tollimaksu. See tõi turule rohkem ebakvaliteetset otra, mis ei sobinud õlle valmistamiseks, ning aastatel 1695–1735 tekkis kogu Inglismaal tuhandeid džinniärisid. Seda protsessi tuntakse džinnihulluse[9] nime all. Džinni madala hinna tõttu hakkasid vaesemad inimesed seda regulaarselt tarbima palju rohkem võrreldes teiste samal ajal ja samas asukohas saada olevate jookidega[10]. Kui jätta välja kohvikud, siis 15000 Londoni joogikohast olid üle poolte džinniärid.

Õllel säilis tervislik maine, kuna pruulitud õlut oli sageli ohutum juua kui tavalist puhastamata vett.[11] Džinni süüdistati aga mitmesugustes sotsiaalsetes probleemides ja seda peeti suurema suremuse põhjuseks, mis stabiliseeris Londoni seni kasvanud elanikkonna hulka[12]. Kahe joogi mainet illustreeris William Hogarth oma gravüüridel “Beer Street ja Gin Lane” (1751), mida BBC kirjeldas kui "vaieldamatult kõige võimsamat uimastitevastast plakatit, mis eales välja mõeldud"[13]. Džinni negatiivne maine püsib ingliskeelsetes väljendites tänapäevalgi, näiteks džinniga seotud väljendid, mis kirjeldavad halva mainega baare või joodikuid. Džinni levinud nimetus Briti inglise keeles on "ema häving", mille päritolu üle käib pidev arutelu.[14] 1736. aasta džinniseadus kehtestas jaemüüjatele kõrged maksud ja tõi kaasa rahutused tänavatel. Tollimaksu vähendati järk-järgult ja see kaotati lõpuks 1742. aastal. 1751. aasta džinniseadus oli siiski mõjuvam, kuigi see sundis destilleerijaid müüma ainult litsentseeritud jaemüüjatele, mis viis džinniärid kohalike magistraatide jurisdiktsiooni alla.[12] 18. sajandil toodeti džinni pada-destillatsioonimeetodil ja see oli mõnevõrra magusam kui tänapäeval tuntud Londoni džinn.

18. sajandi alguses destilleeriti Londonis palju džinni legaalselt kodudes. 1726. aastal oli kodudes umbes 1500 destillaatorit. Sageli maitsestati džinni tärpentiniga, et tekitada lisaks kadakamaitsele ka vaiguseid puidunoote. [15]Veel 1913. aastal väideti Websteri sõnaraamatus ilma täiendavate kommentaarideta, et "harilikku džinni maitsestatakse tavaliselt tärpentiniga".

Veel üks levinud variatsioon oli destilleerimine väävelhappe juuresolekul. Kuigi hape ise ei destilleeru, annab see saadud džinnile täiendava dietüüleetri aroomi. Väävelhape lahutab kahest etanoolimolekulist ühe veemolekuli, et luua dietüüleeter, mis moodustab ka etanooliga aseotroopi ja seetõttu koos sellega destilleerub. Tulemuseks on magusam alkohol, millel võis olla täiendav valuvaigistav- või isegi joovastav toime. Hollandi või Belgia džinn, tuntud ka kui jenever või genever, arenes välja linnaseveini kangetest alkohoolsetest jookidest ja on selgelt erinev jook hilisematest džinnistiilidest. Schiedam, linn Lõuna-Hollandi provintsis, on kuulus oma jeneveri tootmise ajaloo poolest. Samuti Belgias,  Limburgi provintsis Hasseltis. Jeneveri oude (vana) stiil püsis väga populaarne kogu 19. sajandi jooksul, kus populaarsetes Ameerika keelueelsetes baarmenide juhendites viidati sellele kui Hollandi või Genfi džinnile.[16] 18. sajandil tekkis džinni stiil, mida nimetatakse Old Tom džinniks, see on pehmem ja magusam džinn, mis sisaldab sageli suhkrut. Old Tom džinni populaarsus vähenes 20. sajandi alguseks.

19-20. sajandRedigeeri

Džinni leiutamine ja jätkuv destilleerimise arendamine(1826 ja 1831) muutis neutraalsete piirituste destilleerimise praktilisemaks, võimaldades seeläbi luua 19. sajandil hiljem välja kujunenud London Dry džinni.[17]


Troopilistes Briti kolooniates kasutati džinni, et varjata kiniini kibedat maitset, mis oli ainus tõhus malaariavastane segu. Kiniin lahustati gaseeritud vees, et saada toonikvesi, millele lisades džinni saadi kokteil džinn toonik, kuigi tänapäevane toonikuvesi sisaldab maitseainena vaid vähesel määral kiniini. Džinn on paljude kokteilide baasalkohol, sealhulgas martini. Suhteliselt lihtsa tootmise tulemusena oli salaja toodetud "vannidžinn" saadaval madalama klassi asutustes, kus müüdi keelu ajal alkoholi.

Sloe džinni kirjeldatakse traditsiooniliselt kui likööri, mis on valmistatud laukaploomide džinni sisse lisamisel, kuigi tänapäevased versioonid on peaaegu alati valmistatud neutraalsetest kangetest alkohoolsetest jookidest ja maitseainetest. Sarnased infusioonid on võimalikud ka teiste puuviljadega, näiteks kreekidega.[18] Teine populaarne pika ajalooga džinnibaasil liköör on Pimm's No.1 Cup (alkoholisisaldus 25%), mis on puuviljane ning maitsestatud tsitruseliste ja vürtsidega.


Riiklikud jeneveri muuseumid asuvad Belgias Hasseltis ja Hollandis Schiedamis.

21. sajandRedigeeri

Alates 2013. aastast on džinn olnud ülemaailmne tõusuperiood ning sellesse kategooriasse on sisenenud palju uusi kaubamärke ja tootjaid, mis on viinud tugeva kasvu, uuenduste ja muutuste perioodini.[19] Hiljuti on populaarseks saanud džinnipõhised liköörid, mis on jõudnud turule väljaspoolt traditsioonilisi džinnijoojaid, sealhulgas puuviljamaitseline ja tavaliselt värviline roosa džinn[20], rabarberi džinn, vürtsitatud džinn, lilla džinn, punase apelsini džinn ja sloe džinn. Kasvav populaarsus ja kontrollimatu konkurents on viinud selleni, et tarbijad ajavad segamini džinni džinnilikööridega ning paljud tooted on piiripealsed ning üritavad nihutada või rikkuda piire džinnitööstustes.

Juriidiline määratlusRedigeeri

Geograafiline määratlusRedigeeri

Mõned juriidilised klassifikatsioonid (kaitstud päritolunimetus) määratlevad džinni kui konkreetsetest geograafilistest piirkondadest pärinevat päritolu ilma täiendavate piiranguteta (nt Plymouthi džinn (KGT nüüd aegunud), Ostfriesischer Korngenever, Slovenská borovička, Kraški Brinjevec jne), samas kui teised levinud kirjeldused viitavad klassikalistele stiilidele, mis on kultuuriliselt tunnustatud, kuid juriidiliselt määratlemata (nt Old Tom gin). Märkimist väärib ka see, et kuigi tehniliselt on Sloe džinn džinnibaasil liköör, on see ainulaadne selle poolest, et EU piiritusjookide määrused näevad ette kõnekeele terminit sloe gin. Kui teatud tootmiskriteeriumid on täidetud siis võib seaduslikult kasutada seda ilma "likööri" järelliiteta.

AmeerikaRedigeeri

Ameerika Ühendriikides on "džinn" defineeritud kui alkohoolne jook, mille alkoholisisaldus on vähemalt 40%, millel on kadakamarjadele iseloomulik maitse. Džinni, mis on toodetud ainult botaaniliste ainete kordusdestilleerimisel, saab veelgi eristada ja turustada kui "destilleeritud džinni".

KanadaRedigeeri

Kanada toidu- ja ravimimääruse kohaselt toodetakse džinni kadakamarjadest või rohkem kui ühe sellise uuesti destilleeritud toiduainete segust alkoholi ümberdestilleerimise teel. Kanada toidu- ja ravimimäärus tunnustab džinni kolme erineva määratlusega (Genever, Gin, London või Dry Gin), mis ühtivad USA määratlustega. [21]Kui Hollandi džinni või geneveri kohta on sätestatud üksikasjalikum regulatsioon, siis segudžinni ja destilleeritud džinni vahel vahet ei tehta. Nii segatud kui ka destilleeritud džinni võib märgistada kui Dry Gin või London Dry Gin, kui see ei sisalda magusaineid.[21] Geneveri ja Gini puhul ei tohi need sisaldada rohkem kui kaks protsenti magusaineid.

Euroopa LiitRedigeeri

Kuigi välja on kujunenud palju erinevaid džinni stiile, on see Euroopa Liidus õiguslikult jagatud nelja kategooriasse järgmiselt :[22]

Klassikaline džinnRedigeeri

Need on kadakamarjamaitselised alkohoolsed joogid, sealhulgas vanim džinni klass, mis on toodetud keskmise tugevusega kääritatud teraviljapudru destilleerimisel potis, nt 68% ABV, ja seejärel uuesti destilleerimisel koos taimedega, et ekstraheerida aromaatsed ühendid. See tuleb villida vähemalt 30% ABV-ga. Kadakamarjamaitselisi piiritusjooke võib müüa ka nimede Wacholder või Ginebra all.

DžinnRedigeeri

See on kadakamarjamaitseline alkohoolne jook, mis ei ole valmistatud mitte taimsete ainete uuesti destilleerimise teel, vaid lihtsalt heakskiidetud looduslike lõhna- ja maitseainete lisamisega neutraalsele põllumajandusliku päritoluga piiritusele. Valdav maitse peab olema kadakas. Pudeli minimaalne kangus on 37,5% ABV.

Destilleeritud džinnRedigeeri

Destilleeritud džinni toodetakse eranditult põllumajandusliku päritoluga etanoolist, mille algtugevus on 96% ABV (vee ja etanooli aseotroop) uuesti destilleerimisel traditsiooniliselt džinni jaoks kasutatavates destillaatorites kadakamarjade ja muude looduslike botaaniliste ainete juuresolekul, tingimusel et kadaka maitse domineerib. Džinn, mis on saadud lihtsalt essentside või lõhna- ja maitseainete lisamisel põllumajandusliku päritoluga etanoolile, ei ole destilleeritud džinn. Pudeli minimaalne kangus on 37,5% ABV.

Londoni kuiv džinnRedigeeri

Londoni džinni saadakse eranditult põllumajandusliku päritoluga etanoolist, mille maksimaalne metanoolisisaldus on 5 grammi hektoliitri 100% ABV ekvivalendi kohta, mille maitset lisatakse eranditult traditsioonilistes etanooli destillaatorites kõigi looduslike taimsete materjalide juuresolekul taasdestilleerimise teel, mille tulemusena saadud destillaat on vähemalt 70% ABV. Londoni džinn ei tohi sisaldada lisatud magusaineid üle 0,1 grammi suhkruid lõpptoote liitri kohta, värvaineid ega muid lisatud koostisosi peale vee. Valdav maitse peab olema kadakas. Terminit London gin võib kutsuda terminiga kuiv. Pudeli minimaalne kangus on 37,5% ABV.

TootmineRedigeeri

MeetodRedigeeri

Džinni saab laias laastus eristada kolmeks põhistiiliks, mis peegeldavad selle destilleerimise ja maitsestamise tehnikate moderniseerimist:[23]

Potis destilleeritud džinnRedigeeri

Potis destilleeritud džinn esindab kõige varasemat džinni stiili ja seda toodetakse traditsiooniliselt odrast või muudest teradest kääritatud teraviljapudrust (linnaseveini) potis destilleerimise teel, seejärel destilleeritakse see uuesti lõhna- ja maitseainetega, et ekstraheerida aromaatsed ühendid. Topeltdžinni saab valmistada, kui destilleerida esimene džinn uuesti rohkemate taimedega. Destillaadi alkoholisisaldus on tänu pottide kasutamisele suhteliselt madal; umbes 68% ABV ühe destilleeritud džinni puhul või 76% ABV topeltdžinni puhul. Seda tüüpi džinni laagerdatakse sageli paakides või puitvaatides ning see säilitab raskema linnaselise maitse, mis annab sellele märkimisväärse sarnasuse viskiga. Korenwijn (teravein) ja oude (vana) stiilis Genfi džinn või Hollandi džinn esindavad selle klassi silmapaistvamaid džinne.[23]

Kolonni destilleeritud džinnRedigeeri

Kolonnis destilleeritud džinn arenes välja pärast Coffey destilleerimisseadme leiutamist ja seda toodetakse esmalt kõrge vastupidavuse (nt 96% ABV) neutraalse piirituse destilleerimisel kääritatud meskist või pestakse tagasijooksuga destilleerimisseadmega, näiteks kolonni destillaatoriga. Selle piirituse kääritav alus võib olla saadud teraviljast, suhkrupeedist, viinamarjadest, kartulist, suhkruroost, tavalisest suhkrust või mis tahes muust põllumajandusliku päritoluga materjalist. Kõrgelt kontsentreeritud piiritus destilleeritakse seejärel koos kadakamarjade ja muude taimedega potis destilleerimisel. Enamasti riputatakse taimed džinnikorvi, mis on paigutatud destillaatori otsa, mis võimaldab kuumadel alkoholiaurudel eraldada botaanilisest laengust maitsekomponente. See meetod annab džinni, mis on maitselt kergem kui vanema pot still-meetodi puhul, ja tulemuseks on kas destilleeritud džinn või Londoni kuiv džinn, olenevalt suuresti sellest, kuidas jook on õpetatud.[23]

Maitsestatud džinnRedigeeri

Maitsestatud džinni valmistatakse tavaliselt neutraalsete kangete alkohoolsete jookide maitsestamisel essentside, muude looduslike lõhna- ja maitseainetega või looduslike botaaniliste koostisosadega, mis jäetakse neutraalses piirituses infuseerima ilma kordusdestilleerimiseta.

MaitsestamineRedigeeri

Džinni populaarsed taime- või maitseained sisaldavad peale nõutava kadaka sageli ka tsitruselisi elemente, nagu sidruni- ja mõruapelsini koor, aga ka teiste vürtside kombinatsiooni, mis võib sisaldada aniisi, angeelika juurt ja seemneid, orrise juurt, lagritsajuur, kaneeli, mandlit, java pipart, piparrohtu, laimikoort, greibikoort, longanit, safranit, ahvileivapuu vilja, viirukipuu, koriandri, paradiisiterasid, muskaatpähklit, kassia koort jt. Nende botaaniliste ühendite erinevad kombinatsioonid ja kontsentratsioonid destilleerimisprotsessis põhjustavad džinnitoodete maitseerinevusi.


Keemiauuringud on alustanud tuvastamist erinevate kemikaalide osas, mida destilleerimisel ekstraheeritakse ja mis aitavad kaasa džinni maitsestamisele. Näiteks kadakamarjadest pärinevad kadaka monoterpeenid. Sidrun- ja marjamaitsed pärinevad kemikaalidest, nagu limoneen ja gamma-terpinene linalool, mida leidub muu hulgas laimis, mustikas ja humalas. Lillenoodid pärinevad sellistest ühenditest nagu geraniool ja euganool. Vürtsitaolised maitsed pärinevad sellistest kemikaalidest nagu sabineen, delta-3-kareen ja para-tsümeen.[24]

2018. aastal andis rohkem kui poole Ühendkuningriigi džinni kategooria kasvust kaasa maitsestatud džinn.

TarbimineRedigeeri

Klassikalised džinni kokteilidRedigeeri

  • 20th Century
  • Aviation
  • Bee's Knees
  • Fallen Angel
  • French 75
  • Gibson
  • Gimlet
  • Gin and tonic
  • Gin Fizz
  • Gin Rickey
  • Lonkero
  • Moon River
  • Negroni
  • Old Etonian
  • Pink Gin
  • Ramos Gin Fizz
  • Singapore Sling
  • The Last Word
  • Tom Collins
  • Vesper
  • White Lady

Märkimisväärsed brändidRedigeeri

  • Archie Rose Distilling Co[25]. – Sydney mikro-destilleerium
  • Aviation American Gin[26] – Oregon, US, üks varasemaid New Westerni stiili džinne
  • Beefeater [27]– Inglismaa, esimene džinn valmis 1820
  • BOLS Damrak[28] – Holland, jenever
  • The Botanist[29] – Hebrideani saar, Šotimaa, valmistatud 31 erinevast taimest, millest 22 on kohalikud
  • Blackwood's[30] – Šotimaa
  • Bombay Sapphire[31] – Inglismaa, destilleeritud 10 erineva taimega
  • Boodles British Gin[32] – Inglismaa
  • Broker's Gin[33] – Inglismaa
  • Catoctin Creek[34] – orgaaniline džinn Virginiast, US
  • Citadelle[35] – Prantsusmaa
  • Cork Dry Gin[36] – Iirimaa
  • Gilbey's[37] – Inglismaa
  • Gilpin's Westmorland Extra Dry Gin[38] – Inglismaa
  • Ginebra San Miguel[39] – Philippiinid
  • Gordon's[40] – Inglismaa, esimene destilleerimine 1763
  • Greenall's[41] – Inglismaa
  • Hendrick's Gin[42] – Šotimaa, infuseeritud kurgi ja roosi kroonlehtedega
  • Konig's Westphalian Gin[43] – Saksamaa
  • Leopolds Gin[44] – Colorado, US
  • Masons Gin[45] – North Yorkshire, Inglismaa
  • Nicholson's[46] – Inglismaa, valmistatakse Londonis alates 1730-aastast
  • Plymouth[47] – Inglismaa, esimene destilleerimine 1793
  • Pickering's Gin[48] – Šotimaa, Edinburghi esimene üle 150-aasta vanune destilleerium
  • Sacred Microdistillery[49] – Inglismaa, Londoni uus mikro-destilleerium
  • Seagram's[50] – Quebec, Kanada
  • Sipsmith[51] – Inglismaa
  • Smeets[52] – Belgia, jenever
  • Steinhäger[53] – Saksamaa
  • St. George[54] – California, US
  • Taaka[55] – Louisiana, US
  • Tanqueray[56] – Inglismaa, esimene destilleerimine 1830
  • Uganda Waragi[57] – Uganda, kolmekordselt destilleeritud Waragi
  • Vickers[58] – Lõuna-Australia
  • Whitley Neill Gin[59] – Inglismaa

ViitedRedigeeri

  1. Bickel, Gabriele, Maanõia ravinapsid, Kirilille kirjastus, lk 25
  2. "Gin". UK English Dictionary.
  3. "The scandalous history of gin: the story behind everyone's favourite spirit". https://www.delicious.com.
  4. "Gin". https://web.archive.org/.
  5. Van Acker (2013). Genever: 500 Years of History in a Bottle. Beittel, Veronique: Flemish Lion. 
  6. "History origns". https://web.archive.org/.
  7. Forbes, R. J. (1997). A Short History of the Art of Distillation from the Beginnings up to the Death of Cellier Blumenthal. Brill Academic Publishers. 
  8. BRAGG, MELVYN. TILLOTSON, SIMON (2018). IN OUR TIME : the companion.. [Place of publication not identified]:: SIMON & SCHUSTER LTD. p. 16. 
  9. "The Gin Craze". BBC.
  10. Defoe, Daniel (1727). The Complete English Tradesman: In Familiar Letters; Directing Him in All the Several Parts and Progressions of Trade ... Calculated for the Instruction of Our Inland Tradesmen; and Especially of Young Beginners. Charles Rivington. ... the Distillers have found out a way to hit the palate of the Poor, by their new fashion'd compound Waters called Geneva
  11. White, Matthew ((Retrieved 6 August 2017.)). "Health, Hygiene and the Rise of 'Mother Gin' in the 18th Century". Georgian Britain. British Library. 
  12. 12,0 12,1 Brownlee, Nick (2002). "3 – History". This is alcohol. Sanctuary Publishing. Lk pp. 84–93. 
  13. Rohrer, Finlo. "When gin was full of sulphuric acid and turpentine". BBC, 28 July 2014.
  14. "Origin of the phrase "mother's ruin?"". English Language and Usage.
  15. ""Distil my beating heart"". The Guardian, June 2002.
  16. Johnson, Harry (1888). "Harry Johnson's New and Improved Bartender's Manual"
  17. "The Column, Continuous, Coffey Still, i.e. How we get to a Treetop". treetopstills.wordpress.com/.
  18. "Averell Damson Gin Liqueur".
  19. "Google Trends". Google Trends.
  20. Naylor Tony. ""Pink gin is booming – but here's why many purists loathe it"". The Guardian, 2018.
  21. 21,0 21,1 ""Consolidated federal laws of canada, Food and Drug Regulations".". laws.justice.gc.ca.
  22. "E.U. Definitions of Categories of Alcoholic Beverages 110/2008, M(b)". 2008.
  23. 23,0 23,1 23,2 Buglass, Alan J (2011). "3.4", Handbook of Alcoholic Beverages: Technical, Analytical and Nutritional Aspects, John Wiley & Sons, Ltd.,
  24. Riu-Aumatell, M.; Vichi, S.; Mora-Pons, M.; López-Tamames, E.; Buxaderas, S (2008). "Sensory Characterization of Dry Gins with Different Volatile Profiles". Journal of Food Science. 73
  25. "Archie Rose Distilling Co". Archie Rose.
  26. "Aviation American Gin". https://www.aviationgin.com/.
  27. "Beefeater gin". www.beefeatergin.com/.
  28. "Damrak Gin". https://www.lucasbols.com.
  29. "The Botanist". https://www.thebotanist.com/.
  30. "Blackwood`s". https://www.blackwoods.com/.
  31. "Bombay Sapphire". https://www.bombaysapphire.com/.
  32. "Boodles British Gin". https://www.boodlesgin.com/.
  33. "Broker`s Gin". https://brokersgin.com/.
  34. "Caroctin Creek Distilling". https://catoctincreekdistilling.com/.
  35. "Citadelle Gin". https://citadellegin.com/.
  36. "Cordk Dry Gin". https://www.irishdistillers.ie/.
  37. "Gilbey`s Gin". https://theginisin.com/.
  38. "Gilpin`s Gin". https://www.gilpinsgin.com/.
  39. "Ginebra San Miguel". https://www.ginebrasanmiguel.com/.
  40. "Gordon`s Gin". http://www.gordonsgin.com/.
  41. "Greenall`s Gin". https://www.greenallsgin.com/.
  42. "Henrick`s Gin". https://www.hendricksgin.com/.
  43. "Konig`s Westphalian Gin". https://hyperleap.com/.
  44. "Leopolds Gin". https://www.leopoldbros.com.
  45. "Mason`s Gin". https://www.masonsofyorkshire.com/.
  46. "Nicholson`s Gin". https://nicholsongin.com/.
  47. "Plymouth Gin". https://www.plymouthgin.com/.
  48. "Pickering`s Gin". https://pickeringsgin.com/.
  49. "Sacred Gin". https://sacredgin.com/.
  50. "Seagram`s Gin". https://www.seagramsgin.com/.
  51. "Sipsmith". https://sipsmith.com/.
  52. "Smeets". https://bruggeman.be/en/.
  53. "Steinhäger". https://theginisin.com/.
  54. "St. George". https://stgeorgespirits.com/spirits/gins/.
  55. "Taaka Gin". https://theginisin.com.
  56. "Tanqueray". https://www.tanqueray.com/.
  57. "Uganda Waragi". https://www.ugandabreweries.com/.
  58. "Vickers Gin". https://www.vickersgin.com.
  59. "Whitley Neill Gin". https://whitleyneill.com/.