Aleksander Jaakson
Aleksander Jaakson VR I/3 (29. jaanuar 1892 Holdre vald – 2. oktoober 1942 Vjatlag, Kirovi oblast[1]) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor, 1940).
| Aleksander Jaakson | |
|---|---|
 Kindralstaabi käsundusohvitser kolonelleitnant Aleksander Jaakson 1927. aastal | |
| Sündinud |
29. jaanuar 1892 Holdre vald Liivimaa |
| Surnud |
2. oktoober 1942 Kirovi oblast Vjatlag |
| Auaste | kindralmajor |
| Juhtinud |
Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ülem Haridusminister (1936-1939) Sõjavägede Staabi ülem (1939–1940) |
| Autasud |
Püha Anna ordeni IV klass Püha Stanislavi ordeni III klass Vabadusrist I/3 (1920) Karutapja ordeni III klass (1924) Kotkaristi III klassi teenetemärk (1934) Valgetähe I klassi teenetemärk (1937) Läti Kolme Tähe ordeni I klass Belgia Krooni ordeni I klass Leedu Gediminase ordeni I klass Poola taassünni ordeni III klass Rootsi Mõõga ordeni II klass Soome Valge Roosi ordeni I ja III klass Ungari Kuningriigi I klassi teeneteorden Eesti Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga |
Aleksander Jaakson oli Vabadussõjas 6. jalaväepolgu II pataljoni ülem. Pärast Vabadussõda Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ülema abi (1927–1933), Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ülem (1933–1936), Eesti Vabariigi haridusminister (1936-1939) ja viimane Sõjavägede Staabi ülem (1939–1940).
HaridusRedigeeri
- 1902–1906 – Holdre külakool
- 1906–1909 – Helme kihelkonnakool
- 1909–1913 – Tartu Õpetajate Seminar
- 1915 – 4. Petrogradi lipnikekool
- 1921–1922 – Alalisväe ohvitseride kursused
- 1923–1925 – Kõrgem Sõjakool
- 1925–1927 – Prantsuse Kõrgem Sõjakool
- 1930–1936 – Tartu Ülikooli õigusteaduskond (lõpetas cum laude)
EluluguRedigeeri
Aleksander Jaakson õppis Holdre külakoolis (1902–1906), Helme kihelkonnakoolis (1906–1909) ja Tartu Õpetajate Seminaris (1909–1913). Töötas õpetajana Türi kihelkonnakoolis (1913) ja Uudeküla ministeeriumikoolis (1913–1915).
Esimeses maailmasõjasRedigeeri
Veebruaris 1915 mobiliseeriti sõjaväkke ja määrati 177. tagavarapolku. Sõjalise hariduse sai 4. Petrogradi lipnikekoolist, mille lõpetas augustis 1915.
Võttis 1915. aasta septembrist osa lahingutest Saksa vägede vastu 304. Novgorod-Severski polgu nooremohvitseri ja rooduülemana ning 1917. aasta veebruarist 748. Vileiski polgu roodu- ja pataljoniülemana.
Ülendati novembris 1916 alamleitnandiks, detsembris 1916 leitnandiks ning jaanuaris 1917 alamkapteniks. Sai 26. märtsil 1916 lahingus haavata.
Pälvis sõjalise vapruse eest Püha Anna IV klassi ja Püha Stanislavii III klassi ordeni. Detsembris 1917 tuli Eestisse ja määrati Tartu tagavarapataljoni 4. roodu nooremohvitseriks. Vabastati teenistusest märtsis 1918.
Eesti VabadussõjasRedigeeri
Vabadussõjas osales 1918. aasta 29. novembrist 6. jalaväepolgus, kus oli algul 1. roodu ülem ja alates 18. detsembrist Viljandis formeeritava II pataljoni ülem. Osales lahingutes Punaarmee ja Landeswehr’i vastu. Sai 23. juunil 1919 Lätimaal Stalbe mõisa juures põrutada. Ülendati oktoobris 1919 kapteniks. Teda autasustati Vabadusristi I liigi 3. järguga.
Vabaduse Ristile lisandusid 50 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses, Vabadussõja Mälestusmärk haavatulindiga ning lõunanaabritelt Karutapja orden, Läti Vabadussõja Mälestusmärk ja Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal.
Autasumaa suurusega 27,58 hektarit eraldati Valgamaa Helme mõisa Bokardi karjamõisa südames koos mõisa peahoonega. Koht sai nimeks Bokardi talu ja kinnistati tema nimele juulis 1931.
Eesti VabariigisRedigeeri
Jätkas pärast sõda teenistust 6. jalaväepolgu ülema abina, septembrist 1920 täitis 3. piirikütipataljoni ülema kohuseid ning jaanuarist 1921 oli 4. jalaväepolgu VI pataljoni ülem. Veebruarist kuni juulini 1921 oli ühtlasi Viljandi garnisoni ülem. Sama aasta juulis arvati 6. jalaväepolku, kust sügisel läkitati ohvitseride kursustele.
Augustist 1922 määrati Kindralstaabi Valitsuse käsundusohvitseriks, alates jaanuarist 1923 Kindralstaabi Valitsuse II osakonna (sõjaväeluure) A (info) jaoskonna ülemaks ning veebruaris ülendati majoriks.
Samal 1923. aasta sügisel asus Kõrgemas Sõjakoolis omandama kõrgemat sõjaväelist haridust. Lõpetas 1922. aastal sõjaväekursused, 1925. aastal Kõrgema Sõjakooli. Märtsis 1924 viidi üle teenistusse Kindralstaapi ning oli maist 1925 Vabariigi Ohvitseride Keskkogu juhatuse liige. Veebruaris 1927 ülendati kolonelleitnandiks.
Lõpetas 1927. aastal Kõrgema sõjakooli Prantsusmaal ja 1936. aastal eksternina Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.
Oktoobrist 1927 määrati Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ülema abiks õppealal. Täitis korduvalt ka ajutiselt ülema kohuseid ning oli Kõrgema Sõjakooli õppejõud. Veebruaris 1931 ülendati koloneliks. Mais 1933 määrati Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ajutiseks ülemaks ning aprillist 1934 ülemaks.
Oli 11. maist 1936 kuni 12. oktoobrini 1939 Eesti Vabariigi haridusminister Konstantin Pätsi viiendas valitsuses ja Kaarel Eenpalu teises valitsuses.[2] Tema juhtimisel tehti hariduse vallas kardinaalseid ümberkorraldusi, muu hulgas asutati Tallinna Tehnikainstituut ja Eesti Teaduste Akadeemia ning loodi Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli juurde riigikaitselise õpetuse instituut. Oktoobrist 1939 määrati Sõjavägede Staabi ülemaks. Veebruaris 1940 ülendati kindralmajoriks.
Arreteerimine ja surmRedigeeri
Okupatsioonivõimud vabastasid ta 16. juulil 1940 Sõjavägede Staabi ülema ametist ja sõjaväeteenistusest. Asus Valgamaal pidama Bokardi talu. Nõukogude repressiivorganid arreteerisid ta oma talu põllul 18. oktoobril 1940.
Peeti algul Tallinna keskvanglas. Juunis 1941 viidi Venemaale Kirovi oblastisse, asus Kirovi vanglas ja Vjatlagis. Mõisteti 8. augustil 1942 Kirovis NSVL SARK-i erinõupidamise otsusega surma. Aleksander Jaakson lasti maha 2. oktoobril 1942 Kirovi oblasti VjatLagis. Matmispaik teadmata.
TunnustusRedigeeri
- Püha Anna ordeni IV klass
- Püha Stanislavi ordeni III klass
- Vabadusristi I liigi 3. järk, 1920
- Karutapja ordeni III klass, 1924
- Kotkaristi III klassi teenetemärk, 1934
- Valgetähe I klassi teenetemärk, 1937
- Läti Kolme Tähe ordeni I klass
- Belgia Krooni ordeni I klass
- Leedu Gediminase ordeni I klass
- Poola taassünni ordeni III klass
- Rootsi Mõõga ordeni II klass
- Soome Valge Roosi ordeni I ja III klass
- Ungari Kuningriigi I klassi Teeneteorden
- Eesti Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga
- Eesti Looduseuurijate Seltsi auliige, 1938[3]
ViitedRedigeeri
- ↑ "APPENDIX 1. THE FATE OF THE ESTONIAN GENERALS (IN ACTIVE SERVICE IN 1940)" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 2. märts 2017. Vaadatud 2. märtsil 2017.
- ↑ "Eesti haridusministrid". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. august 2012. Vaadatud 3. augustil 2012.
- ↑ Riigijuhid looduseuurijate seltsi auliikmeteks. Rahvaleht, 18. veebruar 1938, nr. 21, lk. 1.
KirjandusRedigeeri
- Haridusminister A. Jaaksoni jutuajamine "Uus Eestile". Uus Eesti, 5. juuni 1936, nr 150, lk 1.
- Jaan Maide, Ernst Maldin, 6. jalaväepolk Vabadussõjas: 1918-1920, 6. Rahvaväe Polgu Sõjaväelaste Ühing, 1938.
- Jaak Pihlak, Helme kihelkond ja Vabaduse Risti vennad Viljandi Muuseumi aastaraamat, 2007, lk 234-236.
- Jaak Pihlak, "Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad", Viljandi Muuseum, 2010, lk 110-111.
- Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo, "Eesti Vabaduse Risti kavalerid". Viljandi: Vabadussõja Ajaloo Selts: Viljandi Muuseum, 2016.
VälislingidRedigeeri
ArtiklidRedigeeri
- Aleksander Jaakson jäi kindraliks ka vanglas (Kultuur- ja Elu 3/2004)
RaadiosaatedRedigeeri
- Eesti Vabariigi haridusministri Aleksander Jaaksoni kõne. (Eesti Raadio 1939)
VideodRedigeeri
- Ajavaod. Riigi mehed | Aleksander Jaakson (ERR 2017)
| Eelnev Nikolai Kann |
Eesti haridusminister 11. mai 1936 – 12. oktoober 1939 |
Järgnev Paul Kogerman |