Ava peamenüü

Prantsuse Kõrgem Sõjakool

Kõrgem Sõjakool Pariisis. Vaade Eiffeli torni poolt

Prantsuse Kõrgem Sõjakool (École supérieure de guerre) oli kõrgem sõjakool Pariisis, mis loodi aastal 1876.

Sõjakool toimis institutsioonina järjepidevalt kuni aastani 1993, mil see läks Prantsuse Ühendatud Kaitsekolledži (Collège interarmées de Défense ehk CID) käsutusse. See reorganiseeriti omakorda aastal 2011 taas Kõrgemaks Sõjakooliks (École de guerre), funktsioneerides kõrgema sõjakoolina ka praegu.

1920.–1930. aastatel oli Pariisi Kõrgem Sõjakool üks mainekamaid maailmas ja teiste hulgas lähetati sinna õppima ka kümmekond Eesti Kaitseväe kõrgemat ohvitseri, kellest taheti koolitada Kaitseväe juhatuse liikmeid. Õppeaeg akadeemias kestis kaks aastat ja korraga õppis Pariisis kaks ohvitseri, eestlaste puhul esimese aasta õppur-ohvitser ja teise aasta õppur-ohvitser.[1]

AjaluguRedigeeri

Kooli eesmärk oli pärast Prantsusmaa 1870. aastatel kogetud sõjalisi kaotusi koolitada kõrgemaid ohvitsere ja staabiohvitsere, kes suudaksid moodsa sõjapidamise nippe ka praktikas rakendada. Kõrgema Sõjakooli loomise taga seisis tollane Prantsuse sõjaminister Ernest Courtot de Cissey, kes seadis sisse kaheaastased kursused. 1880. aastal käis Kõrgema Sõjakooli nimi juba ka seadusandlusest läbi ja kool riigistati.

Kooli üks tugevamaid külgi oli praktiliste olukordade lahendamine ja taktika õpetamine. 1890. aastatel hakati suuremat rõhku panema militaarajaloole, strateegiatele ning üldtaktikale.

Aegade jooksul on kooli kodulehe[2] sõnul koolist läbi käinud ca 12 000 õpilast, nende hulgas 3000 välismaalast.[3]

Eestlased Prantsuse Kõrgemas SõjakoolisRedigeeri

  • 1923–1925 Nikolai Reek (endine Bažõkov; 1890–1942), kindralleitnant; hukati Nõukogude võimu poolt Usollagis Siberis.
  • 1924–1926 Richard Tomberg (1897–1982 Tallinn), kindralmajor.
  • 1925–1927 Aleksander Jaakson (1892–1942), kindralmajor; hukati Nõukogude võimu poolt Sverdlovskis Sosva vangilaagris.
  • 1926–1928 Herbert Grabbi (1896–1942), kolonel, Pätsi vanem käsundusohvitser; hukati Nõukogude võimu poolt Norilskis Norillagis.
  • 1927–1929 Herbert Brede (1888–1942), kindralmajor, hukati Nõukogude võimu poolt Norilskis Norillagis.
  • 1928–1930 August Traksmaa (end Traksmann, 1893–1942), kindralmajor, hukati Nõukogude võimu poolt Sevurallagis.
  • 1929–1931 Herbert Voldemar Freiberg (alates 1936 Raidna, 1897–1942), kolonel, kaitseväe atašee Poolas ja Rumeenias, Kõrgema Sõjakooli õppejõud ja ülem, hukati Nõukogude võimu poolt Norilskis Norillagis.
  • 1930–1932 Artur Normak (1895–1941), kolonel, Sõjaväe Tehnikakooli ülem, hukati Tallinnas NKVD poolt.
  • 1933–1935 Karl Johann Laurits (1892–1941), kolonel, kaitseväe atasee Prantsusmaal ja Belgias, hukati Tallinnas NKVD poolt.
  • 1936–1938 Johannes Reinola (end Reinglas, 1896–1942), hukati Nõukogude võimu poolt Norilskis Norillagis.

Väidetavalt alustas õpinguid ja õppis Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis mõned kuud (kuid ei lõpetanud) ka Johannes Soodla (1897-1865, suri Saksamaal), kolonel. (Info pärineb üllitisest Vaba Eesti Sõna, 03.06.1965)

ViitedRedigeeri