Stalbe mõis (läti keeles Stalbes muiža, saksa keeles Stolben) oli mõis Lätis, nüüdisaegse haldusjaotuse järgi Cēsise piirkonnas Stalbe vallas Stalbe asulas. Ajalooliselt jäi mõis Straupe kihelkonda.

Stalbe mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903)

Ajalugu muuda

Stalbe mõisa maad kuulusid varem Lielstraupe lossile. Mõis kujunes siis, kui kolm venda Albedyllid selle valduse omavahel ära jagasid. Stalbe mõisa rajas Otto Albedyll. Aastal 1738 kuulus mõis Budbergidele. Teadaolevalt oli järgmine omanik Carl Gustav von Berg. Tema vahetas Stalbe Meckidega Kastrāne mõisa vastu. Aastal 1761 vahetasid Meckid selle omakorda Vietinghoffidega Mujāni mõisa vastu. Aastal 1778 oli mõisa omanikuks juba Johann Gottlieb Münnich. Aastal 1817 müüs mõisa toonane omanik Eleonore Christine Sophie von Mengden 70 000 rubla eest Michael Andreas Barclay de Tollyle.[1]

Aastal 1847 müüs tema poeg Magnus Stalbe 70 000 rubla eest Carl Bruiningkile. Aastal 1859 müüs too mõisa 185 000 rubla eest Carl Guido Theodor Boltho von Hohenbachile. Aastal 1865 ostis mõisa 180 000 rubla eest Johann Christophn Wöhrmann.[2]

Mõisa suurus muuda

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 9 ja 1/8 adramaad, sellele allus 293 mees- ja 296 naishinge.[3] Aastal 1688 oli mõisa suurus 8 ja 1/2 adramaad, aastal 1734 oli adramaid 5 ja 5/8, aastal 1757 aga 10 ja 7/8. Aastal 1823 oli mõisa suurus 11 ja 3/10 adramaad.[4] Ka aastal 1832 oli mõisal adramaid 11 ja 3/10, aastal 1881 aga 7 ja 49/80, lisaks 12 ja 33/80 adramaad mõisatele kuuluvate talude valduses.[5]

Karjamõisad muuda

Mõisale kuulus aastal 1816 kaks karjamõisat: Althof ja Georgenhof.

Viited muuda

  1. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 96
  2. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 182-183.
  3. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 251.
  4. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 94
  5. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 179.