Vello Vare

Vello Vare (enne eestistamist Arseni Ušatski; 4. aprill 1923 Järvamaa, Käru vald19. oktoober 2007) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane.

EluluguRedigeeri

Ta on pärit Pärniku külast (praegu Kädva).[1] 1941. sai Vello Varest sõjakooli kursant Tallinnas. See oli aeg, kui Eesti Vabariigi Tondi Sõjakool oli 1940. aastal muudetud Nõukogude armee õppeasutuseks, mis kandis Tallinna Jalaväe Kooli (Таллинское военно-пехотное училищe) ja ka Tallinna Sõjakooli nime. See tegutses kuni 1941. aasta juulini Tallinnas, kui kool evakueeriti esialgu Slavgorodi (Altai krais) ja sealt sama aasta novembris juba Lääne-Siberisse Tjumenis. Tjumenis lõpetas sõjakooli Vello Vare. Tjumeni sõjakoolis oli 1941 kaks pataljoni, milles üks oli Eesti pataljon, kus õppisid siis Tallinnast Tjumeni toodud sõjakooli kursandid. 1941. aasta kohta olemas viited[viide?], et ta osales 1941. aasta suvel osales ta Kautla metsades 15. Järvamaa hävituspataljoni koosseisus sõjakuritegudes tsiviilelanikkonna vastu. Vajab selgitamist, kas vabatahtlikuks Punaarmeesse astumist dateeriti hävituspataljoni astumisest või vastuvõtmisest sõjakooli Tallinnas.

Peale Tjumenis sõjakooli lõpetamist osales teises maailmasõjas, mille lõppemisel suunati edasi õppima Moskvasse M.V.Frunze nimelisse Sõjaväeakadeemiasse. See akadeemia oli Vene impeeriumi ajal tegutsenud Peterburis asunud sõjaväeakadeemia tasemel sõjakool, mis valmistas ette ohvitsere, kel peale vanemohvitseri karjääri tegevteenistuses oli võimalus tõusta ka kindraliks. Aastal 1950 lõpetas ta Moskvas M. V. Frunze nimelise Sõjaväeakadeemia. Ta jäi akadeemia juurde tööle, töötades õppejõu, vanemteaduri ja õpperühma juhina. Sõjakooli õppejõuna kaitses kandidaadi (PhD) ja 1970. aastal sai ta sõjateaduste doktori kraadi, mis avas võimaluse saada sõjakoolides professoriks.

Aastal 1976 tuli teenima Eestisse, sest see andis võimaluse saada sõjaväes positsioon, et saada kindrali auaste, mis eestlastele NSV Liidu armees oli suhteliselt raskelt kättesaadav. Aastatel 19761988 oli ta Eesti NSV tsiviilkaitsestaabi ülem ehk ametikohal, mis andis võimaluse saada kindraliks. 1977. aastal ülendati ta kindralmajoriks.

Perestroika ajal loobub tööst tsiviilkaitse alal ning otsib teadusdoktorina võimalust töötada teadusasutuses. Alates 1988. aastast töötas ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajalooinstituudi teadurina. Samal ajal hakkas osalema poliitikas ja aastatel 19891991 oli ta Nõukogude Liidu rahvasaadik.

Laulva revolutsiooni käigus populaarseks saanud persoonid tegid valimistel puhta töö. Rahvarinde kandidaat Igor Gräzin sai Pärnu maavalimisringkonnas 97,67% häältest. Vaino Väljas sai 92,80%, Rein Otsason 92,34%, Indrek Toome 91,24%, Arnold Rüütel 90,33%, Arder Väli 89,04%, Ignar Fjuk 86,65%, Juhan Aare 85,79%, Ülo Vooglaid 83,89%, Marju Lauristin 83,57% jne. Ülekaaluka võidu oma konkurentide üle saavutasid ka Hardo Aasmäe, Mihhail Bronštein, Arvo Haug, Vladimir Jarovoi, Siim Kallas, Oleg Klušin, Jüri Kraft, Nikolai Kutašov, Tiit Käbin, Tõnu Laak, Endel Lippmaa, Tiit Made, Mikk Mikiver, Hasso Nurm, Viktor Palm, Tadeuš Pupkevitš, Ivar Raig, Edgar Savisaar ja Gustav Tõnspoeg. Kuues valimisringkonnas aga ei saavutanud ükski kandidaat 50%+1 häält ning korraldamisele tulid kahe enam hääli saanu vahel kordusvalimised. Võidu saavutasid Gennadi Golubkov, Klara Hallik, Peeter Jalakas, Jevgeni Kogan, Toivo Ninnas ja Vello Pohla. Eesti territoriaalsetest valimisringkondadest valitule 36 saadikule lisandus veel 12 saadikut, kes pääsesid Moskvasse üleliiduliste organisatsioonide vahendusel. Need olid Andres Aruvald, Jüri Kahn, Kaljo Kiisk, Ivan Lõzo, Irina Raud, Karl Rebane, Väino Saar, Olev Subbi, Eino Tamberg, Enn Tõugu, Vello Vare ja Toomas Varek[viide?].

1991–1999 oli Vello Vare Eesti Vabariigi välisministeeriumi nõunik. Eesti Vabariigi kaitseväe taastamise ajal kuulus 15. juunist 17. septembrini 1993. aastani kaitsejõudude tegevohvitseride atesteerimiskomisjoni.[2] Oli aktiivne eestikeelse sõjanduse terminoloogia loomisel, ta on koostanud ja toimetanud mitmeid eesti sõjandusterminoloogia sõnastikke.

IsiklikkuRedigeeri

Raivo Vare on tema poeg.

PublikatsiooneRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Sven Pärna lehekülg Kädva külast
  2. Vabariigi Presidendi käskkiri

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri