Vikipeedia

Taani kuninga vasallid Eestimaal

Taani kuninga vasallid Eestimaal olid Taani kuningalt lääniõiguse alusel maavaldused saanud vasallid, kes olid valduste eest kohustustatud tema teenistuses maakaitseks. Et vasalliks saada, selleks oli nõndanimetatud lääni- ehk laenuõiguse järele tarvis investituuri ehk vasalli õigustesse kinnitamist. Esialgu kordus isiklik investituur iga valitsuse, samuti ka iga vasalli isiku vahetuse puhul. Neid nimetati siis vasallus, Mann jne. Hiljemini astus selle asemele üldine rüütelkondade truualamliste tunnete avaldamine ja sellele vastuseks nende eesõiguste maksvaks tunnistamine[1]. 1315. aastal lubas Taani kuningas Erik VI Menved vasallidele läänide meesliinis pärandamise õiguse (Valdemar-Eriku lääniõiguse).

Läänemere-äärsete paganate maade jaotus ristisõdijate riikide vahel, 1225–1250. Taani kuninga maad on märgitud kaardi ülaosas
Vana-Liivimaa pärast Stensby lepingut (Taani ala roheline)

Pärast sõjalist võitu Lindanise lahingus eestlaste muistses vabadusvõitluses vallutasid ja ristisid taanlased 1219. ja 1220. aastal Põhja-Eesti alad ning saavutasid kontrolli Harjumaa, Virumaa, Alutaguse, osa Läänemaa ja Järvamaa üle, kuhu asutati Eestimaa hertsogkond Taani kuninga valdusena. Hertsogkond koosnes Harju- ja Virumaast (k.a. Alutaguse) ning seda kutsuti seetõttu ka Harju-Viruks.[2] Nimetatud ala polnud osa Taani riigist, vaid kuulus isiklikult Taani kuningale[3][4].

Eestimaa hertsogkonna maavaldused olid suures osas Valdemar-Eriku lääniõiguse alusel läänistatud saksa päritolu kuningameestele[5] (taani k. kuniges man) ehk vasallidele ja vasallisuguvõsadele (Loded, Maydellid, Pollid, Rosenid, Kyvelid, Soyed, Wrangellid, Bremenid, Fircksid, Tödwenid, Alwenid, Aggmalid, Orgiesid, Hastferid, Kegelid, Scherembeked[5] (sv), Liked jt). Taanlastest vasallidest pöördusid pooled peatselt Taani tagasi, teine pool jäi aga Eestisse ja saavutas tänu oma suurtele valdustele mõjuka koha, liitudes tihedalt saksa aadliga. Harju-Viru vasallide seas oli eestlasi eri hinnangutel vähemalt 4[6]–10%[7], näiteks Clemens Esto, Uillølemp (Villelemp)[8][5] Harju-Jaani kihelkonnast, Hildaelempae (Hildelemp)[9][5] Jüri kihelkonnast, Hermann Olilianus[5] Keila kihelkonnast, Hiltae Kadrina kihelkonnast jt.[10][11][12].

 Pikemalt artiklites 13. sajand Eestis, Eestlaste muistne vabadusvõitlus ja Taani valdused Eestis

Aastatel 1219–1220 munkade poolt, kes Eestimaal ringi liikusid ja rahvast ristisid, koostatud Taani hindamisraamatu Suur Eestimaa nimistu nimistus on üle 500 kohanime Harju– ja Virumaalt. Omanditiitlite revisjoniks koondati nimistud ühte ja märgiti külanimede juurde, millisesse kihelkonda ja kirikukihelkonda need kuulusid. 1230 aastal koostatud Väike Eestimaa nimistu, sisaldab andmeid Eesti maakondade kohta adramaades, välja arvatud Ugandi ja Sakala maakonnad, mis kuulusid ordu aladesse.

1933. aastal avaldas Paul Johansen ühe olulisema Taani hindamisraamatut käsitlevaid uurimusi, Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Raamat sisaldab muuhulgas Eestimaa suure ja väikese nimistu faksiimile, Taani hindamisraamatus mainitud 13. sajandi esimese kolmandikult, Põhja-Eesti Taani valduste külade nimekirja, nende ajaloo ja vasallide sugupuud. Uurimuse põhjal on raamatus nimetatud Taaniaegseid suguvõsasi: Aggmal, Alwen, Andes, Ariselle, Arkenal, Asela, Assen, Asserien, Aveggæ, Aytes, Bekeshovede, Billa, Birkhan, Bolteman, Brakel, Bremen, Brunswik, Casewolde, Cundis, Geyvi, Guldene, Hawenpe, Kabes, Kagheren, Kalleuere, Koggele, Langhedes, vt Johannes Langhedes, Like, Loyse, Mynnekorp, Nighete, Nogardia, vt Robekinus de Nogardia, Moltke, vt Nicholaus Molteke, Rutto, vt Nicolaus Rutto, Soreuere, Stantforde, vt Winandus de Stantforde, Torme, Wanehusen, Wargas, Westval, vt Henricus dictus Westval, Wopele, Vorckele, Yekes, Ylmensalo, vt Rølo de Ylmensalo.

Stensby lepinguga 1238. aastal tuli Liivimaa ordul paavsti legaadi Modena Wilhelmi survel leppida Põhja-Eesti tagasiminekuga Taanile ning osa orduvasallidest kaotas oma läänid ja asendati taanimeelsete meestega, kuid enamus jäi siiski paigale ja asus teenima uut maahärrat[5]. 1. augustil 1240 andis kuningas Valdemar II korralduse kõigil (Eestimaa hertsogkonna) rüütlitel, linnakodanikel, vasallidel, läänivaldajatel Eestimaal, Virumaal, Järvamaal, maksta kirikukümnist Tallinna (Revali) piiskopile[13].

13. sajandil Liivimaale asunud Saksa sisserändajad, said Taani kuninga ja Tallinna piiskoppide vasallideks, nad maaisanda käest mõisad laenuks kohustusega tema teenistuses maakaitseks valmis olla. Neid nimetati siis vasallus, Mann jne. Et vasalliks saada, selleks oli nõndanimetatud lääni- ehk laenuõiguse järele tarvis investituuri ehk vasalli õigustesse kinnitamist. Esialgu kordus isiklik investituur iga valitsuse, samuti ka iga vasalli isiku vahetuse puhul. Hiljemini astus selle asemele üldine rüütelkondade truualamliste tunnete avaldamine ja sellele vastuseks nende eesõiguste maksvaks tunnistamine[1].

Taani kuningas (1252–1259) Christoffer I kinnitas 1252. aastal läänistatud maavalduste pärandatavust oma Tallinna ja Rakvere vasallidele. Vasallide korporatsiooni, Harju-Viru rüütelkonda, on esimest korda on mainitud 1259. aastal. Taani hindamisraamatu järgi oli 13. sajandi keskel üks Virumaa suuremaid maaomanikke kuninga kõrval Dietrich von Kyvel, ta oli silmapaistev isiksus, keda on peetud Narva linna alusepanijaks[14], Taani asehalduriks Virumaal, Virumaa ja Alutaguse maaomanik, sealse vasallide korporatsiooni juhiks ja ristisõja ettevõtjaks[15]. Jüütimaalt pärit Taani kuninga asehaldur aastatel 1241–1259 Saxo Agunsun (taani keeles Saxe Aagesen) oli üks suurimaid maaomanikke Taani vasallide seas, kellele kuulus 263 adramaad Revalas ja Virumaal[16] 1315. aastal lubas Taani kuningas Erik VI Menved vasallidele läänide meesliinis pärandamise õiguse (Valdemar-Eriku lääniõiguse).

Taani ja liitlaste sõjaretk 1240/1241 Vadjamaale ja Pihkvasse

Saksa läänimeeste iseseisvus Taani kuninga asevalitseja suhtes on küllaltki suur. Põhilist läänisuhte kohustust, osalemist süserääni väes sõdades, nad ei täitnud. Kuna ka Taani kuningas ei suutnud osutada neile sõjalist abi sõjategevuses mittealluva maarahvaga ning idasuunalt Novgorodi vabariik ja Pihkva vürstiriik) teostatavate sõjaretkede vastu, tekkisid Taani kuninga vasallidel (omaaegses kirjaviisis kuninga meestel, ladina homines regis) tihedad kontaktid Mõõgavendade ordu ja Tartu piiskopkonnaga, kellega neil olid ühised vaenlased. Kuninga läänimehed osalesid koos Mõõgavendade orduga, Taani kuninga nõusolekul, koos tema poegadega, sõjaretkel 1240. aastal Venemaale. 1241. aastal osalesid läänimehed ka ordu sõjaretkes Vadjamaale.

Toompea klindisaarele rajati Toompea Suur linnus. Suur linnus hõlmas künka põhjapoolse kõrgema osa. Suure linnuse keskosas asetseb plats, kuhu 13. sajandi alguses püstitati Tallinna toomkirik ja lõunapoolsesse külge mäenõlvale Toompea Väike linnus, linnuse ümber rajati ka Tallinna piiskopi residents, aadlike elumajad, mis aga hilisemate tulekahjude käigus on hävinud. Toompea on nime saanud toomkiriku (Domus Mariana) järgi, mil 1486. aastal viidati saksa keeles esimest korda sellele kui Domberg (`toomimägi`). Varasemad säilinud ürikud mainivad piirkonda lihtsalt mäena (1327 ladina mons, 1372 saksa bergh) või linnusena (ladina castrum).

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 III Õigusteadlaste päev, Tartus, 23. ja 24. aprillil, Ajakiri Õigus, 1924 a. Nr 4, 5. aastakäik, lk 83
  2. ↑ Sulev Vahtre. Jüriöö. Tallinn: Eesti Raamat, 1980., lk 32
  3. ↑ Thomas Riis, The Status of Danish Estonia: a colony or part of Denmark?, Ajalooline Ajakiri, 2022, 2/3 (180/181), 127
  4. ↑ Kristian Erslev, Den senere Middelalder. Danmarks Riges Historie II (Copenhagen: Nordiske Forlag, E. Bojesen, 1898–1905), 293
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Sulev Vahtre Kuningamehed ja Jüriöö ülestõus. Vikerkaar nr 4 1993, 52-59
  6. ↑ Paul Johansen
  7. ↑ Herbert Ligi
  8. ↑ Mihkel Aitsam. Rahutused Rae mõisas, Päewaleht, nr. 132, 16 mai 1939
  9. ↑ Kersti Markus, Keskaegsed maavaldused - uus allikas arhitektuuriuurijale, Acta Historica Tallinnensia 10, 2006, lk 7
  10. ↑ Vahtre 1980, lk 33–34
  11. ↑ "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 66
  12. ↑ Sulev Vahtre Kuningamehed ja Jüriöö ülestõus. Vikerkaar nr 4 1993, 53
  13. ↑ Danmarks Riges Breve : 1. række 7. bind : 1238-1249, af Herluf Nielsen (f. 1922), Niels Skyum-Nielsen et al. (1990), lk 32
  14. ↑ Hansen, H. J. Geschichte der Stadt Narva. Dorpat 1858, S. 6−7; Johansen, P. Die Estlandsliste... S. 138, 801.
  15. ↑ Uno Trumm, Dietrich von Kyvel – Rakvere piirkonna suurvasall, SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2017, lk 24
  16. ↑ Kersti Markus, Keskaegsed maavaldused - uus allikas arhitektuuriuurijale, Acta Historica Tallinnensia 10, 2006, lk 8
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Taani_kuninga_vasallid_Eestimaal&oldid=6738228"