Bremen (Eestimaa aadlisuguvõsa)

Bremen on täpselt teadmata päritolu Eestimaa aadlisuguvõsa. Tänapäeval elavad suguvõsaliikmed Colombias, Kanadas, Soomes ja Saksamaal.

Ajalugu

Päritolu küsimus

Nicolaus de Brema põlvnemise küsimus

Bremeni suguvõsa päritolu ei ole üheselt selge. Eestimaa rüütelkonna genealoogilises käsiraamatus^[1] ja mõnes teises käsitluses^[2] on seisukoht, et suguvõsa esimene esindaja Liivimaal oli Nicolaus de Brema, keda on mainitud 1205. aastal Bremenis ja seejärel 1211. aastal^[3] juba Vana-Liivimaal. Tema vend Tietwerdus de Brema kohta on ürikulisi teateid 1218. aastast. Mitmed baltisaksa ajaloolased ja genealoogid seda seisukohta kummatigi ei toeta. Eestimaa rüütelkonna genealoog Nikolai von Essen (1885−1945), kes koostas 1931. aastal Eestimaa Üldkasuliku Ühingu matriklikomisjoni tarbeks Bremeni suguvõsa genealoogia, vendasid Bremasid oma töös ei nimeta.^[4] Viimaseid ei mainita ka 1933. aastal ilmunud Paul Johanseni (1901−1965) Taani hindmisraamatut analüüsivas teoses, kus on Bremenite sugupuu, mis käsitleb selle aadlisoo esimesi teadaolevaid sugupõlvi Eestimaal.^[5] Astaf von Transehe-Roseneck (1865−1946) on oma 1960. aastal postuumselt ilmunud teoses seisukohal, et Nicolaus de Brema ja tema vend kuulusid Bremeni peapiiskopkonnast pärit tuntud ministeriaalisuguvõsasse.^[6]

Wilhelmus de Brema päritolu

Omaette küsimusi on tekitanud Eestimaa rüütelkonna genealoogilises käsiraamatus nimetatud Taani kuninga vasalli Wilhelmus (ka Willekinus) de Brema päritolu. Viimase kohta on Eestimaal ürikulisi teateid aastatel 1254−1277. Transehe-Roseneck on seisukohal, et tema päritolu ei ole allikate vähesuse tõttu võimalik tuvastada ja seega siduda Eestimaa Bremenitega.^[7] Ka Paul Johanseni arvates ei peaks viimase ja Bremenite suguvõsa vahel seoseid otsima. Tema hüpoteesi kohaselt võis Wilhelmus de Brema olla identne Taani hindamisraamatus nimetatud dominus Willelmus de Kedingiga, kellele kuulus Eestimaal suur 75-adramaaline maavaldus. Tema järeldus põhines arutluskäigul, et Keding oli paik Bremeni peapiiskopkonnas. Johanseni arvates võis ta olla suguluses Virumaal maavaldusi omanud Embeke vasallisuguvõsaga.^[8]

Vestfaali Bremenid

Enamasti on Eestimaa Bremenite suguvõsa päritolu seostatud Vestfaaliga.^[9]^[10]^[11] Ühes 1250. aastast pärit ürikus nimetatakse seal vendasid Bremeneid, kes müüsid oma Wilboldinchuseni mõisa Stades asunud Himmelpforteni kloostrile ja abt Rastede Lambert andis selle kloostrile üle. Wilboldinchuseni naabrusse jäi aga koht nimega Bremen. Arvatavasti sai suguvõsa oma nime selle Werli ja Neheimi vahel asuva paiga (praegu Soesti kreisi Ense valla osa) järgi.^[12]

Suguvõsa liikmeid

Jürgen Bremen (suri pärast 1581/1589), Pärnu raehärra
Heinrich Bremen (suri enne 1608), Saaremaa maanõunik, mõisaomanik
Ewert von Bremen (1579−1645), Eestimaa maanõunik, Ivangorodi, Tallinna ja Narva asehaldur, Tallinna linnusekohtu president, mõisaomanik
Tuve Bremen (1604–1645), Rootsi sõjaväelane (ooberst), Kolbergi komandant, Äntu, Rummu, Vao ja Pikavere mõisnik
Jakob von Bremen (1620–1645), hertsog Adolph Johann õuemeister (kasvataja)
Magnus Adolf Theodor von Bremen (1784−1843), Eestimaa maanõunik, Kapu mõisnik
Konstantin von Bremen (1860−1911), Eestimaa ülemmaakohtu aktuaar^[13], Rakvere linnavolinik, Tudu, Massu ja Voose mõisnik
Siegfried Adam Nikolai Benedikt von Bremen (1886−1979), õigusteaduse kandidaat, advokaat, Pärnu ja Tallinna linnavolikogu liige, Saksa Kultuuromavalituse liige
Erik Konstantin von Bremen (1888−1963), Venemaa sõjaväelane (staabirittmeister), firma AS A. M. Luther direktor, Eestimaa rüütelkonna eesistuja, Eestimaa Üldkasuliku Ühingu viitsepresident
Balthasar Wilhelm von Bremen (1919−1991), vaimulik, Gladbecki pastor ja superintendent
Thilo von Bremen (sündinud 1942), filosoofiadoktor
Hans Volker von Bremen (sündinud 1953), filosoofiadoktor, etnoloog
Hubertus Friedrich Georg von Bremen (sündinud 1962), matemaatikateaduse doktor

Bremeni suguvõsa mõisavaldused

Eestimaa:
- Aidu (Aitz, tollal Klein-Aitz) (1613−1616), Aru (Arrohof) (1833−1857, poolmõis), Avanduse (Awandus) (1889−1919), Hiinurme (Idenorm) (1535−1573), Huuksi (Hukas) (1602−XVII sajand), Järvajõe (Jerwajöggi) (XVI sajand−1617), Kapu (Kappo) (1789−1808 pandi-, 1808−1919 pärusvaldus), Koela (Koil, tollal Koyvel) (1515−u 1517), Kuijõe (Kuijöggi) (1853−1876), Kukruse (Kuckers) (1521−?, pandivaldus), Kurna (Kournal) (kuni 1535), Laitse (Laitz) (1910−1919, fideikomiss), Lehtse (Lechts) (1469−XVII sajandi keskpaik), Lokuta (Tecknal) (1708−1710 pandi-, 1735−1738 pärusvaldus), Luusika (Lusik) (1883−1913), Massu (Massau) (1837−1838 pandi-, 1838−1911 pärusvaldus), Mõisaküla (Moisaküll) (1856−1882 ja 1907−1911), Mädapea (Mettapäh) (1625−enne 1630, pandivaldus), Mäetaguse (Mehntack) (1624−1638), Nabala (Nappel) (kuni 1532), Ohukotsu (Odenkotz) (XV sajand−1505), Ojasoo (Alt-Harm, tollal Harm) (1602−XVII sajand), Piirsalu (Piersal) (1690ndad, rendivaldus), Pikavere (Pickfer) (1640ndad), Pudivere (Poidifer) (1911−1919), Pühatu (Pühhat) (1555−pärast 1600), Ruila (Ruil) (1814−1919, jäänukmõis kuni 1939), Rummu (Rumm) (kuni 1640ndad), Rägavere (Raggafer) (1853−1860), Suru (Surro) (1780−?, pandivaldus), Tudu (Tuddo) (1897), Vanamõisa (Wannamois) (1738−1766), Vao (Wack) (1623−1640ndad), Venevere (Wennefer) (1883−1913), Voore (Forell) (1554−?, pandivaldus), Voose (Wosel) (u 1829−1911), Võivere (Woibifer) (1580ndad, 1621−1623 ja 1911−1919), Äntu (Engdes) (1522−1640ndad)
Jekaterinoslavi kubermang:
- Vassiljevka (XIX sajandil)
Liivimaa eesti distrikt:
- Leedi (Ledis) (1543−? pandi-, ?−XVII sajand pärusvaldus)
Saaremaa:
- Aru (Arromois) (XVI−XVII sajand), Roobaka (Robaka) (1555−XVII sajand)
Soome:
- Arrajoki (kuni 1682)

Viited

↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 1.
↑ Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd II. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1974, lk 92.
↑ LUB I, 23.
↑ EAA, f. 1674, n. 2, s. 39. Bremen.
↑ Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933, lk 846−847.
↑ Transehe-Roseneck, Astaf von. Die Ritterlichen Livlandfahrer des 13. Jahrhunderts. − Marburger Ostforschungen. Im Auftrage des Johann Gottfried Herder-Forschungsrats e. V. Band 12. Würzburg: Holzner-Verlag, 1960, lk 36.
↑ Transehe-Roseneck, Astaf von. Die Ritterlichen Livlandfahrer des 13. Jahrhunderts. − Marburger Ostforschungen. Im Auftrage des Johann Gottfried Herder-Forschungsrats e. V. Band 12. Würzburg: Holzner-Verlag, 1960, lk 88−89.
↑ Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933, lk 798−799.
↑ EAA, f. 1674, n. 2, s. 39. Bremen. L 2.
↑ Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980), lk 256
↑ Kneschke, Ernst Heinrich. Neues allgemeines Deutsches Adels-Lexicon. Zweiter Band. [Bozepolski–Ebergassing]. Leipzig: Friedrich Voigt’s Buchhandlung 1860, lk 51.
↑ Transehe-Roseneck, Astaf von. Die Ritterlichen Livlandfahrer des 13. Jahrhunderts. − Marburger Ostforschungen. Im Auftrage des Johann Gottfried Herder-Forschungsrats e. V. Band 12. Würzburg: Holzner-Verlag, 1960, lk 88.
↑ Eestimaa Rahukohtu-ametite kandidaadid., Tallinna Sõber, nr. 41, 6 oktoober 1889

Kirjandus

Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 256.
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd III. Hamburg: 2013. Lk 77−125.
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 1−12 [1].
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1935. Lk 654 [2].
Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd II. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1974. Lk 92.
Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933. Lk 846−847.
Kneschke, Ernst Heinrich. Neues allgemeines Deutsches Adels-Lexicon. Zweiter Band. [Bozepolski–Ebergassing]. Leipzig: Friedrich Voigt’s Buchhandlung 1860. Lk 51 [3].

[1] Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 1.

[2] Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd II. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1974, lk 92.

[3] LUB I, 23.

[4] EAA, f. 1674, n. 2, s. 39. Bremen.

[5] Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933, lk 846−847.

[6] Transehe-Roseneck, Astaf von. Die Ritterlichen Livlandfahrer des 13. Jahrhunderts. − Marburger Ostforschungen. Im Auftrage des Johann Gottfried Herder-Forschungsrats e. V. Band 12. Würzburg: Holzner-Verlag, 1960, lk 36.

[7] Transehe-Roseneck, Astaf von. Die Ritterlichen Livlandfahrer des 13. Jahrhunderts. − Marburger Ostforschungen. Im Auftrage des Johann Gottfried Herder-Forschungsrats e. V. Band 12. Würzburg: Holzner-Verlag, 1960, lk 88−89.

[8] Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933, lk 798−799.

[9] EAA, f. 1674, n. 2, s. 39. Bremen. L 2.

[10] Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980), lk 256

[11] Kneschke, Ernst Heinrich. Neues allgemeines Deutsches Adels-Lexicon. Zweiter Band. [Bozepolski–Ebergassing]. Leipzig: Friedrich Voigt’s Buchhandlung 1860, lk 51.

[12] Transehe-Roseneck, Astaf von. Die Ritterlichen Livlandfahrer des 13. Jahrhunderts. − Marburger Ostforschungen. Im Auftrage des Johann Gottfried Herder-Forschungsrats e. V. Band 12. Würzburg: Holzner-Verlag, 1960, lk 88.

[13] Eestimaa Rahukohtu-ametite kandidaadid., Tallinna Sõber, nr. 41, 6 oktoober 1889

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]