Toompea Suur linnus

Toompea Suur-Ordukindlus (ladina keeles castrum magnus või castrum maius) oli Mõõgavendade ordu kindlustatud asula, mida 1220. aastatel ehitati ja arendati Toompea paelava kaguosas, kus varem oli asunud muinaseestlaste ja hilisem I Taani aja taanlaste linnus. Üldlahenduselt oli see kastell, mis II Taani ajal aastatel 1238–1346 jagati põikmüüriga kahte ossa. 13. sajandil tekkis sinna tihe hoonestus, kus muuhulgas paiknesid Taani kuninga Harju, Viru, Rävala ning vahepeal ka Järva vasallide ja piiskopi elamukrundid.

Aastatel 1227–1229 lasi ordumeister Volquin lavasaare edelaossa ehitada Tallinna esimese kivist ordulinnuse ehk ordulossi (Ordensburg või Ordenschloss), mida tuntakse Toompea Väike-Ordukindlusena (ladina keeles castrum minus või castrum parva). Väikest kindlust ühendas suure kindlusega Toompea kolmanda osana eeskaitseala (cingele).

Toome värav, Carl Friedrich Christian Buddeuse (1775–1864) joonis

Kindluse müüridele rajati keskajal arvatavasti 14 kaitsetorni. Enamik neist (11) olid madalad konsooltornid, mille katked on osaliselt siiani jälgitavad. Peale selle oli ringmüüril veel kaks müüritorni ja üks väravatorn. Viimane, Toome värav ehk Toomvärav ehk Kellatorn (nimetatud 1511 Klocktorne, 1694 die alte Thumb Pforte) asus praegusel Piiskopi tänaval. Osa Kellatorni lääneseinast on säilinud Lossi plats 6 paikneva hoone Piiskopi tänava poolses välisseinas.

Vaata ka

• Toompea Väike-Ordukindlus
• Toompea loss
• Tallinna linnamüür
• Tallinna tornistik

Kirjandus

• Rein Zobel, "Tallinn (Reval) keskaegsed kindlustused", Kirjastus: Eesti Kunstiakadeemia, ISBN 9789949467129, Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda 2011, 287 lk
• Rein Zobel, Juhan Maiste, Mart Kalm, "Toompea loss", Kirjastus: Riigikogu Kantselei, ISBN 9789985953167, Tallinn : Iloprint 2009, 165 lk