Ava peamenüü

Toompea tulekahju oli 6. juunil 1684 Tallinnas Toompeal puhkenud tulekahju, milles sai kannatada suurem osa Toompea hoonetest.[1]

Tulekahju sai 6. juuni hommikul alguse tallmeister Peter Brohmanni majast. Kuna puhus tugev lõunatuul, kandus tuli peatselt lähedalasuvatele puithoonetele. Tugevneva tuule tõttu ei õnnestunud ka põlengule piiri panna, lisaks said peagi veest tühjaks Toompea kaevud.[1]

Tuld võttis ka Toomkiriku puidust torn ning kirik süttis põlema. Ka toomkool, rüütelkonnahoone ja suurem osa ülejäänud Toompea hooneid langesid tuleroaks. Toompea loss jäi siiski terveks. Ära põles ka kaks kolmandikku Eestimaa konsistooriumi arhiivist, ülejäänud suudeti päästa. Toompea tulekahju kogukahjuks hinnati ligemale 300 000 hõbetaalrit.[1]

Sädemeist võtsid tuld ka mõned hooned all-linnas, kuid seal suudeti tulele piir panna.[1]

Tulekahjude kartuses keelas Eestimaa kindralkuberner Toompea elanikel passita isikuid ulualla võtta ning kõiki Toompea ja selle eeslinna elanikke kohustati muretsema endale redeleid, tuletõrjekonkse, käsipritse, veeämbreid ja muid tuletõrjevahendeid. Samuti keelati rangelt ära puithoonete rajamine Toompeale.[1]

Tulekahju järel hakati kohe taastama toomkirikut, mille rahastamiseks viidi mitmel pool Rootsi riigis läbi korjandusi. Paraku ei toonud see erilist tulu. Kiriku toetuseks kehtestas Eestimaa rüütelkond oma liikmetele vastava maksu. Eestimaa konsistoorium laenas Uue Testamendi trükkimiseks ettenähtud rahast 600 hõbetaalrit. Alles kahe ja poole aasta pärast oli Toomkirik sellises korras, et seal sai jälle jumalateenistusi pidada.[1]

ViitedRedigeeri