Vikipeedia

Sigulda ordulinnus

 See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Sigulda mõis, lossi kohta Sigulda uus loss ja kirikumõisa kohta Sigulda kirikumõis.

Kaart

Sigulda ordulinnus (saksa Segewold[1] an der Aa) oli Liivimaa ordu liivlaste asualadel paiknenud suurlinnus, mis asub Lätis, Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, 50 km kaugusel Riiast (Riga) ja 30 km kaugusel Võnnust (Cēsis), Koiva (Gauja) jõe vasakkalda ääres asuvas Sigulda linnas.[2]

Vaade Sigulda ordulinnuse säilinud varemetele 2004. aasta suvel lõunakagust, II eeslinnuse alalt. Paremal pealinnuse kiriku säilinud müürid koos Templiordu Malta ristiga ja vasakul I eeslinnuse peaväravatorn

Asukoht muuda

Linnus asetseb Koiva jõe ürgoru kõrgel kaldapealsel Sigulda linna loodeosas Gaujas iela ja Pils iela tänava vahel Krustakalnsi künkast (87 m) sadakond meetrit edelas.[3] Linnuseala asub umbes 90 m kõrgusel üle merepinna.

Linnus kuulus ordu maamarssalile, seal resideerisid ka piirkonna foogt ja linnusekomtuur. Sigulda oli ordualade nn Koiva koridori suurlinnustest (Volmari ja Võnnu) kõige lõunapoolsem ja sellele allus omakorda lõuna pool vastu Riia Peapiiskopkonna piiri asetsev väiksematest majanduslinnustest koosnev kaitseliin – Ropaži, Malpils, Zaube, Skujene ja Nītaure. Peale Ropaži olid ülejäänud hiljem ka maamarssali lauamõisad. Sigulda linnusepiirkond (Burgsuchung/borchsokinge) oli jaotatud viieks väiksemaks linnusepiirkonnaks, mis moodustasid ka eraldi kirikutega kihelkonnad: Sigulda (Segewold), Mālpils (Lemburg), Nītaure (Nitau), Zaube (Jürgensburg) ja Skujene (Schujen).[4]

Muinasajal kuulus Sigulda koivaliivlaste Satezele (Sattesele), Turaida (Toreida) ja Kipsala/Krimulda (Kubbesele) linnuste piirkonda. Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Riia maakonna Sigulda kihelkonnas (Kirchspiel Segewold).[5]

Ristisõdijate 3 linnust - Sigulda, Turaida ja Krimulda moodustasid seal oma asetusega võrdhaarse kolmnurga, mille "tipus" oli Turaida, ning temast enamvähem võrdsel kaugusel - 1,7 km Sigulda ja Krimulda. Viimased olid üksteisele lähemal: veidi üle kilomeetri. Ilusat ümbrust on peetud šveitsilikuks ja Koiva jõe maalilisi kaldaid võrreldud Reini jõe äärsetega[6].

 
Sigulda vapp
 
Sigulda linnuse ja ümbruskonna plaan XVII sajandist. Läänekaar asub allpool. Plaan Rootsi Sõjaarhiivist

Linnuse aadress: Sigulda piirkond, Sigulda, Pils iela 16, LV-2150.[7]

Nimekujud muuda

Sygewald – vanagermaani "võidu mets". M. Eiseni järgi 1914 kutsuti eesti keeles kohta ka nimega Siguldi.

  • 1210 – Sygewalde,[8]
  • 1226 – Segevald,
  • 1256 – Segewald,
  • 1291 – Zegewald,
  • 1312 – Seegold, Seegolt, Seghewolt, Sehegold,
  • 1366 – Zegewold,
  • 1385 – Sighewold,
  • 1438 – Segewolt,[9]
  • XV sajand – Zygvuld, Sigwold,[10]
  • Segewalt, Zegewold,[11]
  • 1573 – Segewolde,
  • XVI sajand – Seggewold,
  • 1630 – Sagewalt,
  • 1659 – Sevold,
  • 1673 – Segewold,
  • 1681 – Seewoldz hoff,
  • 1690 - Segevvalt[12]
  • 1717 – Segewolt.[13]
 
Vaade Sigulda pealinnusele lõunakagust 1771. a, Brotze
 
Sattesele linnuseküngas (Satezeles pilskalns) 2001 märtsis

Ajalugu muuda

 
Templiordu rist, mis on kujutatud ka pealinnuse kabeli otsaakna kohal
 
Sigulda pealinnuse läänetiib (edelatiib) – kirik – 2010. aasta juunis seestpoolt, põhjasuunast vaadates
 
Pealinnuse läänesein 2008. aastal. Läänetiivas asus kirik

Linnus Mõõgavendade ordu ajal 1237. aastani muuda

1206 suvel ründasid ristisõdijad liivlaste vanema Dabreli Sattesele linnust, kuid ei suuda seda vallutada ja pöörduvad tagasi Riiga. Linnus, praegune Lībukalnsi ("liivlaste mägi") linnamägi asus 1,5 km kaugusel kirdes hilisemast ordu Siguldast. Liivlaste vastupanu siiski murti ja aasta lõpupoole preester Daniel ristis Sattesele kihelkonna.[14]

1207 jaotati sakslaste vallutatud liivlaste ja lätlaste alad Riia piiskopi, tema vasallide ja orduvendade vahel kolmeks. Piiskop Albert jättis endale oma vasallile Kaupole kuuluva Turaida. Ordu sai Koiva (Treyden, Aa) jõe vastaskalda alad Satteselega.[15] Linnuse asupaigaks väljavalitud Koiva jõe ürgoru küngast hakati kindlustama, et sinna edasisteks vallutusteks tugipunkt rajada.[16]

1207–1209 on oletatav linnuse 1. ehitusperiood Mõõgavendade ordu meistri Wenno von Rohrbachi ehk Venno valitsemisajal[17]. Tegemist oli ühtlasi esimese mõõgavendade rajatud linnusega väljaspool Riia linna.

1210 on esimest korda mainitud Sigulda nime, kui eestlaste poolt Võnnu linnuse piiramise ajal saabus sinna Riiast ristisõdijate abivägi.[18] Sellal pidi seal olema juba ka mingil kujul linnus püstitatud.[19]

1211, kui eestlased Turaidat piirasid, siis saatsid teisel pool Koivat Sigulda linnuses (linnuste vahe u 2 km) olevad orduvennad teate Riiga abi saamiseks. Piiskopi rüütlid saabusid koos vägedega ja eestlastele lõppes üritus nurjumisega.[18]

1212 sügisel on esmamainitud orduvendade valmisehitatud Sigulda kastelli (de castello Sygewaldensi) seoses liivlaste ja Autine lätlaste vastuhakuga sakslastele. Tüli tõusis sellest, et orduvennad haarasid endile maavaldusi. Võitlused käisid vahelduva eduga liivlaste Sattesele linnuse ja ordu Sigulda vahel, mida liivlased ka vahepeal piirasid. Rahutused õnnestus siiski jõu, lubaduste ja ähvardustega maha suruda. Mainitud on ka provintsiaalmeister Rudolfit (Rodolf), kes võis olla Sigulda linnuse pealik.[20] Pikka aega käidi Siguldast eestlaste ja lätlaste ülestõusukatseid maha surumas. Sealjuures on teada, et lossis hoiti järelevalve all vange.[19]

1221 vangistasid ordusulased mõned liivlaste vanemad Turaida (Toreida) linnuse all ja hoidsid neid pärast Sigulda linnuses ahelates. Oletatakse, et tegemist oli riialaste ja kaupmeeste vandenõuga ordu ja Riia piiskopi vastu.[21] Teiste andmete järgi kogunesid Turaida lähedale kokku Taani kuninga vastased jõud: riialased, piiskop Albertile appi tulnud Homburgi krahv Bodo koos hulga palveränduritega, liivlased ja lätlased. Ja siis tungisid neile Sigulda juures kallale taanlased (või taanlastele ustavad mõõgavennad) ja ajasid nad laiali. Tollal käis Eestimaa ristimise ja üldse kogu Vana-Liivimaa allutamise pärast avalik vaenutegevus taanlaste ja bremenlaste vahel, nii et taanlased sulgesid saksa ristisõdijatele liiklemiseks Läänemere sadamad, ning piiskop Albert oli sunnitud tunnistama end Taani kuninga alamaks. Taani kuningas Waldemar II käis sellal isiklikult igal aastal koos Lundi peapiiskopi Anders Suneseniga Liivimaa vallutamist juhtimas. Aasta hiljem sai Riia piiskop oma võimutäiuse siiski tagasi.[22]

1223 suvel võitlesid sõjateenistuse vennad Siguldast ja Võnnust eestlaste vastu Ümera jõel. Eestlased löödi põgenema.[23]

1224. aastat peavad mõned baltisaksa ajaloolased linnuse rajamise aastaks.[24] Tõenäoliselt alustas ordumeister Volkwin von Naumburg zu Winterstätten (Volquin) tollal siiski suuremamahulisi ümber- või juurdeehitustöid. Linnuse külje alla tekkinud asulat on esimesena maininud Liivimaa vanem riimkroonika.

1225. aasta sügisel külastas Siguldat parasjagu Liivimaal asju korraldav paavsti legaat Modena piiskop Wilhelm, kes manitses seal rahu pidama nii liivlasi kui ka sakslasi.[25] Linnust on iseloomustatud tugevalt kindlustatuna.[26] Samal aastal on oletatav kihelkonnakiriku ehitamise aeg ja legaadi poolt kihelkonna asutamine.[10]

1227, pärast Põhja-Eesti allutamist, moodustas Mõõgavendade ordu 6 pealinnuse – Riia, Võnnu, Aizkraukle, Sigulda, Viljandi ja Tallinna – juurde rüütlikonvendiga nn provintsimeistri ametikoha, kes valitses linnuse ümbruskonda.[27]

1228 on teada foogti olemasolu.[11]

1234 on mainitud linnuses magister (provintsiaalmeister) Alberti nime.[28] Et Mõõgavendade ordu magister vastas oma ametikohalt Saksa ordu komtuurile, siis lasi see kinnitada linnuses suure meeskonna olemasolu, kusjuures nad järgisid ordu sätestatud ühiselureegleid.[19]

Linnus Liivimaa ordu ajal tulirelvade ajastuni 1400 muuda

 
Liivimaa ordu maameistri pitsat XIII sajandist
 
Albert II Suerbeeri pitsat, XIII sajand. Pitsati allosas on ka tekst: ESTONI

1237. aasta 12. mail liideti Mõõgavendade ordu järelejäänud liikmed Saksa orduga ja nii tekkiski viimase Liivi haru – Liivimaa ordu. Ka Sigulda linnust hakatakse Saksa ordu konvendihoone vaimus ümber ehitama.[29]

Aastatest 1239–1432 on teada 10 linnuses elanud komtuuri.[11]

1260 sai Sigulda komtuurist Jürgen von Eichstädtist pärast meister Burchard von Hornhauseni langemist ajutiselt 1262. aastani Liivi ordu asemeister.[30]

1263. aasta veebruari algul tõkestasid Sigulda orduvennad ja riialased Väinasuu (Daugavgriva) kloostri juures Saare-Lääne piiskopkonnast rüüsteretkelt tagasipöörduva ja Riia poole suunduva leedulaste väe ning keskööl kuuvalguses peeti samas lahing maha. Leedulasi juhtis vürst Treniota ja nad olid hävitanud just Vana-Pärnu linna. Rünnati leedulaste laagrit kloostri kõrval, hukkus 9 orduvenda, leedulased pääsesid,[31] kuid olid sunnitud taganema Leedusse vürsti Mindaugase linnusesse.

1271. aasta 27. augustil kirjutati Siguldas alla lepingule, millega Liivimaa ordu sai omale poole Riia Peapiiskopkonna Zemgale valdustest. Riia peapiiskoppi Albert II Suerbeeri ja toompraost Johann von Fechtenit oli kaks aastat linnusetornis vangistuses hoitud ja selle lepinguga nad ostsid omale vabaduse.[29] Konflikt sai alguse sellest, et Suerbeer püüdis varemgi tema vastu olnud ordut oma vasalliks muuta. Selleks kutsus ta 1267. aastal Riiga stiftifoogtiks (peapiiskopi ilmaliku võimuala tegelikuks haldajaks) mõjuka Schwerini krahvi poja Gunzelini, kuid ordu vangistas peapiiskopi ja plaan ei realiseerunud. Ka hiljem hoiti Sigulda linnuse tornis vangistuses orduvastaseid tähtsaid isikuid: toompraost Johann II Fechtenit, samuti Johann III.

XIII–XIV sajandi vahetuseks said valmis mõned konvendihoone (ordukastelli) elukorpused. Teise arvamuse järgi ehitati osad konvendihoone tiivad Gerhard von Jorki ordumeistriks oleku ajal 1309–1322.

1316. aasta 23. aprillil sõlmiti linnuses nn Sigulda vandenõu, milles moodustati liit Liivimaa ordu, Riia toomkapiitli ja peapiiskopi vasallide vahel ja mis oli suunatud peapiiskop Friedrich von Pernsteini vastu. Viimane ei tunnustanud ordu ülemvõimu Vana-Liivimaal ja kaebas Rooma paavstile. 1322 tunnistas paavst kokkuleppe õigustühiseks, kuid Pernstein ei omanud siis enam reaalset ilmalikku võimu.

 
Suurvürst Algirdas 1364, joonistus enne 1758. aastat

1344. aasta veebruaris, pärast Jüriöö ülestõusu mahasurumist Põhja-Eestis, liikus orduvägi karistusretkele Saaremaale. Seal rünnati hilisemas Karja kihelkonnas asunud muinaslinnust, kus meister Dreilebeni väes osalesid ka ordurüütlid Siguldast. Esirinnas tungis lipuga linnusesse Sigulda kumpan (asepealik) Arnold von Herike. Noorem riimkroonika jutustab, et kuigi Arnoldil torgati käsi läbi, ei jätnud ta lippu, vaid tungis ühes teistega sisse.[32]

1345, meister Burchard von Dreilebeni ajal, kui viimane oli hõivatud mässavate saarlaste rahustamisega, tungisid leedulased suurvürst Algirdase juhtimisel Semgallia (Zemgale) kaudu Liivimaale ja jõudsid oma rüüsteretkedega Siguldasse ja sealt edasi Valga ja Karksi ümbrusse. Linnust ei vallutatud.[33] Siguldast viisid leedulased vangidena minema ligi 260 meest ja Riia maakonnast üle tuhande inimese.[34] Teistel andmetel leedulased siiski hõivasid linnuse. Sealjuures pöördus üks liivlane suurvürsti poole ja pakkus liivlaste abi ordumeistri ja kõigi sakslaste maalt minemakihutamiseks. Algirdas vastas mehele, et sina siin mingiks kuningaks küll ei saa, ja käskis mehel pea maha raiuda.[9] Liivlase mälestuseks on tänapäeval peaväravatorni kõrvale asetatud puust mehekuju.

1368 ja 1369 juhtis maamarssal sõjameestega Sigulda, Aizkraukle, Räisaku (Rezekne), Vana-Väina (Daugavpils) linnusest ja elanikega Võnnust (Cesis) mitut sõjaretke Venemaale, kuni Voronežini välja. 1370 tungis maamarssal Leetu.[29]

XIV sajandil tekkis linnuse külje alla asula,[11] mis tõenäoliselt oli valdavalt puithoonetega.

Linnus tulirelvade ajastust Liivi sõjani 1558 muuda

1400, umbes selleks ajaks jõudsid põhjalikumad linnuse väljaehitustööd lõpule, valmis sai ka suur I eeslinnuse peaväravatorn. Järgmistel aastakümnetel tuli linnust kohandada ümber tulirelvade ajastuks. Väga põhjalikult seda ei tehtud: tugevdati küll valle, konvendihoone haavatavamale küljele vastu I eeslinnust ja kirdevallikraavi rajati zwingeritaoline lisakaitsemüür, rajati laskeavasid ja linnamüürile paar väikest torni, kuid erinevalt Võnnust võimast tulirelvadele kohandatud ümarat suurtükitorni näiteks maapoolsesse külge ei rajatud.

 
Rüütli Gilbert de Lannoy kujutis 1429. aastast

1413. aasta sügisel reisis flandria rüütel Gilbert de Lannoy Riiast Sigulda (Zeghevalde) kaudu Eestisse ja 1414 talvel tagasi tulles Sigulda – Koknese – Vana-Väina kaudu Leetu. Mõlemal korral külastas ta Siguldas maamarssalit, et talle austust avaldada ja saada nn "reisipassi" ehk turbekirja (saufconduit).[29]

Aastatel 1422–1599 on maamarssali alluvuses olnud 12 foogti ja muid ametnikke.

1432 on mainitud Siguldat, kui ordu maamarssali (sõjavägede ülemjuhataja) residentsi.

1434. aastal on esimest korda asulast (Hakelwerk) kirjutatud, see asus II eeslinnuses ja oli müüriga ümbritsetud.[10] Samal aastal on Mustpeade vennaskond pidanud Sigulda lähedal suurel teeristil kõrtsi.

1442 läänistati ordumeister Heidenreich Vincke von Overbergi poolt Sigulda kaupmehele Johann Reckzendorffile Sigulda aleviku külje all (in vico Segewoldensi) välja maad, mille eest maksu tasuda tuli tal pipraga. Renditavate maade alla kuulus ka kunagine muinasaja liivlaste Sattesele linnus (Lieffse bergk, montem item Liffen)[29].

1451. aasta revisjoni järgi oli Siguldas 12 rüütelvenda, 3 preestervenda, 3 ilmikvenda, varustusest 10 turvist[35] ja 12 sõjaratsut. Sigulda komtuurile allus ka Räisaku foogtilinnus. Saksa ordu visitatsioonid toimusid ka 1442 ja 1488.[11] Visitatsiooniprotokollis on konvendi liikmena nimetatud Rotger Freitagi, hilisema suure aadlisuguvõsa liiget.[36]

1483 on esmamainitud ürikutes kihelkonnakirikut.[10]

 
Gotthard Kettler 1565. aasta paiku. Repro XIX sajandist, Julius Döring (1818–1898)

1555–1556 oli maamarssalil Siguldas käsutada 40 ratsanikku.[37]

1556 aasta algul lahvatas Vana-Liivimaal koadjuutorivaenus, millega Riia peapiiskop markkrahv Wilhelm, Preisi hertsog Albrecht ja Liivimaa ordu maamarssal Jasper von Münster pidasid salanõu orduriigi sekulariseerimiseks, tahtes tuua Liivimaale valitsema Mecklenburgi hertsogi Christophi. Tagala kindlustamiseks oli asjasse pühendatud ka Poola kuningas Zygmunt II August. Plaani õnnestumiseks pidi ordumeistriks saama Munster. Ordumeister Heinrich von Galen sai aga asjast teada ja Volmarisse kutsutud ordukäsknikud valisid asemeistriks hoopis Viljandi komtuuri Wilhelm Fürstenbergi. Kroonik teatab, et Münster läks vihaselt Volmarist ära oma linnusesse Siguldas ja saatis sealt kirja peapiiskop Wilhelmile, milles andis teada toimunust.[38]

Peapiiskop Wilhelm aga jätkas õõnestustegevust, kuid kogu vandenõulaste kirjavahetus langes ordumeistri kätte. Kavandatav "sõjaväeline riigipööre" tuli detailideni ilmsiks ja ordukäsknikud otsustasid Munsteri maalt välja kihutada. Munster siiski kuulis sellest ja otsustas Siguldast igaks juhuks mere lähedal asuvasse Väinasuu (Daugavgrīva) linnusesse põgeneda. Sinna teda aga ordumeistri korraldusel sisse ei lastud, samuti jäid suletuks Asseradeni (Aizkraukle) linnuse väravad. Lõpuks jõudis Münster peapiiskopi Koknese linnusesse. Ilmselt ei pidanud Münster Siguldat väga kaua kaitstavaks linnuseks, samuti oli oht, et ta seal lihtsalt omade poolt kinni võetaks ja ordumeistrile välja antaks. Samuti peeti Väinasuu ja Asseradeni linnuseid Siguldast tugevamateks.[39] Juuni keskpaiku 1556 ründas Sigulda linnusekomtuur ootamatult lähedalasuvat piiskopi toomkapiitli Krimulda linnust ja rüüstas selle paljaks.[40]

Orduaja lõpuks kuulusid maamarssali valitsemise alla: residentslinnus Sigulda, tugevamad Daugavgriva, Aizkraukle ja väiksemad Jelgava, Tukums, Nītaure, Skujene, Malpils ja Zaube. Samuti Sigulda külje all Lorupe väikemõis. XV sajandil oli maamarssali käsutada 4000 professionaalset sõjameest: 300 rüütlit, 1200 palgasõdurit ja 2500 vasalli oma meestega. Lisaks, kui kogu maal talupojad relvastati, võis väe suuruseks tulla 20 000 meest.[29]

Linnus Liivi sõja ajal 1558–1582 muuda

 
Rzeczypospolita vapp

1559 veebruari paiku jõudsid venelaste rüüsteretked ka Turaida, Krimulda ja Sigulda kanti. Venelased tulid umbes 10 000-mehelise väega Riia Peapiiskopkonna lätlaste aladelt ja suundusid Adaži kaudu Riia poole. Siguldas põletasid nad maha hobusetalli[41], mis võis asuda nõrgemalt kaitstavas II eeslinnuses.

1560 aprillis Riia maapäeval moodustati uuesti Sigulda komtuurkond ja vanasse maamarssali pealossi määrati ametisse endine Vana-Väina (Daugavpils) komtuur Jürgen von Brabecke.[42] Viimane maamarssal ja Sigulda komtuur Philip Schall von Bell võeti koos paljude teiste kõrgete orduametnikega venelaste ülekaalukate jõudude poolt Härgmäe lähedal toimunud lahingus vangi, viidi Moskvasse ja hiljem tapeti seal.[43]

1561 hilissügisel andis ordumeister Gotthard Kettler Poola kuningale üle Sigulda, Daugavgriva, Ropaži, Adaži, Salaspilsi jmt. linnused.[44] Liivi orduriik lõpetas eksisteerimise.

1562 sai linnusest poola staarosti asukoht. Samal aastal vallutasid ja põletasid Vene väed maha 8 linnust Vana-Liivimaal, sealhulgas Sigulda.[29]

 
Jakob De la Gardie 1652. aastal

1566–1578, Leedu Suurhertsogiriigi Liivimaa hertsogkonna ajal oli Sigulda linnus poola väejuhi – "Liivimaa hetmani" ja kuberneri Jan Hieronimowicz Chodkiewiczi elukoht ja residents.

 
Chodkiewiczite vapp

Linnus Poola ja Rootsi valitsusajal kuni XVII sajandi lõpuni muuda

 
Rootsi riigihoidja Gabriel Gustafsson Oxenstierna, Johan Henric Strömeri litograafia, 1849

1577 põletasid vene väed maha II eeslinnuses asuva lossi majandusmõisa ja linnakese.

1582. aastast elas linnuses Võnnu vojevood, kes poolpurustatud Võnnu linnuse asemel Sigulda oma residentsiks valis. Siis koostati ka linnuse hindamisakt. Rzeczpospolita ajal eksisteerinud Üleväina hertsogkonna perioodil oli Siguldas ka piirkonna staarost. Mainitud on ka uuesti ülesehitatud mõisat koos majandushoonetega.[29]

1590 tegid poolakad linnusele uue revisjoni. XVI sajandi lõpuks remontisid poolakad linnuse.

1601. aasta kevadel hõivas linnuse poolakatelt rootsi kolonel H. Liven. Juunis, pärast võitu rootslaste üle Koknese all hõivasid poolakad uuesti Ergli, Krimulda, Sigulda, Lielstraupe ja palju teisi Liivimaa-keskmaa linnuseid, mis seisid enamjaolt tühjadena.[45] Lahkudes olla rootslased Siguldat tublisti lõhkunud.[29] Poola-Rootsi sõdades 1621. aastani nii linnus kui ka linnake laastati.

1610. aasta oktoobris rüüstasid Tallinnast tulnud viis lipkonda rootsi ratsa- ja jalamehi vastuseks poolakate retkele Koluvere ja Tallinna alla Asti (Burtnieki), Lemsalu ja Sigulda ümbruses.[46]

1613 oli Sigulda Püha Bartolomaeuse kirik lagunenud seisundis, ilma õpetajata, lossile kuulunud 80 talust olid vaid pooled asustatud.[24]

1621 rentis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Sigulda linnuse koos lossilääniga Liivimaa kindralkubernerile feldmarssal Jakob De la Gardiele, kes seal ka mõnda aega elas.[29]

 
Oxenstiernade vapp, mis pärineb juba XIII–XIV sajandist

1622. aastal püstitati linnuseterritooriumile (I eeslinnusesse) puidust eluhoone ja saun, ilmselt siis kuberneri tarbeks. II eeslinnuses olnud vana mõisasüda renditi Hermann Wackerile, see hävib Põhjasõjas.[47]

1624 tegid rootslased revisjoni, milles märgiti, et linnus on tühi ja purustatud seisus ning elamiskõlbulik on ainult seesama kuberneri puidust eluase.[11]

1625 kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Sigulda lossilääni, millesse kuulusid tollal ka Neu-Kempenhofi ja Paltemari mõis, Rootsi riigihoidjale Gabriel Gustafsson Oxenstiernale. Reduktsiooniga võttis riik valdused tagasi.[48] Lossilääni omandis oli varem ka Nandelstädtshof (enne Kunal – võimalik väike vasallilinnus), mille juurde kuulusid ka Sigulda aleviku põllumaad ja mis 1579 oli välja läänistatud George Lowle. Rootsi aja lõpul liideti see Sigulda mõisaga.

1630 elas lossi külje all paiknevas asulas vaid viis perekonda.[24]

1680. aastatel koostasid rootslased linnuse plaani ja kaasajastamise projekti, kuid midagi ehitama hakata ei jõutud. Põhjasõjas sai linnus suuri purustusi, pärast see hüljati ja vanadest plaanidest loobuti.

Linnus Põhjasõjast XX sajandini muuda

 
Peter von Lacy, XVIII sajand
 
Vaade loodest nn Koiva torni poolt I eeslinnuse hoovile ja peaväravatornile. I eeslinnuse kaitsemüür ja sinna vastu toetunud majandushooned on "koristatud". Brotze, 1794. aasta
 
Venemaa sõjaväelane ja riigitegelane George von Browne, XVIII sajand
 
Borchide perekonna vapp
 
Krahv Michael Johann von der Borch, maalinud Ludwig Guttenbrunn, Tretjakovi galerii, Moskva

1700–1721, Põhjasõja ajal muutus Sigulda linnus lõplikult varemeteks. XVIII ja XIX sajandil kasutati linnuseala eelkõige mõisale kuuluva romantilise varemetepargina.[29]

1737 annetas vene keisrinna Anna Sigulda kindralfeldmarssal krahv Peter von Lacyle, kellelt see läks 1761 õe abielu kaudu[48] edasi kindral krahv George Brownele.[9]

1771 J. C. Brotze kollektsioonist pärineval pildil on pealinnuse ja I eeslinnuse müürid veel märkimisväärselt säilinud. I eeslinnus on veel peaaegu täies kõrguses alles, isegi sakmelist müüririnnatist on näha. Pealinnus on rohkem purunenud, eriti selle idanurk, kirdetiib ja kagutiiva parempoolne osa, samuti on hävinud põhjanurgas asunud valdustorn. Ilmselt on Põhjasõjas suurtükituli olnud koondatud eelkõige pealinnuse hävitamisele.

1783 sai naise Eleonora kaasavarana saadud Sigulda omanikuks krahv Michael Johann von der Borch (Borg). XVIII sajandi lõpus ehitati II eeslinnuse territooriumile puidust härrastemaja.[29]

1794 Johann Christoph Brotze joonistatud piltidel on linnusest 23 aasta möödudes juba palju vähem alles. I eeslinnuse müüridest seisavad veel ainult kohatised lõigud, ka pealinnusest on alles umbes samapalju, kui tänapäeval. I eeslinnuse õue kujutavalt pildilt jääb koguni mulje, et varemeid on lammutatud ja koristatud. Ilmselt on see materjal läinud mõisa majandushoonete laiendamiseks.

1850. aastatel organiseeris tollane Sigulda omanik krahv Alexander von der Borch I eeslinnuses konvendihoone peavärava ja sellega külgnevate ruumide juures väljakaevamisi.

1857 suvel külastas Siguldat kunstnik Julius Döring (Dehring), kellele avaldas muljet Malta risti kujutis linnusekiriku ülaseinas ja kes kasutas seda hiljem oma reisiillustratsioonides.[29]

1867 müüriti I eeslinnuse peaväravatorni, seina väravaava kohale Borchide perekonna vapp. Sellal varemeid ka veidi korrastati: toestati kontraforssidega seinu ja ehitati kaks pseudogooti stiilis võlvkaart.[9]

 
Vürst Nikolai Dmitrievitš Kropotkin 1901. aastal

1878–1881 ehitas perekond Borch II eeslinnuse territooriumile uue kivist mõisalossi.[49] Ehituse tarbeks võeti kive ka linnusemüüridest.[29]

XIX sajandi lõpus mõõdistas linnuse kirikut ja kabelit Tartu ülikooli ehitusteaduskonna ajaloolane R. Guleke.

Linnusevaremed XX sajandi algusest tänapäevani muuda

1905. (1898) kuni 1922. aasta agraarreformini kuulusid mõis ja linnusevaremed Liivimaa ja Kuramaa asekuberneri ja riiginõuniku vürst Nikolai Kropotkini perekonnale. Vürst lõi oma tegevusega Siguldasse kuurordi, mida hakati kutsuma "Liivimaa Šveitsiks". 1934. aastal asus uues lossis Läti Ajakirjandusselts.[10]

1922 leidis saksa Läänemereprovintside uurija Karl Woldemar von Löwis of Menar Stockholmi arhiivist XVII sajandist pärineva Sigulda linnuse moodsaks kindluseks ümberehitamise plaani. 1930. aastatel uuris linnusevaremeid ka kunstiajaloolane Armin Tuulse.

1944 septembris jooksid linnusevaremete lähedalt läbi saksa Wehrmachti eesliinipositsioonid, mis pidid katma Eestist taganevaid saksa väeosi Nõukogude Punaarmee löökide eest.

Pärast II maailmasõda oli linnusevaremete seisukord kriitiline.

1962 konserveeriti põhjalikult eeslinnuse väravatorni, kümme aastat hiljem restaureeriti ka kabeli ja kapiitlisaali müüre.

1967–1968 ja 1973–1976 mõõdistati Sigulda linnuse varemeid arhitekt Tatjana Vitola juhendamisel ja koostati kabeli ja konvendihoone müüride konserveerimise ja restaureerimise projekt. Uuriti ja mõõdeti ehituspõhiplaani, faassaade ja seinadetaile. Ajaloolise õiendi koostas 1976. aastal Rudolfs Širants. Samaaegselt viidi läbi ka osalised konserveerimis- ja restaureerimistööd. Ka 1980. ja 1990. aastatel Vitola juhtimisel tööd jätkusid.[29]

1987–1988 tehti arheoloogilisi väljakaevamisi pealinnuse loodeosas Normunds Treija juhatusel. Uurimine jätkus ka 1997 ja 2000. aastatel väravatorni kõrval Janis Ciglise käe all arheoloogilistel eesmärkidel.

1998, 18. detsembrist on ametlikult tegemist rahvusliku arhitektuurimälestisega nr 6709.[47]

2007 tähistati Sigulda-Turaida-Krimulda piirkonna 800. aastapäeva näitusega "Sateseles zelts" ja kontserdiga. Ajaarvestuse aluseks võeti linnuse ehituse algusaasta.[9]

2011 ja 2012 viidi ellu Euroopa Liidu kaasrahastatud projekt "Sigulda lossivaremete rekonstrueerimine ja turismi taristu tootearendus", mille käigus avati turistidele Põhja- ja Lõunatorn ning müürikäigud ja rajati puidust galerii, et võimaldada külastajatele nautida vaateid Koiva jõe orule. Rekonstrueerimise tehniline projekt koostati arhitekt Ināra Caunīte büroos. Projekti abikõlblikest kuludest kaeti 83,79% Euroopa Regionaalarengu Fondi rahast, 3% riigieelarve toetusest ning 13,21% maksis Sigulda omavalitsus.[50]

Ehitus muuda

Linnus asetseb 400 m lääne pool voolava Koiva jõe ürgoru kaldaneemikul, mida piiravad edela ja kirdeküljest loode–kagusuunalised väiksemad orud. Edelapoolses lookleb Gaujas iela maantee 43 m linnusest madalamal, Koiva jõest jääb linnuseõu 56 m kõrgemale.

Sigulda linnusest 500 m läände jäi ordu ja peapiiskopkonna vaheline piir – Koiva jõgi. Siguldast otsejoones põhja poole üle jõe jäi tähtis peapiiskopi linnus Turaida ja 1 km lääneloodesse selle abilinnus – peapiiskopkonna toomkapiitli Kremoni (Krimulda).[51]

Otstarbe järgi liigitub Sigulda suurte teetõkkelinnuste hulka, mis kaitses ja kontrollis mere suunast sisemaa poole kulgevat tähtsat Koiva jõe veeteed ja Riia–Pihkva sõjatee ning Sigulda–Lielvarde maantee risti. Ka oli ilmselt tollal olemas ülekäigukoht Sigulda külje all üle Koiva jõe Riia Peapiiskopkonna liivlaste aladele Krimuldasse ja Turaidasse. Samuti kaitses suurlinnus strateegilises plaanis u 20 km laiuse ja 100 km pika Liivimaa ordu nn Koiva koridori lõunapoolset, Koiva jõe äärset külge.

Ehituskonstruktsiooniliselt oli lõpptulemusena tegemist künka looduslikku kuju järgiva osaliselt mantelringmüüriga äralõikelinnusega,[11] mille sees oli suletud kloostrihoonestust meenutav pealinnus.

I ehitusperiood Mõõgavendade ajal muuda

 
Vaade Krimulda linnusevaremete kõrvalt üle jõe Sigulda poole, Brotze 1794. aasta

Algselt oli tegemist reeglipärase kastelliga (castellum), mille ehitusstiil tulenes Holmi ja Riia I ordulinnuse omast ja sarnanes nendega ning mida ümbritses tunduvalt nõrgem eeslinnus. Kohe algkavatises on eeslinnuse kaitsemüüris olnud eenduv loodetorn, väravatorni asemel on arvatavasti paiknenud müüris lihtsalt väravaava.[29] XIII sajandi algkastelli peaaegu ruudukujulisest rajatisest on säilinud hoonetiiva üks kelder mõõtudega 10×9,5 m ja 3 m paksused hoolikalt töödeldud lubjakivist vundamendimüürid. Suure keldri massiivsed võlvid toetusid romaani stiilis jämedale keskpiilarile. Kõik need ehitised on Läti Ülikoolis tehtud lubimördi koostise analüüside põhjal rajatud üheaegselt. Hilisema konvendihoone väljapuhastatud müüris, mis oli laotud mõõgavendade kastelli müüri peale, oli säilinud algse kaitsekäigu (Wehrgang) profiil.[52] Lühike ehitusaeg laseb arvata, et suur osa hooneid eeslinnuses oli puidust või vahvärkhooned.[53]

Tuulse uurimus muuda

Teadaolevate ajalooliste sündmuste valguses ei ole mingit kahtlust, et ordu juba kohe linnuse rajamise algul XIII sajandil püstitas Siguldasse kivilinnuse. Tänini säilinud linnusevaremetes leidub kõigile ümberehitustele vaatamata veel üksikuid müüride koostisosi, mis veel vanast põhiplaanist pärinevad. Märkimisväärne on ülejäänud müüritisest oma paksusega, mis on üle 3 meetri, eristuv kabelialuse ruumi kirdesein. See müür ei tohiks ühelgi juhul hilisemate säilinud müüridega seotud olla. Juba kivitahumistehnika ja erakordne paksus näitavad, et see peab palju vanemast ajast pärinema.

See ristkülikukujuliste tahutud kividega müür moodustab lossiplaanil ruuduga sarnanevas sisehoovis ühe külje. Teiste hoovikülgede müürid on maapinnaga ühetasaseks kulunud, nii et nende ehitusstiili ei saa kindlaks teha. Seal aga toob vanim säilinud müüriosa hoovikülje kahes nurgas nähtavale liitekoha (konvendihoone siseõue lõunanurk[29]), millest tõenäoliselt paistab, et see oli algse linnuse üks külg, kusjuures kogu tollane põhiplaan langes ümbermõõdult kokku hilisema linnusehoovi maa-ala ulatusega. Hiljem kasutati seda varasemat müürilõiku ära ja sinna külge ehitati lossitiivad, kusjuures vana müüritis moodustas tiiva sisekülje. Sellest tulenevalt esindab vanem linnusekavatis kastellitüüpi, mis osutab samuti sellele juba vanadest Holmi ja Riia linnustest tuttavatele traditsioonidele ja lubab oletada, et Sigulda vana müüritis pärineb ka sajandi esimesest kümnendist. Kesksete kivihoonete täiendusena võis see põhiplaan täiendada ka juba järskude mäenõlvade eelkindlustuste süsteemi, mis võis algselt tähendada ainult püstpalkidest tara ja alles järk-järgult said need koos muldvallidega asendatud kivist müüridega. Linnuse põhiplaani teostamise juures täiendavad teineteist paljud ehitusperioodid, sellele viitavad selgelt müüride ebaloogilised ristumised, mis vaevalt mõeldav oleks, kui orduaja hilisematel linnuselaienduse etappidel poleks järgnenud kõrvalt puutumata alade väljaehitamine.[54]

II ehitusperiood Liivimaa ordu ajal XIV sajandi lõpuni muuda

 
Plaan 1680. aastatest. Karl von Löwis of Menarii koopia plaanist Rootsi Sõjaarhiivis
 
Vaade lõunakagust, II eeslinnuse territooriumilt I eeslinnusele ja pealinnusele. Eeslinnuste vahelise tõstesilla kohale pole veel jalgtee jaoks muldvalli rajatud. Brotze, 1794. aasta

Väljaehitatuna XV sajandil oli Siguldal Koiva kaldakünka väiksel kõrgendikul asetsevad pealinnus ja avar I eeslinnus ning jõekaldast maa poole jääv ja kraavidega ümbritsetud II eeslinnus. II eeslinnusesse kujunes hiljem välja väike linnake (Hakelwerk).

Pealinnus muuda

XIII–XIV sajandi vahetuseks valmisid mõned konvendihoone (uuem termin – ordukastell) tiivad. Pealinnuse põhiplaan kujunes välja ebatraditsiooniline, ent rangelt reeglipäraselt nelinurkne ja torniga põhjanurgas, ning eeslinnusel 2 torniga Koiva poolsel küljel. Sigulda pealinnus paiknes I eeslinnuse kagunurgas. Pealinnuse hoovi juhatas läbi esimese korruse konvendihoone lõunanurgas olev võlvitud väravakäik. Esimesel korrusel (II korrusel – põhikorrusel) konvendihoone lõunanurgas asus 10 m lai gootipäraste teravakaareliste akendega kabel, edelatiivas asetses ka kapiitlisaal. Pealinnuse kagunurgas paiknes kellatorn. Konvendihoone kõrgematel korrustel (III korrus) asusid väravavalvemeeskonna ja teenijate eluruumid ning relvalaod. Keldrikorrusel (I korrusel) olid sahvrid, mis olid kaitseks varustatud laskeavadega I eeslinnuse õue poole. Hoone seinad on laotud spetsiaalset müüritehnikat kasutades põllukividest, dolomiidist ja paekivist. Välisseinte ornamentika ja kaunistuste jaoks on kasutatud punast tellist. Lubjakivi on kasutatud akende ja hoone nurkade kaunistamiseks. Suurtel akendel ilmneb gooti, väikestel romaani stiil.[29] Ilmselt umbes aastaks 1400, kui jõuti lõpule müüride kõrgendamisega, oli ka kiriku algne teravatipuline ristiga katuseviiluga otsasein laotud teiste konvendihoone tiibadega ühetasaseks – sarnaselt näiteks Kuressaare linnusega.

Eeslinnused muuda

I eeslinnuse õue mõõtmed on umbes 110 * 80 meetrit. Eeslinnuse edelapoolse kaitsemüüri keskele ja loodetippu olid püstitatud nelinurksed kaitsetornid, põhjapoolses kaitsemüüris oli ka väike jalgvärav Koiva jõe äärde pääsemiseks. Loodetorn, mida nimetatakse ka Koiva torniks ja kuhu jooksid kokku edela- ja põhjapoolne kaitsemüür oli 13 m lai ja on praegu üle 15 m kõrge (algne kõrgus on teadmata) ning 2–3 m seinapaksusega. Sealt tornist jälgiti Koiva jõe orgu, mis oli piiriks ordu ja peapiiskopkonna vahel. Eeslinnuse kaitsemüüri kaguküljel oli tugevalt vallikraavi pole eenduv võimas nelinurkne ja neljakorruseline maakividest peaväravatorn, mille kaudu pääses I eeslinnusest tõstesilla kaudu üle vallikraavi II eeslinnusesse.[55] Peaväravatorn oli 10,5 m lai ja üle 12 m kõrge, seal oli 3 m laiune väravaava ja seintes mõned laske- ja jälgimisavad. Aknaavad olid mõlemal küljel ja siit avanes hea vaade jälgimiseks eeslinnuste hoovidesse. Nii I kui ka II eeslinnuse kõrge kaitsemüüri sisekülgedele toetusid majandushooned ja kaitsemüüri kulgemine järgis maapinna või künkanõlva kuju. I eeslinnuse kaitsemüür oli 500 m pikk ja 2 m paks. I ja II eeslinnuse vahel oli kaitsekraav laiusega 25 ja sügavusega 18–20 meetrit.

II eeslinnus oli esimesest 4 korda suurem ja see ehitati rünnaku tõrjumiseks maa poolt I eeslinnusele. I eeslinnuse väravatorni vastas oli II eeslinnuse vallikraavipoolsel küljel maakividest sillapea, mille neljakandiline vundament on ka praegu alles. Nagu Brotze joonistustest nähtub võib sillapea puhul olla tegemist olnud II eeslinnuse poolse väravaga lisakaitsetorniga, mis otsetule vältimiseks I eeslinnuse peaväravatorni sissepääsule ei olnud viimasega n-ö ühel joonel. II eeslinnuse territoorium on üle 2 korra suurem pea- ja I eeslinnuse omast ja maa poolt samuti vallikraaviga ümbritsetud. Kraavid olid vähemalt osaliselt ka veega täidetud. II eeslinnuse lõunamüüris paiknesid väravad. XV sajandil täiendati ka linnamüüre tornidega ja laskeavadega, kus sai juba suurtükke kasutada.[29]

Tuulse uurimus muuda

Üheaegselt loodusega seotud ja tsentraalkaitsel põhinevate linnuste levikuga toimus range kastelltüübi areng. Juba piiskop Meinhardi ajal oli see linnusetüüp Holmi kindlusega maale sisse tulnud, ja sestpeale sõltus see, kui laialt need ehitusviisid levisid ja kuidas edasine areng toimuma pidi, ainult ajalisest faktorist ning ordu sisemisest seisukorrast. Kui teha järeldusi materjalikulu järgi, siis polnud vallutusaeg reeglipäraste ehituste leviku jaoks sugugi soodne, mispärast see ka esialgu kõrvale jäeti. Kuid XIII sajandi viimasel veerandil muutus kastellitüüp jälle tavaliseks ja sellest arendati välja erinevaid alltüüpe, mille hulgas konvendihoone võttis ordualadel sisse keskse ja juhtiva koha.[56]

Uue linnusetüübi algeid saab kõigepealt kindlaks teha Sigulda (Segewold) linnuse juures, kuna ordu otsustas seal, selles üliolulises keskuses varsti pärast esmast kindlustamist võtta ette suured ümberehitustööd. Osaliselt oli uus põhiplaan määratud kindlaks varasema, veel mõõgavendade aegadest pärineva kabeliga, mis aga oma piiratud mahu tõttu enam uutele nõuetele ei vastanud ja mida seetõttu pidi laiendama. Oma põhijoontes määras uue linnusehoovi ulatuse ära vana kastelli välismüür, ringis ümber selle ala hakati korraldama uute hoonete ehitust. Kõige paremini saab seda laiendust jälgida linnuse kagupoolses küljes (lõunanurgas), kus peakorrusele ehitati kabel. Kabeliga piirnes läänes (loodes) väike nelinurkne ruum. Ka loodetiib määrati oma sirgjoonelise vormiga kindlaks ühe suure ühisruumi tõttu; selle vastas teisel küljel pidi ehitis suurima tugevuse saavutamiseks järgima järsu nõlvaku kulgu. Nii ei tekkinud uus hoone küll mitte päris reeglite järgi, aga uute põhimõtete rakendamine on siiski piisavalt selgesti märgatav. Peahooneid kindlustati vähehaaval eelkaitseehitiste süsteemiga, mis oli nagu alati oma vormilt konservatiivne ja järgis maapinna kuju. Et rahuldada ordu suurenenud majanduslikke vajadusi ja linnust tema nõrgast küljest kindlustada, paigutati äralõikekraavi (vallikraavi) ette veel teine suurem eeshoov (II eeslinnus), kuhu mahutati kõrvalhooned, tallid ja aidad. Ehitustööde lõppfaas saavutati aastaks 1400; sellest ajast pärineb suur nelinurkne väravatorn, mille kaudu loodi ühendus pealinnuse ja suure eeslinnuse vahele.

Linnuse varasemast perioodist on säilinud kabeli varemete juures ainult veel mõningaid üksikasju. Nende seas on võlvkonsoolid ja vööndkaareosad oma raskete, ümardatud ja lihtsate vormidega iseloomulikud Liivimaa arhitektuurile XIII sajandi viimasel kolmandikul. Kabel on kolme lööviga, selle põhiplaan avardus veidi lääne (loode) poole. Kabelist lääne (loode) pool asetsevate ruumide müüritises on säilinud võlvijätkud, mis on toestatud järgides tsistertslaste ehitusviisi, millega selle ehitusviisi iseärasustele viitab ühtlasi ka lihtne ja range vormikeel. Kabeli lõunaseinas (edelaseinas) on säilinud aknaavad, mille sale ja kitsas kuju meenutab varagootika ehitustraditsioone. Nagu lossides enamasti, nii kõrgendati keskajal ka Siguldas peahoonete ja eeslinnuse müüre. Seoses sellega varustati vastavalt uutele nõuetele kabel ida (kagu) poolt suure aknaga ja müür selle kohal ristikujulise petikniššiga. Ehitusmaterjalina kasutati murd- ja looduskivi kõrval ka tellist; see ehitusviis kuulub samuti tolle ajastu stiiliiseärasuste juurde.[57]

Linnuse III ehitusperiood tulirelvade ilmumisest kuni Liivi sõjani 1558 muuda

Mainitud ehitusperiood ei ole linnuse suurte purustuste tõttu eriti hästi jälgitav. Ehitustööde ulatus on väga ebaselge: tugevdati valle, tõenäoliselt pealinnus sai sakmelise mažikulii (kaitsekäigu) ja laiemad laskeavad, XV sajandil täiendati ka linnamüüre tornidega ja laskeavadega, kus sai juba suurtükke kasutada, kuid spetsiaalseid suurtükitorne ja bastione tulirelvade kaitseks ei rajatud, ei orduaja lõpul ega ka hiljem rootslaste poolt. Umbes 1400. aastatel ilmusid esimesed väiksekaliibrilised suurtükid, 1450 harkpüssid.[29]

Kuna suuri ümberehitusi ei järgnenud ja linnuse kaitsekindlust eriti ei tõstetud, siis XVII sajandiks oli linnus sõjalise tugipunktina lootusetult vananenud ja suurtükiväe suurenenud tulepurustusjõu ees kaitsetu.

Praegune seisukord muuda

Säilinud on märkimisväärsed müürilõigud pealinnusest, I eeslinnuse loodetornist ja peaväravast. Pealinnusest on säilinud edelatiiva välisseinad umbes kolme korruse kõrguselt ja kagukülje välisseina lõunapoolne lõik. I ja II eeslinnuse vahelisse kraavi on kunagise tõstesilla kohale ehitatud puidust sild.[47] Vahepeal (tsaariaja lõpul ja Nõukogude ajal) oli sillakoht täidetud jalgtee jaoks valliga. II eeslinnuse ringmüüridest maapinnal on veel näha kohati müürikatkeid, vallikraavides on praegu tiigid. Linnusealale ehitatud kunagist mõisahäärberit koos kõrvalhoonetega kasutatakse administratiiveesmärkidel.[55] Viimastel aastatel on läbi viidud märkimisväärseid konserveerimis- ja rekonstrueerimistöid.[58]

Nõukogude ajal ehitati I eeslinnuse territooriumile laululava.[7] Tänapäeval toimuvad seal igal aastal džässi-, bluusi- ja ooperifestivalid ning teatripäevad.

Lossivaremete ja selle ümbruse rekonstrueerimine on kaasa toonud unikaalne turismimagneti tekkimise, mis ühendab endas rikka kultuuriajaloo ökoloogiliselt puhta keskkonnaga.

2014. aasta juuli seisuga on konserveeritud pealinnuse arheoloogiliselt läbiuuritud edelatiib ja osa kagutiivast. Ülejäänud konvendihoone ala on läbikaevamata. I eeslinnuses on restaureeritud Koiva-poolne suurtükitorn, mille kolmele-neljale korrusele on lisatud puidust mitmekorruseline torni ja selle katust imiteeriv efektse liftiga pealisehitis, samuti peaväravatorn, edela- ja osa põhjapoolset mantelringmüüri või selle vundamente ning peaväravatorni ja konvendihoone vaheline kaitsemüür, millele on peale lisatud puidust palissaadi ja kahekorruseliste kaitsekäikudega müüri jäljendav rajatis. II eeslinnusest on järel vastu I eeslinnust oleva sillapea müürijäänuseid. Kaitsemüüri vundamendi peal jookseb ilmselt hilisema mõisa piirdemüür. Täislaiuses on seda märgata lühikese lõiguna mõisa sissesõiduväravast paremal. II eeslinnuse kirdeküljel on endistes vallikraavides säilinud tiigid. Kaguküljel on märgata kinniaetud vallikraavi kohal lohku, edelakülg laskub sügavasse ja järsku Koiva jõe haruorgu, mille põhjas kulgeb maantee jõesilla kaudu Krimulda ja Turaida poole. I eeslinnust ja pealinnust ümbritsevad vallikraavid ning Koiva jõe järsud orud on tihedalt kõrghaljastust täis ega ole üheski suunas vaadeldavad. See segab kaitseehitise kogu planeeringust ja võimsusest ülevaate saamist.[59]

I ja II eeslinnuse vahelisele vallikraavile on ehitatud puidust sild, mille keskel on suveniiri- ja piletikioskid. Piletiga pääseb I eeslinnuse ja pealinnuse varemete alale.[59]

Muistendid muuda

Sigulda linnusega on seotud ka Turaida Roosi legend. Koiva jõe ääres liivakivipaljandis asub Gutmani koobas. Selle kohal on väike Viktori koobas.

1601–1620 olevat elanud Maia-nimeline neiu, kelle Poola-Rootsi sõja ajal leidis ja võttis kasvatada Turaida linnuse kirjutaja. Tüdruk kasvas ja muutus kauniks, nii et teda hakati hüüdma Turaida roosiks. Neiu armus teisel pool jõge asuva Sigulda linnuse aednikku Viktor Heili. Nende kohtumispaik oli jõe ääres Gutmani koopas. Maia kätt palus ka endine Poola armee ohvitser, desertöör Jakubovski. Saanud eitava vastuse otsustas viimane Maia jõuga võtta ja kutsus ta Viktori nimel koopasse. Jõudnud koopasse ja saanud aru, et teda peteti, otsustas tüdruk pigem surra. Ta sidus Viktorilt saadud rätiku ümber oma kaela ja veenis Jakubovskit, et ta on haavamatu. Ebausust pimestatud ohvitser tappis Maia koopas.

Pärast seda olevat Viktor uuristanud kurvalt omale sinna kohale väikese koopa, et talle avaneks vaade Sigulda lossile, kus ta kunagi aednikuna töötas.[60]

Pildid muuda

  •  
    Vaade pealinnusele idakagust, II eeslinnuse kõrvalt. Pealinnuse kirdetiib on täielikult purustatud (1794)
  •  
    Vaade Sigulda linnusele lõunakagust (1810)
  •  
    Pilt Gavriil Kondratenko (1854–1924) maalist. Vaade läänest I eeslinnuse õuelt peaväravatornile ja konvendihoone lõunanurgale XIX sajandi lõpus
  •  
    Peaväravatorni seina 1867 müüritud Borchide vapp
  •  
    Vaade linnusevaremetele edelast juulis 2013. Väravatorni ja pealinnuse vahele on ehitatud puidust kaitsekäigu rekonstruktsioon

Viited muuda

  1. ↑ EKI KNAB
  2. ↑ Läti kaart
  3. ↑ Sigulda kaart
  4. ↑ Die Burgsuchungen in Kurland und Livland vom 13-16 Jahrhundert, dr. Helene Dopkewitsch, Riga, 1933, lk 59-60
  5. ↑ Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1791, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Rigische Kreis, No. I
  6. ↑ https://books.google.ee/books?id=6ZRKAAAAcAAJ&pg=PA305&lpg=PA305&dq=Schloss+Sommerpahlen&source=bl&ots=YcWk9DyWwX&sig=ACfU3U0cIB9g3gyFMIGNXbInDyMp1QGLRQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwjc3ZHOxPfpAhXPk4sKHRLkDHM4ChDoATAGegQICRAB#v=onepage&q=Schloss%20Sommerpahlen&f=false Handbuch der Geschichte Lief-, Ehst-, und Kurlands zum Gebrauch für Jedermann, II köide, Wilhelm Christian Friebe, Riga 1792, Hartknoch, lk. 302
  7. ↑ 7,0 7,1 "Pilis un muižas". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. oktoober 2014. Vaadatud 21. juunil 2014.
  8. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 108
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 http://offtop.ru/castles/v10_75271__.php
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 Historisches Ortslexikon, Feldmann, von Zur Mühlen, lk 574
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 EBIDAT
  12. ↑ https://books.google.ee/books?id=SZlZAAAAYAAJ&pg=PA10&lpg=PA10&dq=Schloss+Randen&source=bl&ots=C1_CsSysm1&sig=ACfU3U3t43366oxP0vgxbpYQe6dmOiRypQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwiMtv-V7p7oAhUhl4sKHaeHAQ84ChDoATALegQICBAB#v=onepage&q=Segewold&f=false Salcensis Sorabi, Theatridium Livonicum Oder Kleine Lieffländische Schau-Bühne, Casparis von Ceumern, Riga 1690, G. M. Nöller, lk. 52
  13. ↑ Mapp "Livonia", Eesti Rahvusraamatukogu, Euroimmobiliare AS, ISBN 9985-9426-6-3
  14. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 63, 69
  15. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 75
  16. ↑ Christian Kelch, Liivimaa ajalugu, Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2004, lk 47, ka Brandis 1842, lk 73
  17. ↑ liivimaa vanem riimkroonika
  18. ↑ 18,0 18,1 Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 109
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 44
  20. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 139
  21. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 225
  22. ↑ Christian Kelch, Liivimaa ajalugu, Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2004, lk 54, ka Brandis 1842
  23. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 239
  24. ↑ 24,0 24,1 24,2 Hagemeisters Geschichte, lk 168
  25. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 259
  26. ↑ © В. Чантурия, Й. Минкявичюс, Ю. Васильев, К. Алттоа, Белоруссия-Литва-Латвия-Эстония, «Искусство», М., 1986 г.
  27. ↑ Verfassung und Vervaltung des Deutschen Ordens, lk 118
  28. ↑ Löwis of Menar, Burgen 9 – 10
  29. ↑ 29,00 29,01 29,02 29,03 29,04 29,05 29,06 29,07 29,08 29,09 29,10 29,11 29,12 29,13 29,14 29,15 29,16 29,17 29,18 29,19 Rimša castle
  30. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 109, ISBN 978-9985-876-83-1
  31. ↑ "750 aastat Pärnu hävitamisest". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2015. Vaadatud 22. juunil 2014.
  32. ↑ http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=318
  33. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 131, ISBN 978-9985-876-83-1
  34. ↑ Christian Kelch, Liivimaa ajalugu, Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2004, lk 93–94, ka Russow 1848, [16a-17a]
  35. ↑ "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk 33, 48, ISBN 978-9985-62-622-1
  36. ↑ Die Herren von Frydag, Sabine Grimm, lk 102
  37. ↑ "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk 44, ISBN 978-9985-62-622-1
  38. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 16, ISBN 5-460-00216-8
  39. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 18, ISBN 5-460-00216-8
  40. ↑ Christian Kelch, Liivimaa ajalugu, Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2004, lk 165, ka Brandis 1835, lk 207
  41. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 78, ISBN 5-460-00216-8
  42. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 132, ISBN 5-460-00216-8
  43. ↑ Christian Kelch, Liivimaa ajalugu, Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2004, lk 184, ka Russow 1848, [47b]
  44. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 179, ISBN 5-460-00216-8
  45. ↑ Christian Kelch, Liivimaa ajalugu, Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2004, lk 346
  46. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 359, ISBN 978-9985-876-83-1
  47. ↑ 47,0 47,1 47,2 Ordensburg Segewold
  48. ↑ 48,0 48,1 Hagemeisters Geschichte, lk 169
  49. ↑ Ieva Ose
  50. ↑ Sigulda turism
  51. ↑ Sigulda, Turaida ja Kremoni
  52. ↑ "Tatjana Vītola uurimus". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. veebruar 2014. Vaadatud 21. juunil 2014.
  53. ↑ "Burgenwelt". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. september 2015. Vaadatud 23. juunil 2014.
  54. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 44–46
  55. ↑ 55,0 55,1 EBIDAT, Ieva Ose
  56. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 124
  57. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 125–127
  58. ↑ "Sigulda, Läti talvepealinn" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 5.05.2015. Vaadatud 22.06.2014.
  59. ↑ 59,0 59,1 Eesti vikiekspeditsioon Lätti, 2014
  60. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2015. Vaadatud 21. juunil 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sigulda_ordulinnus&oldid=6621154"