Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel on Krimulda piiskopilinnusest; Koiva liivlaste linnuse kohta vaata artiklit Krimulda muinaslinnus ja mõisa kohta Krimulda mõis.

Krimulda pealinnuse sisesein, kagupoolne külg. Oktoober 2006

Krimulda piiskopilinnus (eesti Kremoni, saksa Kremon, Cremon[1], ladina castrum Cremum, Crammon) oli Riia peapiiskopkonna liivlaste asualadel paiknenud Turaida linnuse (Toreida) abilinnus, mis asub Lätis, Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, 50 km kaugusel Riiast (Riga) ja 30 km kaugusel Võnnust (Cēsis), Koiva (Gauja) jõe ääres asuvas Sigulda linnas. Krimulda linnaosa jääb jõe paremkaldale.[2] Linnus asetseb Koiva jõe ürgoru kõrgel kaldapealsel Sigulda linna loodeosas Krimuldas iela tänava lõpus.[3] Linnuseala jääb u 90 m kõrgusele üle merepinna. Linnusest 300 m lõunas paikneb endine Krimulda mõis, 4 km lääne pool – Kipsalas (Cubbesele) – seisab kihelkonnakirik ja muinaslinnus. 400 m läände jääb juba praeguse administratiivjaotuse järgi Krimulda piirkonna (Krimuldas novads) piir.

Muinasajal kuulus Krimulda koivaliivlaste Satezele (Sattesele), Turaida (Toreida) ja Kubesele (Kubbesele, Kipsal) linnuste piirkonda. Venemaa Keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Riia maakonna Krimulda kihelkonnas (Kirchspiel Cremon).[4]

Krimulda vapp

Sisukord

NimekujudRedigeeri

  • 1573 – Taimon
  • 1589 – Cremon
  • 1639 – Kemon
  • 1659 – Kremon
  • 1674 – Komen
  • 1711 – Kemme
  • 1782 – Kremon[5]

AjaluguRedigeeri

 
Krimulda linnuse varemed 1797. Pildil on ilmselt torni või majalinnuse müürid. Brotze kollektsioon
 
Poola väejuht Jürgen von Fahrensbach XVI sajandi lõpus

Linnus keskajast Poola-Rootsi sõdadeniRedigeeri

1206 ristis preester Alebrand Turaida (Toreida) kihelkonnas liivlased ja ehitas kiriku Krimuldasse (ecclesia Cubbesele).[6] Aktsioonide lähtebaasina kasutati Turaida linnust. Selle järgi võiks arvata, et Krimulda kuulus juba varem Turaida alla.

1207 jaotati sakslaste vallutatud liivlaste ja lätlaste alad Riia piiskopi, tema vasallide ja orduvendade vahel kolmeks. Piiskop Albert sai Koiva (Treyden, Aa) jõe paremkalda alad Turaida ja Kubbeselega.[7]

1231, pärast piiskop Alberti surma sai maad endale Riia Toomkapiitel. Toomkapiitli mõisaid ja laialiolevaid maaomandusi valitses Krimulda foogt.[8]

1255, baltisaksa ajaloolaste andmetel ehitati algne tornlinnus piiskop Albert II Suerbeeri ajal.[9]

1312 on linnust (castrum Cremum) esmakordselt mainitud kirjalikult paavsti saadiku Franciscus de Moliano poolt seoses Liivimaal käimasolnud kodusõjaga. Liivi ordu oli linnuse hõivanud[10] ja pidi selle hiljem tagastama. 1309 on esmakordselt kirjutatud Krimulda (Cubbesele) kihelkonnast.[11]

1463 läänistas Riia Toomkapiitel (tõenäoliselt siis Krimulda linnuse maadest) oma liikmele Matthias Rammile mõisamaad, mida hakati nimetama Rammenhofiks. Hiljem nimetati seda Kipsala (Kybsal) mõisaks.[12] See asus linnusest 4 km läänes.

1556 algas Vana-Liivimaal "koadjuutorivaenus", millega Riia peapiiskop markkrahv Wilhelm, Preisi hertsog Albrecht ja Liivimaa ordu maamarssal Jasper von Münster pidasid salanõu orduriigi sekulariseerimiseks, tahtes tuua Liivimaale valitsema Mecklenburgi hertsogi Cristofferi. Tagala kindlustamiseks oli asjasse pühendatud ka Poola kuningas Zygmunt II August. Plaani õnnestumiseks pidi ordumeistriks saama Münster, kuid lõpuks pidi ta põgenema oma Sigulda pealinnusest Koknesesse peapiiskopi kaitse alla.[13] Juuni keskpaiku 1556 ründas Sigulda linnusekomtuur ootamatult lähedalasuvat piiskopi toomkapiitli Krimulda linnust ja rüüstas selle paljaks.[14]

1559 veebruari paiku jõudsid venelaste rüüsteretked ka Turaida, Krimulda ja Sigulda kanti. Venelased tulid u 10 000 mehelise väega Riia Peapiiskopkonna lätlaste aladelt ja suundusid Ādaži kaudu Riia poole.[15] Linnuse vallutamise kohta teateid ei ole.

1561 hilissügisel andis ordumeister Gotthard Kettler Poola kuningale üle Sigulda, Daugavgriva, Ropaži, Adaži, Salaspilsi jmt. linnused. Lisaks peapiiskopi poolt terve Riia Peapiiskopkonna. Ainult Krimulda ja Turaida linnused jäid peapiiskopi koadjuutorile Chistofferile, kes oli Mecklenburgi hertsogi Johann Albrechti vend.[16] Sellega peapiiskopkond faktiliselt likvideerus.

1562 pärast Üleväina Hertsogkonna tekkimist määrati Krimuldasse ametisse poola staarost.

 
Vaade piiskopilinnusele idast, Koiva jõe poolt. Joonistus XVII sajandist, Rootsi Sõjaarhiiv

1566. aastani kuulus linnus veel Riia Toomkapiitlile.[17]

1582. aastal poolakate koostatud Krimulda mõisa revisionidokumentides on mainitud, et loss asub väga heas kohas, sest selle ümber olevad on sügavad vallikraav on raskelt ületatav. Kirjeldatud on ka tõstetavat silda, kahte kaitsetorni, lossihoone keldrit, kööki, söögituba, saali ja teisti ruume.[18]

1592 – Poola ajal oli linnuse omanik kastellaan Bertram Holtzschuer. Samal aastal ostis Krimulda kastellaan Anna Buddenbrocki käest Engelhardshofi (Azegall, Billenhof) mõisa ja omandas 1597 õigused veel Karsi ja Sisegalli mõisate peale.[19]

Linnus uusajast tänapäevaniRedigeeri

1600. aasta septembris, seoses Poola ja Rootsi vahelise sõjategevuse alguse ja rootslaste eduga viis Poola Liivimaa sõjavägede ülemjuhataja Jürgen Fahrensbach (ka Georg Varensbeck) oma laagri Helmest üle Krimuldasse. Kuna jõud olid ebavõrdsed (2000 Fahrensbachi meest 12 000 hertsog Karli oma vastu), siis hakkasid aadlikud Fahrensbachi laagrist deserteeruma ja talle korraldati tema telgis koguni atentaat, mis küll ei õnnestunud.[20]

1601 Poola-Rootsi sõja käigus süütasid rootslased, nähtavasti lahkudes, linnuse põlema. Mõnedel andmetel tegid seda poolakad, et vaenlased seda uuest kasutada ei saaks. Linnust enam ei taastatud. 1601 aasta alguses läksid enamjaolt sakslastest koosnevad linnusegarnisonid vabatahtlikult rootslaste poole üle. Juunis, pärast võitu rootslaste üle Koknese all hõivasid poolakad uuesti Ergli, Krimulda, Sigulda, Lielstraupe ja palju teisi Liivimaa-keskmaa linnuseid, mille nad leidsid eest enamjaolt tühjana.[21]

1624 aasta paiku oli Krimulda staarost Wilhelm Holtschuer, kellele kuulusid ka Bremenhofi ja Orgishofi mõisad Otepää kihelkonnas[22].

1625 – Rootsi kuningas Gustav II Adolf annetas Kremoni koos Engelhardshofi mõisaga riiginõunik Gabriel Oxenstiernale.[9]

1664. aasta 20. märtsil pantis Oxenstierna mõlemad mõisad assistent-nõunikule Johann von Helmersenile ja raeliikmele Axel Johann von Güldenfeldile.[9] Ilmselt millalgi XVII sajandi teisel poolel joonistasid rootsi maamõõtjad üles linnuse Koiva jõe poolse vaate. Pildil on müürid veel täiesti terved, ainult kaitsemüüri ülaserv on veidi varisenud. Katuste olukorra kohta ei saa midagi teada.

1726 – pärast Põhjasõda loobus krahv George Oxenstierna pandihoidjate kasuks pärandiõigusest Krimulda peale.

1757. aasta 15. märtsil ostis kapten Magnus von Helmersen Krimulda mõisa omale välja.[23]

1776 välja antud Bergmanni "Liivimaa ajaloos" on üles tähendatud, et linnuses ainult vähesed müürid veel maapinnast välja paistavad.[24]

1817 – Krimulda omanikuks sai vürst Johann Georg Liven, kes pidas ennast liivlaste Kaupo suguvõsast pärinevaks.

1854 – Krimulda mõisa ja linnusevaremeid külastas Vidzeme kindralkuberner Aleksandr Arkadjevitš Suvorov.

18611863 korraldas vürst Liveni ülesandel Krimulda piiskopilinnuses väljakaevamisi ajaloolane K. Bruinings. Kaevamistega avati põhjatorn, väravad ja pealinnuse elukorpus. Vanu linnuseid matkides ehitati kaitsemüüri elukorpuse kohal gooti stiilis kõrged aknad.

1862. aasta 11.–12. juulil tutvus von Livenite kuulsa ja ilusa Krimulda mõisa ja varemetepargiga ka vene tsaar Aleksander II, kelle suure saatjaskonnaga visiidi ajaks lasti ehitada üle vallikraavi sild ja rajada vaadete nautimiseks maaliline käänuline jalgtee.

2002. aastast kuulub ka linnusemägi eravaldusele, mille nimi on Rehabilitatsioonikeskus "Krimulda".

EhitusRedigeeri

 
Vaade edelaküljele okttoobris 2007. aastal.

Linnuse asukoht on väga hästi valitud - linnuseküngas on peaaegu kõigist külgedest ümbritsetud järskude u. 70 m kõrguste mäekülgedega. Vallikraav on tulnud kaevata ainult linnuse edelaküljele vähem, kui 100 m ulatuses. Koiva jõest jääb ta u. 400 m kaugusele. Linnuseküngas on umbes 170 m pikk ja 120 m lai ovaalne edela-kirde suunaline kõrgendiku platoo servamoodustis.

Ehitustüübilt oli tegemist loodusega seotud torn- ja majalinnusega,[25] strateegilises mõttes oli see Turaida abilinnus, omandisuhete järgi kuulus rajatis Riia Toomkapiitlile.

Esimeses etapis rajati algne tornlinnus, mida hiljem laiendati majalinnuseks ja veelgi edasi ehitati mäekalda nõlva kulgemise järgi juurde ühe torniga eeslinnus. Linnuse nurgad asetsesid põhiilmakaarte suundades. Torn ja majalinnus olid eeslinnuse edelaküljel, kohe torni kõrval oli värav üle vallikraavi. Eeslinnuse põhjanurgas asus samuti eenduv kaitsetorn.

 
Vaade vasakul künka otsas asuvate Krimulda linnusevaremete kõrvalt üle jõe Sigulda linnuse poole. Brotze 1794. aastal

Linnuse ehitus toimus peapiiskop Albert Suerbeeri juhatusel.[26] Ka seal on algselt seisnud ainult torn, mille jäljed on veel praegugi vundamendis näha. Just nimelt tornist kui esimesest tugipunktist alates on linnust aegamisi edasi laiendatud ja torni, kui sellise külge tekkis paleelaadne majalinnus; järgnevatel perioodidel liideti sellega suur eeslinnus, mis aga enam täpselt mäe kuju ei järginud, vaid hoopis enam sarnanes reeglipärase moodustisega. Seetõttu pole kõiki maastiku iseärasusi sellise järjekindlusega kasutatud, nagu seda võis täheldada ordu varajastel linnustel. Paiknemine ühel mäekõrgendikul ei tähendanud mitte niivõrd suurenenud kaitsekindlust, kuivõrd võimaldas kontrolli lähedalasuva ümbruse üle.

Nagu kõigi laiaulatuslike müürikulgemiste juures, nii võib ka Krimuldas tajuda selle järkjärguliselt toimunud väljaarendamist. Veel säilinud peahoonete müüristik on suuremas osas XIX sajandil toimunud vene keisri külaskäigu puhul uuesti üles ehitatud; tolle sajandi alguseks olid hoonetest ainult vähesed varemed järele jäänud, nagu ühest Brotze joonistusest näha on. Pealinnuses Turaidas enimkasutatud tellise asemel on Krimuldas saadud ehitusmaterjalina peaasjalikult põllukivi kasutada.[27]

Linnust ümbritsesid 3 küljest Koiva org ja Vikmeste jõe orud, lõuna poolt (edelast) kaitses vallikraav. Vikmeste jõgi oli ka piiriks Krimulda ja Turaida kihelkondade vahel.

Pealinnuse esimesel korrusel olid köök, söögisaal ja muud sarnased ruumid, nende all keldrid, teisel korrusel olid eluruumid ja kolmandal väiksed laoruumid.

Eeslinnuseala ümbritses 1,5–2 m paksune kaitsemüür, millele toetusid seespool puidust majandushooned.

Praegune seisukordRedigeeri

On säilinud väheldased tsaariajal von Liveni "rekonstrueeritud" müürid linnusekompleksi lõunanurgas pealinnuse elukorpuse juures.

PilteRedigeeri

Linnuse territooriumi ja müürivaremete seisukord 2014. aastal.

ViitedRedigeeri

  1. EKI KNAB
  2. Läti kaart
  3. Kremoni kaart
  4. Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1791, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Rigische Kreis, No. I
  5. Mapp "Livonia", Eesti Rahvusraamatukogu, Euroimmobiliare AS, ISBN 9985-9426-6-3
  6. Henriku Liivimaa kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a. lk 67–69
  7. Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a. lk 75
  8. Historisches Ortslexikon, Hans Feldmann, Heinz von Zur Mühlen, lk 15
  9. 9,0 9,1 9,2 Hagemeisters Geschichte, lk 104, 105
  10. Das Zeugenverhör des Franciscus de Moliano (1312) / Bearbeitet von A.Seraphim. – Königsberg i. Pr., 1912. – XXX, 229 S.
  11. Materialen zur Kirchengeschichte, E. H. von Busch, lk 516
  12. Topographische Nachrichten, A. W. Hupel, lk 86
  13. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 16, ISBN 5-460-00216-8
  14. Christian Kelch, Liivimaa ajalugu, Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2004, lk. 165, ka Brandis 1835, lk. 207
  15. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 78, ISBN 5-460-00216-8
  16. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 179, ISBN 5-460-00216-8
  17. vietas.lv
  18. Sigulda Turism
  19. Hagemeisters Geschichte, lk 104, 105, 106, 110
  20. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 271, ISBN 978-9985-876-83-1
  21. Christian Kelch, Liivimaa ajalugu, Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2004, lk. 346
  22. https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y#v=onepage&q=Kirchspiel%20Odenp%C3%A4h&f=false Hagemeisters Geschichte, II köide, lk. 25
  23. Hagemeisters Geschichte, lk 105
  24. Geschichte von Livland, Gustav von Bergmann, lk 150
  25. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 103, 431
  26. Löwis of Menar, Burgen 36
  27. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 103, 104

VälislingidRedigeeri