Albert Suerbeer

Albert II Suerbeer (12. sajandi lõpp – 1273 Riia, Vana-Liivimaa) oli esimene Riia peapiiskop.

Albert Suerbeer
Sündinud ~1200
Köln, Vestfaal
Surnud 1273
Riia, Vana-Liivimaa
Rahvus sakslane

Noorus ja tegevus Armagh' peapiiskopina muuda

Albert Suerbeer sündis Kölnis 1200. aasta paiku. Ta õppis Pariisis, kus sai teoloogiamagistriks. Tõenäoliselt kuulus ta dominiiklaste ordusse. 1220. aastateks oli temast saanud üks väljapaistvamaid noori vaimulikke Saksamaal, kelle vastu hakkas peagi huvi tundma ka paavst.

Kui Riia piiskop Albert von Buxhövden 1229. aastal suri, nimetas Bremeni peapiiskop Albert Suerbeeri tema järglaseks, kuid Riia toomkapiitel valis piiskopiks hoopis Nicolaus von Naueni. Tema vastu oli ka Mõõgavendade ordu ning ehkki teda toetas osaliselt ka paavst, pidi ta Riia piiskopitoolist siiski loobuma. 1231. aastal sai temast Bremeni toomkapiitli skolastik ning aastail 12331238 oli ta samas ametis Kölni toomkapiitlis.

1240. aastal sai Albert Suerbeer Armagh' peapiiskopiks ja Iirimaa priimaseks. Seal tekkisid tal vastuolud aga kohalike Dublini, Casheli ja Tuami piiskoppidega, kes ei soovinud teda näha Iirimaa kõrgeima vaimulikuna. Peale selle läks ta tülli ka Inglismaa kuninga Henry III-ga. Vastuolude tõttu lahkus Albert Iirimaalt ja võttis paavsti soosikuna 1245. aastal osa Lyoni kirikukogust Prantsusmaal. 1247. aastal loobus Albert Armagh peapiiskopi ametikohast.

Riia peapiiskopiks saamine ja tegevus Lübeckis muuda

1245. aastal suri Preisimaa piiskop Christoph ja paavst Innocentius IV rajas uue, Eestimaa, Liivimaa ja Preisimaa peapiiskopkonna, mille etteotsa ta määras Alberti. Piiskop Christiani vangistuse ajal preislaste käes 1230. aastatel oli piiskokond kaotanud valdused Saksa ordule ja vastne peapiiskop osutus olevat ilma sissetulekuteta. Ülalpidamiseks anti paavsti poolt Suerbeerile 1246. aasta märtsis parasjagu vakantne pisike Chiemsee (Salzburgi kirikuprovints) piiskopkond ja 1247. aasta juulis, pärast piiskop Johannese surma, eluajaks Lübecki tühjaks jäänud piiskopikoht. Paavst nimetas ta Lübecki piiskopi kohusetäitjaks (administraatoriks) ning lisaks sellele sai tast ka paavsti legaat Põhja-Euroopas (Preisimaal, Liivimaal, Eestis, Ojamaal, Holsteinis, Rügenil ja Venemaal). Albert püüdis koostöö Galiitsia vürsti ja hilisema Vene kuninga (1253–1264) Daniloga levitada katoliiklust Venemaal, kuid see ebaõnnestus.

Lübecki piiskopi kohusetäitjana kaitses Albert Suerbeer Lübecki piiskopi kui sõltumatu võimu õigusi ning vastustas Saksa (vastu)kuninga Willem II otsust allutada Lübecki, Ratzeburgi ja Schwerini piiskopkonnad Saksa kuningavõimu asemel Saksi hertsogi järelevalve alla. Samuti kaitses Albert piiskopkonna huve Lübecki linnas ning soodustas nii kloostrite kui ka kirikute rajamist.

Peapiiskopi toolile ei saanud Albert aga kohe asuda, sest Saksa ordu oli tema Preisimaale asumise vastu. 1251. aastal kinnitas paavst ordu nõusolekul peapiiskopkonna keskuseks Riia, kuid sealne piiskop Nicolaus oli Alberti sinna saabumise vastu. 1251. aastal liideti Riia peapiiskopkonnaga ka Semgallia piiskopkonna maad. Alles 1253. aastal, kui Nicolaus suri, sai Albert lõpuks Riiga asuda. Peapiiskopi ilmalike võimu alaks said endised Riia ja Semgallia piiskopkonnad, vaimulik võim oli tal aga Tartu, Saare-Lääne, Kuramaa ja Preisimaa piiskopkondade üle. Chiemsee ja Lübecki piiskopi kohast pidi ta aga loobuma.

Tegevus Riia peapiiskopina muuda

Alates 1255. aastast kandis Suerbeer ametlikult Riia peapiiskopi tiitlit. Paavst Aleksander IV määras 31. märtsil 1255. aastal peapiiskop Albert Suerbeeri ja tema järglaste alla kuuluvaks Saaremaa, Tartu, Kuramaa, Virumaa, Kulmi, Ermlandi, Pomesaania, Samlandi, Vene ja Seelimaa piiskopkonnad (Episcopatus quoque inferlus annotatos, Rjgensl vero ecclesiae prout dicitur metropolitico iure subiectos, tibi tuisque successoribus... apostolica auetoritate confirmamus, vldelicet episcopatum Ozlliensem, Tarbatensem, Curoniensetn, Vironiensem, Culminensem, Varmiensem, Pomezanlensem, Sambiensem, Ruteniensem et Varsoviensem[1]).

Ehkki Novgorodimaa aladel oli valitsev vene õigeusk, oli Albert pärast 1254. aasta Taani kuninga vasallide, Riia piiskopkonna vägede sõjaretke Narva taha, vadjalaste ja karjalaste maale, kus alustasid ka Narva jõe äärde püsiva kantsi ehitamist saanud paavst Aleksander IV käsu 19. märtsil 1255 antud kirjas, võtta mainitud paganad kiriku kaitse alla. 3. augustil 1255. aastal anti paavsti poolt volitus õnnistada ametisse piiskop, Vadjamaa, Ingeri ja Karjala roomakatoliku kiriku usku pöördunud paganate jaoks, kelle kohta Albert oli paavstile teatanud, et nad endile olevat piiskoppi palunud. Ajutiselt kandiski Karjala piiskopi tiitlit Friedrich von Haseldorf, kellest hiljem sai Tartu piiskop.

Albertil tekkis Liivimaal aga peagi konflikt Liivi orduga, mis seisnesid erimeelsustes Leedu ristiusustamisega ning peapiiskop ei toetanud seetõttu kuigivõrd ka ordu võitlust teiste mittekristlike rahvastega (kuralaste ja semgalitega). Peale selle püüdis Albert ordule peale suruda kuulekusvannet ehk teda teha enda vasalliks. Selleks kutsus ta 1267. aastal Riiga stiftifoogtiks (peapiiskopi ilmaliku võimuala tegelikuks haldajaks) mõjuka Schwerini krahvi poja Gunzelini, kuid ordu vangistas peapiiskopi ja osa Riia toomhärrasid ning too pidi Gunzelini Liivimaale kutsumise plaanist loobuma ning lubama, et ta välismaiseid vürste edaspidi enam Liivimaale ei kutsu. Seejärel abistas peapiiskop ordut sõjakäigul Semgalliasse, mis 1272. aastaks ajutiselt alistati.

Albert Suerbeeri ajal algas Riia toomkiriku ulatuslikum väljaehitamine ning ta rajas peapiiskopkonda ka mitmeid linnuseid, sealhulgas Rauna, millest sai peapiiskopi üks olulisemaid residentse.

Albert Suerbeer suri tõenäoliselt 1273. aasta alguses ja ta maeti Riia toomkirikusse.

Viited muuda

  1. Ehkki Varsoviensis-t on peetud ka Varssavi piiskopkonnaks, ei olnud sellist toona olemas ning paavstlikus kirjas mõeldi siiski pigem hiljuti likvideeritud Seeli piiskopkonda. Vt: Anti Selart, Livland und die Rus' im 13. Jahrhundert, Köln 2007, lk 201.

Kirjandus muuda

  • Arhivaalid aastatest 1254 ja 1258, raamatust: Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, Band 1, 1840, lk.165–171
  • Anti Selart, Riia peapiiskop Albert Suerbeer ja Descriptiones terrarum, Tuna 2, 2002, lk.11–21
  • Anti Selart, Die Bettelmönche im Ostseeraum zur Zeit des Erzbischofs Albert Suerbeer von Riga (Mitte des 13. Jahrhunderts). In: Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung, Bd. 56 (2007), S. 475–499.
  • Wolfgang Prange, Bernhart Jähnig, "Albert Suerbeer", Die Bischöfe von Heiligen Römischen Reiches 1198–1448, 2001.
Eelnev
Robert Archer
Armagh' peapiiskop
12401246
Järgnev
Reginald
Eelnev
Johannes I
Lübecki piiskop
12471253
Järgnev
Johannes II
Eelnev
Nicolaus von Nauen
(oli Riia piiskop)
Riia peapiiskop
1245/1253/12551273
Järgnev
Johann von Lunen