Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Nītaure mõis.

Nītaure ordulinnuse säilinud müürilõik 2014. aastal

Nitaure ordulinnus (saksa Nitau, Nietau)[1] oli Liivi ordu liivlaste ja lätlaste vahelistel piirialadel asunud majanduslinnus, mis paiknes Lätis Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, linnulennult 67 km kaugusel Riiast (23 km Siguldani ja 28 km Võndu), tänapäeva Amata piirkonna (Amatas novads)[2] Nītaure valla (Nītaures pagasts) Nītaure asulas, umbes 300 meetrit keskusest kirdes[3], Mergupe jõe lõunakalda äärsel künkal, kus asub praegu ka kohalik kihelkonnakirik.

Teadaolevatel andmetel toetub ka Nitaure luteri kirik osaliselt linnusemüüridele. Linnuseala asetseb umbes 160 m kõrgusel üle merepinna.

Muinasajal kuulus Nitaure tõenäoliselt koivaliivlaste asuala lõunapiirkonda. Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Riia maakonna Nitaure kihelkonnas (Kirchspiel Nitau).[4]

Aadress: Amatas novads, Nītaures pagasts, Nītaure, Nītaures Skola, LV-4112.

Nitaure linnuse serva 1770ndatel rajatud luteri kirik

NimekujudRedigeeri

Saksapärane nimi Nietau (varem ka Nithow, Nytouw) võib tulla sõnadest "niit", "niidu".[5]

  • 1556 – Nitouw[6]
  • 1626 – Nilov
  • 1630 – Nitaw
  • 1640 – Nitov
  • 1673 – Nietow
  • 1674 – Nitou[7]

AsukohtRedigeeri

Linnuse vallikraavidest möödub lõuna poolt kohalik vana Sigulda maantee. Linnuseküngast ümbritseb põhja poolt Mergupe jõele paisutatud veskipaisjärv, edela- ja kaguküljel on sügavad vallikraavid. Linnus on olnud umbes ruudukujuline kastell, mille nurgad jäid põhiilmakaarte suundades. Luteri kirik on traditsiooniliselt ida-läänesuunaline ja asetseb linnuseala keskel.[8] Pealinnusesse Siguldasse tuli vana maanteed mööda u 30 km.

AjaluguRedigeeri

1277. aastal on linnus ehitatud baltisaksa ajaloolaste andmetel (Arndt Jürgen Helmsi kroonika järgi) Liivi ordu meistri Wolther von Nordecki poolt. Hiljem kuulus linnus Liivi ordu maamarssalile (ordu sõjajõudude ülemjuhataja)[9] ja seda valitses Sigulda ordulinnuses resideeriv foogt.

1435 on linnust esmakordselt kirjalikes allikates mainitud,[10] 1471 kihelkonda.

1498, Nitaure koos kihelkonnaga kuulub Sigulda alla ("...im gebede to Segewolde unnde in deme kerspell thor Nytouw...").[11]

1556. aasta suvel, "koadjuutorivaenuse" ajal, jäi maamarssal Jasper von Münsteri alluvusse kümmekonnast linnusest vaid 2: Miitavi (Jelgava, Mitau) ja Nitaure (Nitau), ent viimased olid vastupanuks liiga nõrgad. Veel ametis olev, aga vana ja väsinud ordumeister Heinrich von Galen tagandas maamarssali ametist orduvastaste salasepitsuste pärast peapiiskopi ja Poolaga ning käskis kõigi linnuste väravad tema ees sulgeda ja Münsteri vangistada.[6]

1559. aasta veebruari lõpus tulid Moskva tsaaririigi väed Liivimaa sõjakäigul olles röövides ja põletades Skujeni (Skujene ordulinnus) poolt ja jõudsid Nitaure alla. Tee olles hukkus rasketes oludes üle 30 venelase. Kohalik aadlimees Otto Uexküll oli seal 200 talupojast koosneva sõjasalgaga linnuses varjul. Linnus pidas vastu 2 tormijooksu, venelased kaotasid langenutena üle 100 mehe. Siis õnnestus venelastel Uexküll koos ühe teise noorukiga maha lasta ja kolmanda tormijooksuga linnus vallutada. Kõik linnuse kaitsjad tapeti.[12]

1562 (1563. aasta 20. septembril) läänistas viimane Liivi ordu maameister Gotthard Kettler Poola kuninga Zygmunt II Augusti volitusel Nitaure linnuse ja mõisa ühes More (Moritzbergi) ja Annasmuiža (Annenhofi) mõisaga endisele Sigulda ja Väinasuu (Daugavgriva) komtuurile Georg von Brabeckile (Jorgen van Brabeke)[13]. Hiljem sai Brabeckist Vana-Väina ordulinnuse kastellaan.[14] Kuna Liivimaa Konföderatsioon likvideerus ja alistus vabatahtlikult Poola kuningale, siis kompenseeriti iseseisvuse kaotamine orduisandatele tulude saamiseks linnuste ja maade läänistamisega. 1562 veebruarini valitses Nitaures linnusekrahv vabahärra Heinrich von Dohna.[15]

1599 oli Nitaure valduse omanik Brabecki poeg Georg juunior.

1601. aasta algul alistus Poola-Rootsi sõjas Nitaure samal päeval koos 9 muu linnusega vastupanuta Rootsi riigihoidjale hertsog Karlile. Samal aasta suvel võtsid poolakad linnuse uuesti tagasi. Poola-Rootsi sõdades sai linnus tugevalt kahjustada.

1613. aastaks oli linnuse ümbruskond inimestest tühjenenud ja täielikuks kõnnumaaks muutunud. Linnusele kuulunud 150 talumajapidamisest oli asustatud veel vaid 40. Sõjad, katk ja ikaldus olid oma töö teinud. Veel 1630. aastal oli kirik täielikult varemetes. Linnuse lähedal elutses 7 perekonda, orduajal oli seal asunud terve õitsev alevik.[9]

1624. aasta revisjonis märgitakse, et tegemist on vana purustatud linnusega, milles on vaid üks elamiskõlbulik korrus.[10]

 
Alumisel pildil Nitaure kirik, mille ees ja paremal on märgata linnusemüüride jäänuseid. Brotze, 1782

1625 annetas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Nitaure Christoph Asserson Mannerskiöldile, kellelt see XVII sajandi lõpus reduktsiooniga jälle tagasi võeti.[14]

1649. aasta Riiast pärinevas kuninglikus korralduses räägitakse Nitaure staarostist ja pastoraadi all olevast kantsist – nn Kantsimäest (Schanzenberg).[16]

1759 annetas Vene keisrinna Jelizaveta Nitaure koos eespool mainitud mõisatega kindralile, šoti päritolu senaatorile krahv Wilhelm von Fermorile. 1771 viimane seal ka suri.

17621769 laskis Fermor ehitada linnusemüüride kõrvale ja osaliselt selle peale Nitaure uue luteri kihelkonnakiriku. Kiriku ehitamiseks kasutati varemetest murtud kive. Kiriku seinas on siiani jälgitav kastelli väliskaitsemüüri kulgemine.[10]

1782 joonistas Nitaurest pilte Johann Christoph Brotze.

EhitusRedigeeri

Sõjalisest aspektist moodustasid esiplaanil asetsevad RopažiMālpilsZaubeSkujene (linnus iga 20 km ehk umbes 3 miili järel) ja tagaplaanil olev Nītaure Liivi ordule kaitseliini Koiva (Gauja) koridori jaoks Riia peapiiskopkonna ja veel lõunapoolsema Leedu vastu. Nītaure jäi lähimast – Zaube linnusest 10 km kaugusele, peapiiskopi Suntaži asetses ordu Malpilsist samuti 10 km kaugusel.

Praeguste andmete järgi on tegemist vabakujundusliku laagerkastelliga.[17] Oletatakse, et kuna linnus 1559 venelaste piiramisele edukalt vastu pidas, pidi see olema küllaltki tugevalt välja ehitatud. Teadaolevatel andmetel ehitati linnuse alles XVII sajandil varisenud väliskaitsemüüride kohale XVIII sajandil kohalik kihelkonnakirik. Ühel Brotze joonistusel on näha, et Nitaure kaitsemüüri kulg moodustab kastellilaadse põhiplaani.[18]

Väliskaitsemüürist on säilinud 49 meetri pikkune ja 1,5 m laiune lõik, mis kirikus on vaadeldav 0,5 m kõrgusena ja väljaspool kirikut kuni 3 m kõrgusena.[10]

Linnus on olnud ruudukujuline laagerkastell, mille nurgad on asunud põhiilmakaarte suundades. Sissepääs linnusesse on toimunud üle edelapoolse vallikraavi kastelli läänenurga juures.[19]

Praegune seisukordRedigeeri

Linnusest on säilinud üksikud madalad müürilõigud. Linnuse täpne asend, kuju ja laiumise ulatus on ebaselged, kuid linnus on olnud enam-vähem ruudukujuline laagerkastell, mille nurgad on asunud põhiilmakaarte suundades. Sissepääs linnusesse on toimunud ja käib ka praegu üle edelapoolse vallikraavi kastelli läänenurga juures. Linnusekünka platoo suurus on u 90*60 m. Säilinud on kirdepoolse kaitsemüüri u 3 m kõrgune lõik vastu jõeorgu u 40 m pikkuselt. Linnuse õue poolt on maapind tunduvalt kõrgem ja mullavall ulatub kaitsemüüri servani.[20]

ViitedRedigeeri

  1. EKI KNAB
  2. Läti kaart
  3. http://balticmaps.eu/?lang=lv&centerx=572153.0574605436&centery=6326045.50857963&zoom=1&layer=map&ls=c Nitaure kaart
  4. Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1791, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Rigische Kreis, No. I
  5. Sitzungsberichte, Õpetatud Eesti Selts, 1921, lk. 21
  6. 6,0 6,1 Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 18, ISBN 5-460-00216-8
  7. Mapp "Livonia", Eesti Rahvusraamatukogu, Euroimmobiliare AS, ISBN 9985-9426-6-3
  8. Eesti vikiekspeditsioon 2014 a. suvel
  9. 9,0 9,1 Hagemeisters Geschichte, lk. 88
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 Pilis un muižas
  11. Die Burgsuchungenin Kurland und Livland vom 13. —16. Jahrhundert, Von Dr. Helene Dopkewitsch, Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga, 25. Band, 1. Heft, Riga 1933, lk. 59
  12. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 78, ISBN 5-460-00216-8
  13. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 180, ISBN 5-460-00216-8
  14. 14,0 14,1 Hagemeisters Geschichte, lk. 89
  15. Beiträge zur Ges. der Rittergüter Liv. II, von Stryk
  16. Die gegenwärtige Verfassung, A. W. Hupel, lk. 336
  17. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 431
  18. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 243
  19. Eesti vikiekspeditsioon 2014 a. suvel
  20. Eesti vikiekspeditsioon 2014 a. suvel