Vikipeedia

Vana-Väina ordulinnus

Vana-Väina ordulinnus (läti Vecdaugavpils, Vecpils, Naujene, saksa Dünaburg, Alt-Dunaburg, poola Dynaburg, vene Dvinsk) oli Liivi ordu suurlinnus ja Dünaburgi komtuuri asukoht Ida-Lätis Latgales. Linnuse varemed asuvad Lätis Augšdaugava piirkonnas Naujene vallas Vecpilsi ('vanalinnus') külas, Väina (Daugava) jõe parempoolsel ehk põhjakaldal kümmekonna kilomeetri kaugusel praegusest Daugavpilsist idakirdes, Naujenes pilskalna linnamäel, Juzefova katoliku kirikust 1,5 km lõunas.[1]

Vana-Väina ordulinnus
Vana-Väina linnuse koopia Väina jõe ääres linnuse vundamendimüüridel
Vana-Väina linnuse koopia Väina jõe ääres linnuse vundamendimüüridel
Asukoht Vecpils, Läti
Rajatud umbes 1273–1277
Koordinaadid 55° 54′ 45″ N, 26° 43′ 30″ E
Kaart

Aadress: Daugavpils novads, Naujenes pagasts, Vecpils, Vecpils 15, LV-5462.[2]

Nimekujud

muuda
  • 1261 – Novenene, kroonikas ka kui – Duneburc
  • 1305 – Duneburch
  • 1306 – Duneburca
  • 1359 – Duneborch
  • 1366 – Dunenburg
  • 1428 – Dunaeburg
  • 1429 – Duneburg
  • 1456 – Arc Dhuneburg
  • 1472 – Duneburg
  • 1478 – Duneborg, XIV–XV sajandil vene keeles Невгин, XIX sajandil läti keeles – Vecpils, Naujenes pils, Dinaburga.[3]

Ajalugu

muuda

Linnuse ehituse eellugu

muuda
 
Vana-Väina komtuuri pitser

Muinasajal oli piirkonnas lätlaste asustus ja praegusest linnusekohast veidi eemal Naujene künkal asus ka nende Novene maalinn, mis hoidis kontrolli all kaubaliiklust Väina veeteel.[4] Mõnedel andmetel tõrjuti lätlased sealt hiljem leedulaste poolt välja ja künkal asus siis nende puitlinnus. Piirkond allus Jersika vürstiriigile, mis omakorda oli maksustatud Polotski vürstiriigi poolt.

1209 vallutasid Jersika linnuse Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu rüütlid ning Jersika vürstist Vissevaldist (Vsevolod) sai piiskop Alberti vasall.

1224. aastal panid ka Naujenes oma mõjuvõimu maksma saksa rüütlid, kes hakkasid järjest piki Väinat ülesvoolu looma tähtsale veeteele kindlustatud tugipunkte.[5] Edasise mõjuvõimu kindlustamiseks abiellus pärimuse järgi piiskopi vasall Üksküla Konrad (Conradus de Meyendorpe)[6] Vissevaldise tütrega.

1230 lubas Vissevaldis asutada Väinalinna (Daugavpilsi) lähedale Liksnasse esimese katoliku misjoni.

1239 pärast vürst Vissevaldise surma langes Jersika pärandusena Riia piiskopile. Idapoolse osa Jersikast andis piiskop Nikolaus Mõõgavendade ordule, tingimusega, et nad aitavad asendada sealse rahva seas levima hakanud kreeka õigeusu katoliku usu vastu. Leping lubas ordul ehitada piirkonda ka linnuseid.

1264 kinnitas Rooma paavst Urbanus IV lätlaste Latgale maakonna alade eraldamise varem sealkandis valitsenud Polotski vürstiriigi võimu alt ja selle üleandmise Liivi ordule.[7]

 
Vaade pealinnuse platoolt Väina jõe suunas maketile

Linnuse ehituse algusest kuni selle väljaehitamiseni 1347

muuda

1273.–1277. aasta vahel (erinevad ajaloolased annavad erinevaid andmeid) hakkas Liivi ordu äsjaliidetud uutele ordualadele kaitseks leedulaste ja venelaste vastu uut tugipunkti rajama. Mõningatel andmetel alustas linnuse ehitust ordumeister Ernst von Ratzeburg 1275. aastal,[8] siis on paika ka kirjalikult esmamainitud. Algne oletatav tornlinnus pidi olema enamjaolt puidust, kuna kroonika järgi valmis see vaid paari aastaga.

1277 kolis ordu Latgale komtuur oma residentsi Valkenberga linnusest üle moodsamasse, tugevamasse ja olulist Riia–Polotski veeteed kontrollivasse tähtsamasse ning 1275 meister Rasburgi asutatud Vana-Väina linnusesse. Pärast seda kaotas Valkenberga linnus oma sõjalise tähtsuse.[9] Arvatavasti tundsid leedulased suurt rahutust sakslaste positsioonide tugevnemise suhtes Kesk-Väinal.

1277 kasutades ordumeistri eemalviibimist Riias,[10] järgnes peatselt leedulaste rünnak vürst Traidenis Uljase juhtimisel, millele linnus suutis siiski vastu panna.[11] Leedulased kasutasid linnuse vastu 4 suurt piiramistorni ja kiviheitemasinaid, kuid olid sunnitud kuu aja möödudes piiramise lõpetama, kuna Leedu lõunapiire ründasid galiitsia-tatari väed.

1279. aasta märtsi algul sooritasid ordumeister Ernst koos Riia Peapiiskopkonna meeste ja Tallinna Taani asehalduri Eberhardiga (Eilart Hoberg) Vana-Väinast Traidenisele purustava hoobi andmiseks vasturünnaku Leetu ja pöördusid sealt suure röövsaagiga tagasi. Leedulased kogusid ennast aga kiiresti, jälitasid sakslasi ja said nad poole tee peal Riiga kätte. 5. märtsil toimus ordule õnnetu Aizkraukle lahing, kus ordumeister langes ja orduvägi purustati (langes 71 rüütlit). Pääsesid ainult mõned taanlased.[12]

1281 hõivasid vürst Traidenise väed Jersika ja isoleerisid Vana-Väina piirkonna ülejäänud Liivimaast. Ordu oli sunnitud Vana-Väina ajutiselt vahetuskaubana leedukatele loovutama.

1305 ründasid Vana-Väinat uuesti ja seekord edukamalt suurvürst Vytenise Leedu väed ning osaliselt purustasid linnuse. On ka versioon, et millalgi tollal lõhkusid orduvennad ise linnuse, et vabastada seal leedulaste poolt vangis hoitavat Johann Üxkülli.[4]

1312–1313 taastas linnuse Hermann Warthberge kroonika andmeil tollane ordumeister Gerhard von Jorke.[13]

1343–1347 täiendati linnust meister Goswin von Herike juhtimisel,[14] ehitati ka 4 uut torni. Neist mõlemast ehitusperioodist pärinebki arvatavasti ka lõplik linnuse põhiplaan, nagu see on esitatud pärast Neumanni väljakaevamisi.

Linnus 1347. aastast kuni Liivi sõjani

muuda
 
Vaade üle lõunapoolse vallikraavi loodesse. Näha linnusemakett pealinnuse platoo lääneserval
 
Rüütel Gilbert de Lannoy kujutis XV sajandist

1367–1562 oli ametis 20 komtuuri. Komtuurkonnale allusid peale Vana-Väina ka Räisaku, Lutsi, Līksna ja Ilūkste piirkonnad.[4]

1396 ründasid leedulased jälle linnust, kuid ei suutnud seda vallutada. Vana-Väina asus strateegiliselt väga tähtsas kohas, nii et Liivi ordu XIV–XV sajandil linnuse üha uuesti ülesehitamise ja pideva täiustamise pealt vahendeid kokku ei hoidnud.[15]

1403 tungisid Preisi ja Liivimaa ristisõdijad Leedusse, kuid said seal lüüa. Vastuseks tungis Leedu suurvürst Vytautas (Witold) Latgalesse, rüüstas seda ja pani Vana-Väina linnuse ja linnakese põlema. Ordu taastas selle.[16]

1413. aasta talvel reisis Flandria ja Prantsusmaa senjöör Guilbert de Lannoy (Guillebert de Lannoy) piki jäätunud Väinat Liivimaalt Leetu ja kirjeldas Vana-Väinat, kui Liivi ordumeistri linnust – ...Chastel des Seigneurs de Liuflant nommée Dimmebourg..., mis asub Leedu Kuningriigi piiril.

1418 põletas Vytautas selle uuesti maha. Ordul tuli jälle linnust taastada.

1435 ründas ordumeister Frank Kirskorf Väina linnuste kaitse alt Leedut. Kui saksa rüütlivägi pöördus tagasi Vana-Väinale, ründasid jõude kogunud leedulased neid praegusest Väinalinnast edelas asuva Sventa järve (Swienta, Sventes ezers) ääres ja andsid sakslastele raske löögi. (Teistel andmetel toimus lahing Leedus, Ukmerge lähedal Šventoj jõe ääres.) Purustati sakslaste 20 000-meheline vägi ja langes ka ordumeister.[10]

1451 toimus ordulinnuste revisjon. Vana-Väina linnuses oli tollal aruande järgi 3 orduvenda, turviseid oli varutud kokku 65 rüütlile.[17] Ka Räisakul oli tol aastal ainult 3 orduvenda, mis ei tähenda muidugi, et ordu Latgale piirilinnustes alati nii vähe ordumehi asus. Põhilisi suuremaid sõjajõude hoiti lihtsalt Liivi keskmaa suurlinnustes – Kuldigas, Riias, Siguldas, Võnnus, Viljandis, Paides ja Tallinnas, igaühes 20–30 ordurüütlit. Ilmselt mitte viimases järjekorras arvestades ka pidevaid pinevaid suhteid ordu ja piiskopkondade vahel.

1481 rüüstasid Moskva suurvürsti Ivan III 20 000-mehelised väed vastuseks liivimaalaste Pihkva ründamisele 1480. aastal ordu lõunapoolseid alasid ja hävitasid mitmeid linnuseid, nende hulgas ka Vana-Väina.[18] Ordulinnuste revisjoniaktis on tollal öeldud, et Vana-Väina on nii purustatud, et sellest kindlusest on üsna vähe alles jäänud. Vene vägede kaitse all tõusid ka lätlased sakslaste vastu üles.

1493 rahulepinguga sai ordu linnuse oma valdusse tagasi. Lätlaste mäss suruti maha.[10]

9. augustist 1520 pärineb läänikiri, millega ordumeister Wolter von Plettenberg annab vasall Tonnies Schultele kasutada ulatuslikud maavaldused Vana-Väina kihelkonnas ja maatüki Väina jõe ääres. Tekstis on ka maavalduste piiri kirjeldus mitmete kohalike külade, jõgede ja järvede vanade nimekujudega, mida praegu identifitseerida on raske. Juttu on ka mingist linnusemäest.[19]

1535–1554 oli Liivi ordu Latgale piirkonna pealikuks (Dünaburgi komtuur) Wilhelm von Fürstenberg, eelviimane ordumeister. Tal oli oma ametisoleku aja jooksul palju tüli ja riidu piirnevate leedulastega, kes Vana-Väina ümbruskonnas röövimas käisid. Fürstenberg korraldas ühe ulatusliku vasturüüsteretke Leetu, millega pahandas põhjalikult Poola kuningat. Viimane tuletas seda hiljem "koadjuutorivaenuse" ajal meelde ja kasutas ettekäändena intriigideks.[20]

1543 markeerisid komtuur Fürstenberg, Sēlpilsi foogt Detlev Plate ja Aizkraukle linnusekomtuur Jürgen von Syburg ordumeistri ülesandel oma võimupiirkonnas Vana-Liivimaa lõunapiiri.[21]

1556 juunis saadeti ordu poolt tollane Vana-Väina komtuur Gotthard Kettler Saksamaale Liivimaa jaoks sõjaväge värbama, kuna Preisi hertsogi ja Poola kuninga õõnestustegevuse tõttu siseolukord Vana-Liivimaal pingestus.[22]

1557. aastaks oli linnuse vanast põhiplaanist tulenev rajatise asetus ja kaitseehitised juba sõjaliselt vananenud, nii et üks kirjeldus linnuse kohta ütleb: "...nit veste, ein alt verfallen haus..." – "enam mitte tugev, vaid vana, lagunev kindlus".[23][24][25]

1558 lasi Preisimaa esimene hertsog Albrecht von Hohenzollern koostada oma erisaadikutel-spioonidel luureraporti Liivi orduväe sõjajõudude suuruse kohta. Vana-Väina komtuur võis raporti järgi 1555.–1556. aastal sõjaolukorras välja panna 250 ratsanikku.[26]

Vana-Väina linnus Liivi sõjas 1558–1582

muuda

1559. aasta veebruari lõpus rüüstas ja põletas suur Vene vägi Liivi sõjas Vana-Väina ümbruses maha Dubena (Dobbena), Elkšni (Ellern), Jāsmuiža (Jatzen), Laucesa (Loutze), Rušona (Rassone) ja Vecborne (Born) komtuurimõisad. Linnuse kaitsjad ise panid põlema veel ühe linnuse külje all asuva ja Liksna (Listen) mõisa. Vahepeal suundusid osa venelasi eksikombel Leetu rüüstama. Vana-Väina linnust nad ei rünnanud, vaid läksid edasi Räisaku peale.[27] 31. augustil pantis Liivi ordu Vilniuses osa oma kagupoolseid linnuseid koos piirkondadega, nagu Lutsi, Räisaku, Vana-Väina ja Sēlpils 700 000 taalri eest Poola kuningale Zygmunt II Augustile.[28] 3. septembril kinnitati kokkulepe Krakowis.[4]

Novembri algul määrati Vana-Väina linnust poolakatele üle andma Riia linnusekomtuur Jasper Siborg, Alulinna linnusekomtuur Goedert Tinn, litsentsiaat Tomas Horner ja tõlk Melchior Grothus.[29]

6. jaanuaril 1560 jõudsid poolakad lõpuks 480 mehe ja sõjavarustusega Leedu peavarustusülema Johannes Chodkiewiczi juhtimisel Vana-Väina komtuurkonda ja võtsid siin linnused üle. Vana-Väina pealikuks sai Melchior Schemitz.[30]

1561. aasta lõpus läks piirkond Poola Liivimaa (Inflanty Polskie) koosseisus täielikult Poola–Leedu kontrolli alla.

1563. aastast kuni Talwoszini oli linnuse kastellaaniks endine Sigulda ja Väinasuu (Daugavgriva) komtuur Georg von Brabeck (Jorgen van Brabeke). Poola kuningas Zygmunt II August kinkis sama aasta 30. septembril Brabeckile Nitaure ordulinnuse ja mõisa ning Nitaure kihelkonnast veel Moritzbergi ja Annenhofi mõisad.[31] Brabeck oli Liivimaal veel ka 1568. aastal.

1564–1566 oli Vana-Väina staarostiks Mikołaj Talwosz, kelle kuningas Zygmunt II August saatis sellal endise ordumeistri Gotthard Kettleri juurde paavstide ja keisrite poolt annetatud vanimate Liivimaa asutamisürikute järele. Talwosz oli linnuses staarostiks ka 1582–1583.[32]

1566 sai Vana-Väina Poola Liivimaa vojevoodkonna administratiivseks keskuseks.[18] 1577. aastast asus lossis ka Latgale katoliku peapiiskopi residents.[10]

1569 loobus Gotthard Kettler lõplikult õigustest Vana-Väina linnusele ja endisele komtuurkonnale. Millalgi aastatel 1551–1592 on Vana-Väina või Väinalinna pealikuks olnud ka Väinalinna lähedasest Kalkūni (Kalkuhnen) mõisast pärit hilisem Kuramaa Hertsogkonna nõunik Melchior von Foelkersahm.[33]

1577. aasta juunis kogus Ivan IV Groznõi Pihkva all 50 000-mehelise sõjaväe ja suundus ise selle eesotsas endise Riia Peapiiskopkonna kaudu Liivimaale, vallutas juuli keskpaigas Vilaka, edasi 25. juuliks Lutsi ja 30. juuliks Räisaku, seejärel piiras Vana-Väina sisse.[34] Linnuse kaitset juhatas poolakas vürst Sokolinski, kellel oli mehi ja varustust piisavalt. Pärast kahenädalast piiramist[5] hakkasid venelased linnust võimsatest suurtükkidest tulistama, kasutades laskmiseks suuri, 20-puudaseid (320 kg) kuule. Need suurtükid olid valatud "Tsaar–suurtüki" autori Andrei Tšehhovi kaaslaste poolt ja nende tulele müürid enam vastu ei pidanud.[5] Kaua ei olnud vaja venelastel pommitada – ja kui poolakatele ja sakslastele anti luba vabalt kindlusemüüride vahelt lahkuda, siis juba 11. augustil linnus alistus.[4] Vana-Väina linnusesse rajas tsaar oma esialgse residentsi ja vägede staabi.

Sealt lahkudes suundus ta edasi Krustpilsi peale ja jättis linnusesse komandandiks major krahv Wilhelm Plateri, kes aga tegelikult oli ustav Poola kuningale. Üks Plateritest, Heinrich, oli olnud 1513–1525 ka Vana-Väina komtuur. Sama aasta detsembri paiku said poolakad kavalusega linnuse tagasi. Vene garnisonile korraldati kohalike lätlaste poolt jooming[35] ja öösel hõivasid Poola-Leedu väed hetman Chodkiewiczi juhtimisel ning komandandi abiga linnuse. Venelased tapeti.

Venelaste andmetel käskis tsaar rajada tugevasti purustatud ja vananenud linnuse ning rüüstatud linna asemele uuetüübilise suurtükkidele mõeldud muldkindlustuse (saksa Schanze) Väina jõge mööda 19 km allavoolu, Šunica jõe suudmesse tollase Jeruusalemma asula vastu,[36] mis jääb tänapäevase Daugavpilsi (Väinalinna) kesklinna loodeserva.

1578 olid venelased sunnitud Liivimaalt lahkuma ja linnused poolakatele jätma.

1582–1700

muuda

1582 otsustas Poola kuningas Stefan Bathory jätkata uue, kuue bastioniga tsitadelli rajamist ja andis tekkinud asulale sama aasta 26. märtsil ka Magdeburgi linnaõiguse. Vana-Väina oli ka ehituslikult vananenud ja kaotanud olulise sõjalise tähtsuse.

1582 koostas paavsti Gregorius XIII legaat Põhja-Euroopas jesuiit Antonio Possevino, kes oli juhtinud ka Poola ja Venemaa vahelise Jam Zapolski vaherahu sõlmimist, ilmselt paavsti ülesandel Liivimaa linnade ja kindluste kaardi, kus iga linnus oli kujutatud oma kordumatu silueti ja vastavalt tähtsusele ka suurusega. Vana-Väinat on kujutatud 3 torniga ja keskmisest suuremana. Nimekuju Dunenborg kõrval on kasutatud ka paralleelnime Neuegin.[37]

1588 on Vana-Väina (ja Väinalinna) staarostiks Prokop Pieniążek.[38]

1600–1629 toimunud Poola–Rootsi sõdades vallutasid rootslased kahel korral uue Väinalinna kindluse ja piirkonna.

1611. aasta paiku on Fabriciuse kroonikas üles tähendatud, et keskaegsetele Räisaku, Lutsi ja Vana-Väina linnustele kuulus ordule alluvas Ida-Latgales 120 järve.[39]

1626 ajas poola Smolenski vojevood Aleksander Korwin Gosiewski 1625 Väinalinna vallutanud rootslased sealt minema ja käskis ehitada kindluse territooriumile jesuiitide jaoks suure katoliku kiriku. Staarost Łączki käskis seepeale maha lõhkuda Vana-Väina linnuse vastas oleva puidust luteri kiriku ja andis materjali jesuiitidele. Üleüldise katoliseerimise käigus rajati Vana-Väina ümbruskonda 48 katoliku kirikut.[15]

1655. aasta juunis hõivasid üheksapäevase piiramise järel Väinalinna kindluse feldmarssal krahv Löwenhaupti juhtimisel ajutiselt rootslased. Ka Vana-Väina linnust purustasid rootslased siis tublisti.

1656. aasta juunis (31. juulil), pühakute Borissi ja Glebi päeval vallutasid pärast kolmandat tormijooksu Väinalinna bastionid vene tsaari Aleksei Mihhailovitši väed. Asula nimetati ümber Borisoglebskiks. Andrussovo rahuga 1667 anti piirkond Poolale tagasi ja nimetati nende poolt Dynaburgiks. 1677 sai Väinalinn uuesti Poola Liivimaa vojevoodkonna keskuseks ja peapiiskopi residentsiks.[18]

1671 kavatseti vana linnust remontida ja see korda teha, kuid plaanidest suurt kaugemale ei jõutud.

Linnus Põhjasõjast tänapäevani

muuda
 
Vaade linnusevaremetele ja Väina jõele 2000. aasta juulis

1700–1721 toimunud Põhjasõja ajal purustati linnus täielikult. Järelejäänud põllukivist müüre tassisid kohalikud mõisnikud ja talupojad hiljem ajapikku ka oma muude ehitiste jaoks laiali.

1772 seoses I Poola jagamisega läks piirkond Venemaale. 1795 hävis tules linnaarhiiv piirkonna varasema ajalooga, kui poolakad samal aastal vallutasid korraks kindral krahv Andrzej Ignacy Ogiński juhtimisel Väinalinna.[10]

1810. aastal alustasid venelased Väinalinna veelkord uue kindluse ehitamist Napoleoni prantsuse vägede sõjalise interventsiooniohu vastu.[18]

XIX sajandi alguses olid linnusevaremed S. Sapunovi andmetel ümbruskonna küngastelt veel hästi vaadeldavad, kuid linnusemüüre hakati süstemaatiliselt lammutama Väinalinna uue kindluse ehitamise tarbeks. On teada, et kohalikud talupojad müüsid Vana-Väina linnusetelliseid uue kindluse ehitusettevõtjatele.[4] Uue kindluse ehitamisega kiirustati.

31. detsembril 1826 tuli välja tsaari korraldus säilitada kõik vanad kaitseehitised ja nende varemed, kuid vaatamata sellele müüdi lossivaremed 300 rubla eest Vitebski Riigivarade Palatile.

XIX sajandi II pooleks polnud linnusest enam midagi järele jäänud.

1842, 1863 ja 1880 viidi läbi mõningaid arheoloogilisi uurimistöid linnuse kuju ja välisilme väljaselgitamiseks, kuid edutult.[10]

1861 müüs kubermangu riigivarade palat veel allesolevad müürijäänused ja vundamendid juba 1067 rubla eest ehitusettevõtjatele lammutamiseks.[10]

1888 toimusid linnuse territooriumil Wilhelm Neumanni poolt läbi viidud väljakaevamised, kus leiti ka XV sajandi lõpu – XVI sajandi alguse Tallinna killingeid.[4] Koostati ka linnuse plaan[40] ja saadi andmeid linnuse kaitserajatiste välisilme kohta.

1981. aastast alates hakkas linnuses perioodilisi väljakaevamisi korraldama Läti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut.[10]

2000. aasta juulis toimusid linnuse alal arheoloogilised väljakaevamised. Paar nädalat kestnud tööde käigus saadi u 30 leidu, mida hindasid Läti Ajalooinstituudi professor Ēvalds Mugurēvičs ja teised teadustöötajad.[41]

2008. aasta juulis-augustis viidi läbi ajalooteaduste doktori, arheoloog Antonija Vilcāne juhtimisel uued kahenädalased kaevetööd Vana-Väinal projekti "Väina/Daugava panoraam" raames. Uuritav lõik paiknes jõepoolse eeslinnuse alal, kus arvati olevat asunud käsitööliste töökojad. Kaevamiste eesmärgiks oli selgitada välja viikingiaegse asustuse olemasolu piirkonnas. Kuigi kaevati 2 m sügavuselt, viikingiaegseid esemeid ei avastatud. Sügavam tellisetükkidega kultuurikiht dateeriti XIII sajandi II poolde, muud leiud (rüütli kannus, nooleotsad, köiejupid, sepanaelad, keraamika, vana münt jne.) XIV ja XV sajandisse. Pärast uurimistöid Riias eksponeeritakse saadud leiud Naujene Piirkonnamuuseumis.[42]

Ehitus

muuda
 
Makett Daugavpilsi (Väinalinna) muuseumis. Foto autor Vadim Špakovski

Linnus oli Liivi ordu Latgale komtuurkonna halduskeskus, millele allusid Räisaku ja Lutsi ordulinnused ja mitmed väiksemad kindlustatud punktid komtuurkonnas. Vana-Väina oli ordu suurematest ja tähtsamatest linnustest kagupoolseim ja oli Väina (Daugava) jõe veeteel otsekui "lukuks" Polotski poolt tulijale. Komtuurkonna järgmise tähtsama linnuse – kirdepõhja suunas asetseva Räisakuni oli otsejoones 76 km (11 miili), jõge mööda allavoolu loodesse – Vana-Liivimaa sisealade suunas – tuli esimene suurem sakslaste linnus Riia Peapiiskopkonna Krustpils 85 km (12 miili) kaugusel jõe paremal kaldal, ordu enda suurem – Selpilsi foogtilinnus Väina vasakul kaldal jäi juba enam kui 100 km (14 miili) kaugusele. Nii oli Vana-Väina oma asukoha poolest ülejäänud Vana-Liivimaast üsnagi eraldatud ja pidi ohu korral iseseisvalt hakkama saama. Vaenuliku Vytautase lossini Leedus jäi 15 miili.[43]

Linnuse külje alla ida poole kujunes keskajal välja ka asula mis orduriigi lõpu poole oli kasvanud väikeseks linnaks. Tõenäoliselt pideva sõjaohu tõttu siia suurt kaubalinna ei tekkinud.

Linnus asus Väina jõe 24 m kõrgusel[10] parempoolsel kaldal, kus kaks ida-läänesuunalist sügavat sälkorgu moodustasid nende vahele jääva kaldaneemiku. Väina jõgi voolab seal põhja suunas, nii et linnus asus jõest idas. Linnus koosnes pea- ja eeslinnusest. Ehituslikult on tegemist torn- ja kastell-linnuse segatüübiga.

Kindlus on läbi teinud palju ehitusperioode. Kuna vanema riimkroonika järgi valmis meister Ernst von Ratzeburgi asutatud linnus ainult paari aastaga, siis oletatavasti pidi see olema puidust ja hävitati peatselt.

Pealinnus

muuda
 
Esiplaanil maketil väravat kaitsev ümartorn

Vastu Väina jõge asuval kaldaneemiku künkal paiknes Wilhelm Neumanni uurimistulemuste põhjal Gerhard von Jorke rajatud ruudukujulise põhiplaaniga algne kivist tornlinnus, millest hiljem kujundati välja paksude müüridega suurlinnuse valdustorn. XIX sajandil olid veel säilinud torni tünnvõlvidega keldrid. Tähtsaimate avastatud detailide hulka kuuluvad kaheosalised rullroided võlvidel, mis on oma laadilt sarnased lääne ehituskunsti varagooti vormikujuga. Vana-Liivimaal kestsid need vormid ka hiljem edasi, ainult et nad võtsid siis veelgi ehedama ja enim dekoratiivsema kuju. Vaieldamatult kuuluvad ühte varasesse ehitusaega kaarfriiside (ümarkaarehisvöö) osad, mis niisamuti kaevetööde käigus päevavalgele tulid; need on valmistatud lubjakivist, samal ajal kui ülejäänud hoone osades on valitsevaks ehitusmaterjaliks tellis. Dekoratiivne lisand tornil ajendas juba Neumanni usutavasti oletama, et algsel peakorrusel asetses kabel, mida kinnitab ka võrdlus ülejäänud tornlinnustega Liivimaal ja mujal.[44]

Meister Goswin von Herike ehitustegevus laiendas algseid ehitisi tunduvalt. Siia juurde tuleb laiaulatusliku eeslinnuse ja eelkaitsesüsteemi väljaehitamine, kusjuures kroonika tõstab eriti esile nelja torni ehitust.[45] Tornidest sai toona olemas olla väravat kaitsev ümmargune flankeeriv torn, nagu neid tekkis sellal ka teiste kindluste juures nii maa põhja- kui ka lõunapoolsetes osades. Võimalik, et ka Väina jõe poolses osas asuv suur neljakandiline nurgatorn viitab sellelesamale ehitusperioodile tagasi. Ülejäänud Herike rajatud tornid võisid asuda teistes eeslinnustes; neist pole Neumanni tehtud väljakaevamistel jälgi avastatud. Meister Jorke ehitatud elutorni idatiiva ümarad osad saavad pärineda tulirelvade ajastust, kui lossis samuti ümberehitusi tehti.[46]

Jõepoolse kaldaneemiku platool kujunes tulirelvade ajastuks läänepoolse valdustorni ja idapoolse väravaehitise vahele välja kahe hoonetiiva ja õuega ida-läänesuunaline piklik pealinnus pindalaga 18–26 * 60 meetrit ja müüripaksusega 2,4–2,6 meetrit. Põhjapoolsele väliskaitsemüürile toetuvas pikas hoonetiivas oletatakse asunud olevat kapiitlisaal ja söögiruum, läänepoolses lühikeses hoonetiivas komtuuri eluruumid. Lõunamüür oli hoonetest vaba, varustatud lihtsa ülemise kaitsekäiguga. Nende ja lõunamüüri vahele moodustus õu. Pealinnuse lõuna- ja läänepoolne külg olid laotud põllukividest, mujal oli valdavalt kasutatud tellist. Uurijad on leidnud, et väljapääs pealinnuse idaküljel asetses kahe poolümara torni vahel ja oli varustatud puidust tõstesillaga. Väljakaevamiste ajal leiti sealt sügav keldrilaadne ruum, nn hundikurk, mis oli väravauste või langevõrede vahel või ees viimaseks takistuseks linnusesse saamisel. Kuigi mõned uurijad usuvad, et sealt oli võimalik linnusesse ka pääseda.[7] Samuti on väravate kohale asuvaks paigutatud lossi kabelit.

Jorke ja Herike poolt väljaehitatud Vana-Väina linnusel on näha sarnaseid jooni Tartu (Dorpat) piiskopilinnusega, eriti aga linnuse idapoolse peavärava kaitsealas, kus ümartorni suhe kaitsemüüri kulgemisse meenutas vahetult Tartu piiskopitorni paiknemist sealsamas kõrval asetseva peahoone suhtes.[44]

Eeslinnused

muuda

Edasi suundus tee üle vallikraavi järgmisele idapoolsele künkale ja läks läbi I eeslinnuse, mis Neumannil on märgitud, kui sisemine eeslinnus. Uuesti üle vallikraavi ida poole jäi II eeslinnus, mis Neumannil on kirjas välimise eeslinnusena. Kui tugevasti need eeslinnused kindlustatud ja välja ehitatud olid, ei ole teada, kuid kusagil pidid kaitsemeeskonna ruumid, põllusaaduste aidad ja sõjavarustuse laod ju asuma.

Ühest veelgi hilisemast ajast pärineb madal, kahurite jaoks määratud eelkindlustus pealinnuse jõe poolsel küljel. See terrass pindalaga 30 * 80 meetrit asetses pealinnuse platoost 15 meetrit madalamal ja oli ümbritsetud 1,4 meetri paksuse müüriga.[7]

Praegune seisukord

muuda

Linnusest on säilinud ainult vundament ja linnuseplatoole on ehitatud 1996. aastal Igors Mažonsi poolt mõõtkavas 1 : 40 lossi makett.

Viited

muuda
  1. ↑ Vana–Väina kaart
  2. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. oktoober 2013. Vaadatud 20. märtsil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. ↑ Travelzone[alaline kõdulink]
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 http://www.castle.lv/latvija/naujene.html
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. märts 2013. Vaadatud 21. märtsil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  6. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982, lk 37
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 http://www.travelzone.lv/latvija/pils/dinaburg/index.php[alaline kõdulink]
  8. ↑ Neumann, Ordensburgen 303.
  9. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. oktoober 2013. Vaadatud 11. juunil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 10,6 10,7 10,8 http://dwaiu.narod.ru/kazak/dinaburg.html
  11. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942, lk 88
  12. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 115, 117
  13. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942, lk 89
  14. ↑ Ebendort 310; Taube I, 103.
  15. ↑ 15,0 15,1 http://daugavpils-lv.narod.ru/Istorija.htm
  16. ↑ http://www.castle.lv/latvija/naujene.html, Hiärn, Monument. livon. ant. I. 168
  17. ↑ "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk 33, 48, ISBN 978-9985-62-622-1
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. september 2011. Vaadatud 19. märtsil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  19. ↑ http://www.herder-institut.de/index.php?id=424&nr=711
  20. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a, tõlge Ivar Leimus, lk 17
  21. ↑ http://www.herder-institut.de/index.php?id=424&nr=1944
  22. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 18
  23. ↑ PS (Endine Preisi Riigiarhiiv Königsbergis), HBA (Hertsogi Kirjaarhiiv), Nr. 626, Christof Botticher an Herzog Albrecht, Kowno, 14. III 1557
  24. ↑ Christoph Botticher - Liivi ordumeistri Brüggeney asekantsler, ordumeistri Heinrich von Galen kantsler ja ordumeistri Wilhelm Fürstenbergi koadjuutor
  25. ↑ Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Hrsg. von Johann Friedrich von Recke, Karl Eduard Napiersky. Bd. 1. Mitau: Steffenhagen und Sohn 1827, lk. 245
  26. ↑ "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk 44, 49, ISBN 978-9985-62-622-1
  27. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006; tõlge Ivar Leimus, lk 81
  28. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006; tõlge Ivar Leimus, lk 97
  29. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006; tõlge Ivar Leimus, lk 109
  30. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006; tõlge Ivar Leimus, lk 112, 113
  31. ↑ Hagemeisters Geschichte, lk 88
  32. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 219
  33. ↑ http://geneal.lemmel.at/vFoe-30e.html
  34. ↑ Scriptores rerum livonicarum: Bd. I. Balthasar Russow., lk 123
  35. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 239, 241
  36. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. märts 2012. Vaadatud 20. märtsil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  37. ↑ "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk 71, 73, ISBN 978-9985-62-622-1
  38. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 389
  39. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 53
  40. ↑ Neumann, W., Die Ordensburgen im sog. polnischen Livland. Mitt. IV, Riga 1890, (Neumann, Ordensburgen).
  41. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. oktoober 2014. Vaadatud 20. aprillil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  42. ↑ http://www.gorod.lv/novosti/75578-arheologicheskie_raskopki_na_gorodische_dinaburgskogo_zamka
  43. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. november 2013. Vaadatud 2. mail 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  44. ↑ 44,0 44,1 Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 89
  45. ↑ Wartberge 24
  46. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 90

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vana-Väina_ordulinnus&oldid=6653630"