Lutsi ordulinnus

Lutsi ordulinnus (võru murdes Ludsiliin, läti Ludza, saksa Schloß Ludzen, Lutzen, poola Lucyn, vene Люцин, Лугин, Люцынъ) oli Liivimaa ordu idapoolseim piirikaitselinnus vastu Venemaad ja see asus Lätis, Ida-Latgales Ludza piirkonnas (Lutsi piirkonnas) (Ludzas novads), Lutsi linnas Väikese Lutsi järve (Mazais Ludzais ezers) ja Suure Lutsi järve (Lielais Ludzais ezers) vahel Tālavijas iela tänava ääres asuval mäel.

Vaade pealinnusele läänest, Väikese Lutsi järve poolt

Vapp

Lutsi panoraam vaatega linnusele õigeusu kiriku tornist

Nimekujud

Vaade pealinnuse säilinud müüridele lõunast, hoovipoolsest küljest

• 1433, 1464 – Ludzen
• 1483 – Ludszen
• 1487 – Ludsen
• 1503 – Luddesen
• 1513 – Lucen

Vene keeles ajalooliselt ka – Лужа, Лудзенъ, Луйценъ, Люцинъ.

Ajalugu

Neitsi Maarja Taevaminemise roomakatoliku kirik Lutsis II eeslinnuse territooriumil

Linnus algusaegadest Liivi sõjani

Vaade läänest, mäeveerult linnuse peatornile

1174. aastast (6681) on Lutsit kirjalikult mainitud Kiievi Ipatjevi kroonikas, kui varjaagi vürst Rjurikul teel Novgorodist Smolenskisse sündis ja ristiti seal poeg Mihhail. Selle auks ehitati sinna Püha Mihhaili kirik.

1285. aastal (kõige varasema versiooni kohaselt) olevat esimese kaitserajatise Lutsisse ehitanud rüütel Konrad von Torberg.

1399. aastasse on baltisaksa ajaloolased dateerinud Lutsisse linnuse rajamise. Aluseks on võetud Arndti antud rajamisaeg, mis säilinud müüriosade ehitusstiili ja rajatise põhiplaani arvestades võib õige olla. Liivimaa ordu meistriks oli siis Wennemar von Brüggenei (1389–1401).

29. detsembril 1433 on kirjalikes allikates mainitud linnust esimest korda, kui Räisaku foogt teatas Liivimaa maamarssalile, et Preisimaa Mewe (Gniew) linnusekomtuur koos meeskonnaga saab temaga kokku 7. jaanuaril Nyrseni juures ning reisib siis Lutsi, Räisaku ja Alulinna ordulinnuste kaudu edasi.

1435 moodustati Liivimaa ordu, Riia Peapiiskopkonna ja Saare-Lääne, Tartu ja Kuramaa Piiskopkonnast Liivimaa Konföderatsioon. Lutsi oli selle idapoolseim piirilinnus peale põhjas asuvat Narvat.

1463 ehitasid pihkvalased Suure Lutsi järve vastaskaldale Liivimaa ordu sissetungi kartuses oma piirikindluse – Krasnõi Gorodoki.

1478 mainitakse Lutsis linnusekrahvi olemasolu. Selleks oli Daem von Warden (Noding).

1481. aastal tungisid Moskva suurvürsti Ivan III väed Latgalesse ja osaliselt hävitasid Lutsi linnuse. Sõjakäik oli vastuseks ordumeistri Berndt von der Borchi ebaõnnestunud katsele vallutada Pihkva.

1501 ja 1503 tungisid Vene väed Vana – Liivimaale ja laastasid ka Lutsi piirkonda.

29. detsembri 1525 paiku, kui Moskva ja Liivimaa orduriigi suhted paranesid, taastati linnus ja ehitati osaliselt ümber.

1552. aastal hõivasid Vene väed vojevoodi, vürst Grigori Ivanovitš Tjomkin-Rostovski juhtimisel Lutsi linnuse ja lõhkusid seda.

Liivi sõda 1558–1561

Vene tsaar Ivan IV Vassiljevitš (Groznõi)

Vaade linnusele 1797. Brotze

24. jaanuari 1558 paiku tungis osa Kaasani khaani Segelei Vene vägedest Moskva suurvürsti Ivan Groznõi korraldusel Räisaku piirkonnas Vana-Liivimaale sisse. Esimene 400-mehelise väe rünnak Ludza kandis löödi puruks. 19. märtsil tungisid Vene väed jälle juba 3000 mehega Räisaku alale sisse. Lutsi linnuse kaitsesalk ründas vaenlast, kuid ei teadnud midagi Vene vägede nii suurest hulgast ja löödi Stoucke talu juures puruks. Ühel vasturünnakul Venemaale hävitasid orduväed ka venelaste Krasnõi Gorodoki.

1. mail 1558 jõudis Räisakule 200-meheline ordumeistri saadetud abivägi. 100 meest saadeti edasi ida poole Lutsi ordulinnusesse. Juuni keskel tungis üks Vene vägede salk Räisaku foogtkonda, sai aga orduvägedelt mitu korda lüüa.

1559. aasta märtsi algul jõudis Vana-Väinast suur venelaste vägi enam kui 7000 mehega Räisaku alla ja peatusid ühe järve ääres. Sakslased hakkasid neid suurtükkidest tulistama, misjärel venelased taandusid röövides ja põletades Lutsi kaudu Venemaale.

1559. aasta sügisel panditi Lutsi koos 5 muu linnusega Poola kuningale Zygmunt II Augustile. Et Liivimaad venelaste eest paremini kaitsta, anti poolakatele eelkõige just idapoolsed linnused ja piirkonnad.

1560. aasta 6. jaanuaril jõudis Leedu peavarustusülem Johannes Chodkiewicz; olles määratud kõigi 4 poolakatele mineva piirkonna – Bauska, Selpilsi, Vana-Väina ja Räisaku – kuninglikuks kuberneriks; Räisaku linnusesse, kaasas 480 meest, 10 kahurit, 8 kergemat tulirelva, 12 tündrit püssirohtu ja muud sõjavarustust. Sõjamehed ja varustus jaotati Räisaku ja Lutsi linnuste vahel ära. Chodkiewicz ise hakkas resideerima Lutsis ja määras Räisakusse pealikuks Kriemenieci vabahärra Nicolaus Ościki. Vahepeal venelased ründasid ja röövisid poola voori ja Chodkiewicz kirjutas Lutsist 55 km (8 miili) ida poole jääva Sebeži pealikule Ivan Ivanovitšile kraami tagasisaamise asjus. Venelased saatsid pilkava vastuse, et Räisaku ja Lutsi asuvat Vene maadel, mille sakslased varemalt on anastanud ja seetõttu neil eelpoolmainitud linnustele rohkem õigusi olevat, kuid poolakad said hiljem oma varustuse siiski tagasi, kuna Poola ja Venemaa vahel oli ametlikult veel rahu. Liivi sõja selles etapis venelased poolakatele antud linnuseid enam ei rünnanud.

1561. aastal sai piirkond osaks Rzeczpospolitasse kuulunud Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi Liivimaa hertsogiriigist (Herzogtum Livland). Liivi sõja käigus saabus Lutsisse ka Poola kuningas Stefan Bathory, kes vaadanud linnuse üle, elas seal mõnda aega ja käskis linnust tugevdada ja mehitada 1000 sõduriga.

Linnus Poola ajal

Poola kuningas, transilvaanlane Stefan Bathory (1576)

Juunis 1577 kogus Ivan Groznõi Pihkva all sõjaväge ja suundus isiklikult 11. juulil selle eesotsas endise Riia Peapiiskopkonna kaudu Liivimaale. Kõigepealt vallutati Vilaka (Marienhausen) ja suunduti sealt lõuna poole. Pärast lühikest suurtükituld allutati omale Räisaku eelpost ja abilinnus Lutsi, seejärel Räisaku, kust suunduti Vana-Väinale ja sealt edasi Krustpilsi ja Liivi – Keskmaale (Vidzeme). Lutsi alistus läbirääkimiste teel vabatahtlikult 25. juulil. Linnuse saksa garnison eesotsas pealiku Jürgen von Oldebockumiga viidi koos perekondadega Pihkvasse, kus neid koheldi siiski hästi. Venelased määrasid linnusepiirkonna vojevoodiks Grigori Fjodorovitš Kolõtšjovi (Goša) ja saatsid linnuse tugevdamiseks sinna 37 püssi, 282 puuda püssirohtu, 3400 kuuli ja 22 puuda tina.

1581 saabus sõjakäigult Pihkvasse naasev Poola kuningas Stefan Bathory Lutsisse. Venelased keeldusid linnust loovutamast ja hakkasid linnuseväravate juurde läbirääkimistele saabunud poola delegatsiooni tulistama. Kuningas ei hakanud tormijooksu korraldamisega vaeva nägema ja lahkus.

1582. aastal tuli venelastel, pärast Poola kuninga edukaid sõjakäike Venemaale 15. jaanuaril sõlmitud Jam Zapolski rahu järgi Liivimaa Poolale loovutada. Samal aastal koostas paavsti Gregorius XIII legaat Põhja-Euroopas jesuiit Antonio Possevino, kes oli juhtinud ka Poola ja Venemaa vahelise Jam Zapolski vaherahu sõlmimist, ilmselt paavsti ülesandel Liivimaa linnade ja kindluste kaardi, kus iga linnus oli kujutatud oma kordumatu silueti ja vastavalt tähtsusele ka suurusega. Lutsit on kujutatud 3 torniga ja keskmise suurusega. Nimena on kirjas Ludzin.

1583. aastal, pärast Liivi sõda, taasühendati ala Poolaga.

1599. aastal tegid Poola võimud linnuses inventuuri. Pärast Liivi sõda polnud ametis olnud staarost teinud midagi kaitserajatise rekonstrueerimiseks. Hilisem staarost Skarbek remontis linnust isiklikest vahenditest. Linnuses olid loetletud puidust kaitsetornid, suurte naeltega ülelöödud tammepuidust uksed, erinevad majandushooned ja keldrid eeslinnuste territooriumitel, samuti suure torni ehitamiseks valmispandud tellised. Linnuse relvastuses oli 10 erinevat tüüpi kahurit, 14 lukuga ja 25 lukuta püssi. Staarost oli ostnud mõnikümmend naela püssirohtu koos salpeetriga ja 9 rauast suurtükikuuli.

Linnuse jalamil asulas oli 24 maja, mille peremehed olid kohustatud hoidma "käeulatuses" saablit ja musketit piisava varu püssirohu ja kuulidega ning ohu korral asuma linnuse kaitsele. Vastutasuks said nad peenramaid ja põlde ning olid 9 aastaks vabastatud maksudest Rzespospolitale, millist soodustust 1599. aastal Lutsi staarosti palvel veel 5 aastaks pikendati. Linnuse majandamiseks oli asulas ka kõrts, millel lubati valmistada müügiks õlut ja viina ja mis tõi aastas 40 zlotti tulu.

II eeslinnuse territooriumile ehitati Liivi sõja ajal maha põlenud katoliku kiriku asemele staarost Laurenz Skarbeki poolt luteri kirik. 1686. aastal eraldas Grodno komisjon II eeslinnuse territooriumil maatüki katoliku kiriku ehituseks ja küsis staarost Potockilt luba ehitada samasse kõrvale organisti maja, kool ja haigla. Järgmisel aastal valmis puidust kirik Baznīckalnā (Kirikumäe) mäel.

Järgmise revisjoni ajal märgiti juba, et linnus on väike ja nõrk ja et kõrvalasuvalt oluliste kaitseehitisteta II eellinnuse territooriumile on hõlbus fortifikatsioone püstitada ja sealt pealinnust rünnata. Nagu venelased hiljem ka tegid.

Poola ajal oli Lutsi staarostiks ka Gdanski kastellaan ja Võnnu vojevood Gerhard Dönhoff (1590–1648).

Rootsi kuningas Gustav II Adolf

Stanisław Ernest Denhoff, Lutsi staarost XVIII sajandi algul

1611. aasta paiku on Fabriciuse kroonikas üles tähendatud, et keskaegsetele Räisaku, Lutsi ja Vana-Väina linnustele kuulus Ida-Lagales 120 järve.

1625. aastal hõivas Räisaku ja Lutsi linnuse Rootsi Liivimaa kindralkuberneri Jacob Pontusson De la Gardie käsul Rootsi rügement kapten Hans von Wrangeli juhtimisel. Linnust oli pidevalt purustatud ja üsna vähe remonditud, nii et kui samal aastal saabus Lutsisse Rootsi kuningas Gustav II Adolf, polnud linnus elamiskõlbulik. Siiski asus seal mõningane aeg Rootsi vägede peakorter. Poola väed saabusid siiski peatselt tagasi ja Rootsi komandant, kes ei olnud saanud abivägesid, andis vastupanuta alla.

1629. aasta septembris pärast Poola-Rootsi sõda aastatel 1600–1629 sõlmitud Altmarki rahu jäi piirkond (Inflanty Polskie, "Poola Liivimaa") Rzeczpospolitale, Liivimaa hertsogkonna Võnnu vojevoodkonda.

1654. aasta oktoobris piirasid linnuse sisse Vene tsaari Aleksei Mihhailovitši väed vojevood Lev Andrejevitš Saltõkovi juhtimisel. Suurtükkidest tulistati linnust nii intensiivselt, et üks torn purunes ja müüride alla kaevatud maamiini plahvatusega õnnestus osa pealinnuse seintest õhku lasta. Linnusele korraldati pärast täienduse saabumist tormijooks ja 22. detsembril (teistel andmetel novembri lõpus) andis linnus alla.

1667. aastal Venemaa ja Poola vahel sõlmitud Andrussovo rahuga sai Poola piirkonna endale tagasi.

1667. aasta Poola Seimi otsusega taastati piirkonnas ainult Väinalinna kindlus, mis oli rajatud 1577. aasta paiku Ivan Groznõi poolt liialt purustatud ja vananenud Vana-Väina ordulinnuse asemele 19 km Väina jõge mööda allavoolu. Lutsi ja teised kaitseehitised jäid unarusse.

1686. aastasse on Vitebski arhiivis dateeritud dokument, milles öeldakse, et praeguse katoliku kiriku kohal oli enne luteri kirik. Tõenäoliselt asusid need kirikud II eeslinnuse territooriumil. Samas antakse ühe katoliku kiriku ehitusajaks eeslinnusesse 1687. aasta. 1738 põles see kirik maha ja kanoonik Abrickis ehitas selle asemele uue, kahe torniga puukiriku.

1700, kui linnuse joonistas üles Ludwig Niclas Hallart, olid selle müürid juba osaliselt maha varisenud.

1721–1728 oli Lutsi staarostiks Leedu viitsehetman ja Polotski vojevood Stanisław Ernest Denhoff (1679–1728).

1755. aastast jäi linnus varemetesse; linnaelanikud armastasid seal jalutada ja kohaliku võõrastemaja külastajad said nautida linnale avanevat ilusat vaadet.

1765. aastal toimunud Lutsi staarostkonna inventariseerimisel märgiti, et linnusest on säilinud ainult varemed ja linnusemäe külje all olevat asulat on nimetatud külaks.

Linnus vene impeeriumi ajal ja hiljem

Vaade linnusevaremetele kirdest 1797 või 1792. Pilt J. C. Brotze kogust

Linnuse järvepoolne külg. 1797, Brotze

1772. aastal, pärast Poola I jagamist, läks ala Venemaa keisririigi Polotski kubermangu koosseisu.

1797 joonistas liinusevaremed põhjasuunast üles J. C. Brotze.

1826. aasta detsembris sai Vitebski kuberner A. I. Sorokunskij Venemaa siseasjade ministeeriumilt imperaator Nikolai I Pavlolitši allkirjaga käskkirja, mille järgi tuli koguda kokku kõik andmed ja materjalid kubermangu territooriumil asetsevate keskaegsete linnuste ja kaitserajatiste kohta, kusjuures eriti huvitasid keisrit linnuste plaanid ja ülesjoonistatud vaated. Samuti tuli kubermangu arhiividest uurida ehitiste rajamise aega, asjaolusid ja rajajaid. Vastuses kubermanguvalitsusele teatasid linnaelanikud maakividest ja tellistest ehitatud vanast linnusest, kuid – et kes selle ehitas, kunas ja milleks – ei olevat linnaelanikele teada. Samas väljendasid ka muret, et halvas seisus varemed võivad vihmavalingute kaasabil pealinnuse kohal mäenõlvade alla ehitatud majadele peale variseda.

Kohale komandeeritud kubermanguarhitekt kinnitas linnusevaremete haletsusväärset seisukorda; kuna kohalike poolt oli mäenõlvu kasutatud liivakarjäärina, samuti võetud müüridest suvaliselt kive ja telliseid oma ehitiste tarbeks; siis ähvardas osasid linnusemüüre kokkuvarisemise oht. Kuna kriitilises seisus müürilõigu restaureerimine oleks maksnud arvestuste järgi peaaegu 100 000 rubla kroonu raha ja ohtlik müürilõik moodustas ainult sajandiku kogu kunagisest müüripikkusest, siis anti soovitus see lammutada.

1830. aastal näitas Vitebski kubermangu kuberner kindralile vürst Hovanskile Lutsas maalilisi hästisäilinud varemeid. Vürst palus linnakese politseijaoskonnal korraldada lossimägedes valvet, et varemeid ei lõhutaks. Võimalik, et seetõttu ongi linnusest veel niipalju säilinud; erinevalt paljudest teistest Lätimaa linnustest.

1831 ohtlik müürilõik linnuses lammutati. Sellega I ülevenemaaline ajaloomälestiste kaitsmise akt põhjustas hoopis osa linnusevaremete lammutamise.

1875 kujutas sama nurga alt linnuseid maalil Napoleon Orda. Varemed on säilinud Brotze ajaga samas mahus.

1890 koostas linnusest plaani baltisaksa ajaloolane W. Neumann.

1976. aastal toimusid linnuseõuel Jolanta Daiga juhtimisel arheoloogilised väljakaevamised.

Ehitus

Vaade pealinnuse säilinud müüriosadele lõuna poolt, I eeslinnuse hoovi keskelt

Vaade kirdest pealinnuse tsitadellile. Vasakult algab I eeslinnuse maakividest müür

Lutsi oli Liivimaa lõunaosa idapoolseim piirilinnus Pihkva ja Novgorodi vastu ja lähim linnus 25 km kaugusel (3,5 miili) läänes asuvale foogtkonna keskusele Räisakule. Linnust juhtis Räisaku foogti poolt Vana-Väina komtuuri nõusolekul määratud linnusepealik. Piirkonna suurima halduskeskuse ja komtuuri residentsi Vana-Väinani oli otsejoones maad 95 km (13,5 miili), põhja pool asuva lähima peapiiskopi linnuse Vilakani 70 km (10 miili).

Linnus oli ehitatud Suure ja Väikese Lutsi järve vahel asetsevale kõrgele mäeninale ja pakkus nii vee- kui kõrguskaitset.

Ehitusstiililt kujutab Lutsi endast algselt kolmekorruselist torn- või majalinnust, millele on lisatud kastellilaadsed eeslinnused ja mis asub I eeslinnuse loodenurgas. Peatorn oli plaanis ka hiljem võlvida, kuid suure töömahukuse ja ajakulu tõttu sellest ilmselt loobuti ja asendati taladega puitlagedega. Torni peakorruse akendekuju ja kamin näitavad, et ruumid olid jaotatud ja välja ehitatud samamoodi nagu varajastel tornlinnustel. Iseloomulik sümboolne kujunduselement on Lutsile pealinnuse torni esikülg, mis on kaunistuseks kaetud glasuuritud tellistest rombikujulise mustriga ja enam-vähem torni keskelt valgekstoonitud niššidega tellistest kaarfriisidega. Sellised ehisdetailid on väga iseloomulikud tellisgootikale XIV sajandi Liivimaa ehituskunstis. Lutsis ei ole tornlinnus juba algselt ette nähtud kaua iseseisva ehitisena kestma, vaid nagu müürihambumised näitavad, oli kohe plaanis linnust eeslinnusega laiendada ning algsed vallid ja püstpalktarad kivimüüridega asendada. Pärast tornlinnuse rajamist laiendati eluhoonet ja ehitati see lõpuks välja konvendihoone laadsena – suletud siseõuega.

Linnusemäe poolitab vasakpoolseks I ja parempoolseks II eeslinnuseks edela – kirdesuunaline vallikraav. I eeslinnusesse pääses üle vallikraavi keskel asuva silla ja see oli I eeslinnuse poolt kaitstud väravakindlustusega. Esimese eeslinnuse samuti järk-järgult väljaehitatud kaitsemüür oli 500 m pikk ja 4 m kõrge ning see oli tugevdatud 6 torniga. I eeslinnuse kaitseringmüüris on ehitusstiilina kasutatud varajast "Schalenmauertyp"i.

Tee II eeslinnusesse tuli kagust. II eeslinnuses asus keskajal arvatavasti ka roomakatoliku kirik. Poola XVI sajandi revisjoniprotokolli järgi oli eeslinnustes palju puitehitisi ja mõningaid hooneid ka "Moskvapärases stiilis".

Linnusel oli kokku 6 torni, 3 väravat ja 2 eeslinnust. Ehitusmaterjalina oli kasutatud põllukive mida kombineeriti telliselisandiga. Pealinnuse tornelamu on enamalt jaolt laotud tellistest.

Praegune seisukord

Tänapäeval on Lutsi kindlusest säilinud osa pealinnuse eluklausuurist ja osa I eeslinnuse väliskaitsemüürist. Alles on ka I ja II eeslinnust poolitanud ja varem Suurt ja Väikest Lutsi järve ühendanud sirge vallikraav, milles kunagi oli vesi aga mis praeguseks on kuiv. II eeslinnuse territooriumil asub 1995. aastal renoveeritud valge 2 torniga katoliku kirik.

Pildid

• 
  Gerhard Dönhoff, Lutsi staarost XVII sajandi algul
• 
  Tellise ja maakivi segatehnikas pealinnuse – tsitadelli – müürid
• 
  Vaade asula poolt ordulinnusele. 1797, Brotze
• 
  Vaade tsitadellile esimese eeslinnuse territooriumilt 1797. Brotze
• 
  Vaade I eeslinnuse loodepoolse ringmüüri juurest peatornile