Hermann von Brüggenei
Hermann von Brüggenei, teise nimega Hasenkamp (umbes 1475[1] – 5. veebruaril 1549 Võnnus) oli Liivi ordu meister aastatel 1535–1549.
Elukäik muuda
Perekond, tulek Liivimaale ja karjäär kuni ordukoadjuutoriks saamiseni muuda
Hermann von Brüggenei vanemad olid Wennemar von Brüggenei ja Christine von Altenbockum (Oldenbockum). Tema isa elas veel 1488. aastal.[2] Brüggenei pärines Vestfaali ministeriaalide suguvõsast ja sündis Marki krahvkonnas Weitmaris Bochumi lähedal. 15. sajand alguses Liivi ordumeistriks olnud Wennemar von Brüggenei oli tõenäoliselt tema kauge sugulane. Brüggenei saabus Liivimaale tõenäoliselt juba lapsena ja astus ilmselt 16. sajandi esimestel aastatel Liivi ordusse. 1513–1519 oli ta Riia linnusekomtuur (Hauskomtur), 1519–1527 Bauska foogt.[3]
Aastatel 1520–1521 osales Brüggenei Saksa ordu ja Poola vahelises Ratsanikesõjas (Reiterkrieg) Preisimaal, seejärel oli ta Liivi ordu saadik Põhja-Saksamaal. Tõenäoliselt oma saadikukarjääri jooksul puutus ta esimest korda kokku ka luterlusega ja see muutus tema jaoks sümpaatseks.[4]
1529. aastal, tõenäoliselt suvel, sai Brüggeneist Johann von dem Broele surma järel Liivi ordu maamarssal, seega tähtsuselt teine mees ordus. Umbes samaaegselt tõusid ordu olulisimate käsknike hulka ka Brüggeneiga enam-vähem samaealised Heinrich von Thülen, Johann von der Recke, Heinrich von Galen ja Remmert von Scharenberg, kes jäid ordus domineerima kuni 1550. aastate alguseni.[5]
Tegevus koadjuutori ja maameistrina muuda
1532. aastal nimetas Liivi ordu maameister Wolter von Plettenberg Brüggenei salaja enda koadjuutoriks, eestkätt tõenäoliselt põhjusel, et Saksa-Rooma riigis käis kampaania, mille abil püüti järgmiseks Liivi ordumeistriks teha Münsterbergi hertsogit Johanni. 1533. aastal sai Brüggenei koadjuutorina ka Saksa ordu kõrgmeistri Walter von Cronbergi kinnituse ning 1534. aasta alguses toimunud Viljandi maapäeval teatati sellest ka Liivimaa teistele poliitilistele jõududele. Tänu sellele õnnestus Brüggeneil pärast Plettenbergi surma ordumeistri koht ilma probleemideta üle võtta.[6]
Juba oma koadjuutoriajal alustas Brüggenei võitlust ordusisese opositsiooniga, mis toetus protestantlikule Preisimaa hertsogile Albrechtile. Seetõttu kaotasid oma kohad Vindavi komtuur Wilhelm von der Balen ja Karksi foogt Melchior von Galen. 1537. aastal, juba Liivimaa ordumeistrina, viis Brüggenei Preisi-meelsete jõudude allasurumine ordualadel lõpule, vangistades Kuramaa orduvasallide juhi Dietrich Butleri, kes Võnnus vangistuses ka suri.[7] Brüggenei tegutses otsustavalt ka Riia linnas, kus 1535. aastal kukutati tema toel Preisi-meelne fraktsioon ning selle peamine juht Johann Lohmüller oli sunnitud lahkuma Preisimaale.[8] Tänu selgelt Preisi-vaenulikule tegevusele sattus Brüggenei teravasse vastuolusse ka Riia peapiiskopi koadjuutori ja hilisema peapiiskopiga (aastast 1539), Preisimaa hertsogi Albrechti venna markkrahv Wilhelmiga.
Brüggenei ajal valitses Vana-Liivimaal suhteline rahu. Moskvaga oli Wolter von Plettenbergi ajal sõlmitud ja mitmel korral, viimati 1531. aastal 20 aastale pikendatud rahu, mille kestmist uus ordumeister 1535. aastal ka kinnitas. Siseriiklikult püüti Vana-Liivimaa konföderatsiooni konsolideerida 1546. aastal vastu võetud otsuse kaudu, millega keelati Liivimaa kõigi seisuste nõusolekuta võõraste vürstide või nende pärijate Liivimaa valitsejate koadjuutoriteks valimine (Volmari retsess). Ühtlasi oli see ka katseks lepitada Brüggeneid ja markkrahv Wilhelmit ning taastada ordu ja Riia peapiiskopi kaksikvõim Riia linna üle, mis juba 1524. aastal oli kaduma läinud. Sellest lepingust sai aga hiljem alguse koadjuutorivaenus, kui peapiiskop Wilhelm ikkagi oma järglaseks Mecklenburgi hertsogi Christophi valis.
Brüggenei ajal toimus orduvaldustes aga ka kolm suuremat õnnetust: 12. mail 1538 lendas Võnnus õhku püssirohutorn, mistõttu sealne ordulinnus tõsiselt kannatada sai. 1545. aastal sügisel varises sisse osa Võnnu konvendihoonest, mistõttu parandustööd vältasid kuni 1546. aasta lõpuni. 1547. aastal toimus aga tõsine tulekahju Riia linnas.[9]
Hermann von Brüggenei oli ordumeistriks saades juba umbes 60-aastane ning tema tervis oli kaasaegsete teadete kohaselt küllaltki vilets. Seetõttu valiti ka temale koadjuutor: 1541. aastal sai selleks Viljandi komtuur Johann von der Recke, kes oma staatust samal aastal ka keiser Karl V juures kinnitamas käis. Kuigi seal tekkis mulje, et Brüggenei soovib ordumeistri ametist sootuks loobuda ja Recke peaks pärast Saksamaal-käiku tema asemel ametisse saama, siis seda siiski ei juhtunud. Recke jäi Viljandi komtuuriks ning sai ametisse alles pärast Brüggenei surma.[10]
Brüggenei ja religioon muuda
Brüggenei suhtumise osas usuküsimusse on avaldatud vastakaid seisukohti. Varasemal ajal domineeris arusaam, et Brüggenei soosis küll maamarssalina teatud määral luterlust, kuid ordumeistriks saades asus ta siiski toetama katoliku kirikut ja ühes sellega ka ordu säilimist.[11] Kuid viimasel ajal on pärast Brüggenei-aegsete allikatega detailsemat tutvumist siiski arvatud, et pigem jäi ta ka pärast ordumeistriks saamist luterlikele positsioonidele. Ainus, mis tema isiklikust meelsusest otseselt teada on, pärineb siiski juba varasemast ajast: 1527. aastal kirjutas ta oma vennale Weitmarile Vestfaali, et ta pole sugugi rahul Rooma kiriku eksimustega, kuid paraku ei tea ta palju ka Martin Lutherist ja tema õpetusest.[12]
Juba 1535. aasta märtsis, kohe pärast ordumeistriks saamist, loobus Brüggenei maapäeval missatalituse pidamisest ja osales koos Tartu piiskopi ning protestantlike linnadega (Riia, Tallinn, Tartu) ühisel jumalateenistusel. Samuti pärineb hilisemast ajast teateid selle kohta, kuidas Brüggenei luterlikku pastoreid ametisse määras ja neid soosis, muuhulgas kaitses ta koos peapiiskop Wilhelmiga, kes oli ilmselgelt protestant, 1546. aastal Simon Wanradti, kes toona oli jutlustajaks Lemsalus. Veelgi selgemalt ilmneb Brüggenei evangeelne meelsus aga Tallinna Mihkli nunnakloostri puhul, kus 1543. aastal tänu tema survele katoliiklike jumalateenistuste pidamine ja ordureegli järgimine lõpetati. Et sellele ei olnud vastu ka Harju-Viru rüütelkond, siis võib arvata, et ka Põhja-Eesti vasallid olid selleks ajaks enamuses juba luterlased.[13]
1548. aastal, kui Karl V oli Saksa-Rooma riigis protestante Schmalkaldeni sõjas võitnud ning kehtestanud Augsburgi interimi (luterlasi katoliiklastega lepitada püüdva "vaheusu"), diskuteeriti selle üle aktiivselt ka Liivi ordus. Samast aastast pärineb ka ordu dokument, kus avaldatakse toetust luterlikele seisukohtadele ning lükatakse tagasi keisri poolt pakutud kompromiss. Tõenäoliselt oli selle teksti kirjutamise taga mõni ordumeister Brüggenei lähikondlane, näiteks Wittenbergi ja Rostocki ülikoolides õppinud Georg von Syburg zu Wischlingen.[14][15]
Brüggenei ja Eesti muuda
Eestis on Brüggeneiga seoses ilmselt kõige tuntum tema pidulik vastuvõtt 1536. aastal Tallinnas, kui ta käis linnalt truudusvannet võtmas. Selle auks löödi Tallinna kuldtaaler, korraldati raekojas pidulik söömaaeg 700 inimesele ning Raekoja platsil ka rüütliturniir, mis lõppes verise lööminguga aadlike ja linnakodanike vahel.[16]
Surm muuda
Hermann von Brüggenei suri 5. veebruaril 1549 kell 5 hommikul Võnnus. Tõenäoliselt oli tema surma põhjuseks nakkushaigus.[17]
Viited muuda
- ↑ Sonja Neitmann. Von Grafschaft Mark zu Livland. Lk 213. Juhan Kreem. "Der Deutsche Orden in Livland unter Hermann von Brüggenei: Bemerkungen zu Regierungspraxis und Religionspolitik". In: Ordines Militares, vol. XVI, Die Ritterorden in Umbruchs- und Krisenzeiten. Toruń, 2011, lk 303–315; siin lk 304–305. Edaspidi: Kreem 2011.
- ↑ Kreem 2011, lk 303.
- ↑ Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Köln: Böhlau, 1993. Nr. 120 (lk 147–148).
- ↑ Leonid Arbusow noorem, Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland. Lk-d 798–800.
- ↑ Kreem 2011, lk 303.
- ↑ Kreem 2011, lk 303.
- ↑ Kreem 2011, lk 303-304.
- ↑ Paul Karge, Die religiösen, politischen, wirtschaftlichen und sozialen Strömungen in Riga 1530–1535. In: Mitteilungen aus der livländischen Geschichte. 23. Band, lk-d 296–371.
- ↑ Kreem 2011, lk 306.
- ↑ Kreem 2011, lk 306-308.
- ↑ Leonid Arbusow noorem, Die Einführung der Reformation, lk 763 ja 801.
- ↑ Kreem 2011, lk 308.
- ↑ Kreem 2011, lk 308-313.
- ↑ Kreem 2011, lk 313-315.
- ↑ Juhan Kreem, Liivimaa ja Augsburgi Interim 1548. Lisandusi teadmistele reformatsiooni levikust Baltikumi. Tuna 4/2011, lk 6–16.
- ↑ Arnold Süvalep. Ordumeister Herman von Brügeney külaskäik ja turniir Raekojaplatsil, In: Vana Tallinn 1 (1936), lk 55–76.
- ↑ Leonid Arbusow vanem. Die im Deutschen Orden in Livland vertretenen Geschlechter. In: Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1899. Mitau, 1901. Lk. 53, nr. 61/87.
Kirjandus muuda
- Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Köln: Böhlau, 1993. Nr. 120 (lk 147–148).
- Leonid Arbusow vanem. Die im Deutschen Orden in Livland vertretenen Geschlechter. In: Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1899. Mitau, 1901. Lk. 53, nr. 61/87.
- Bergmann, Gustav (1776). Geschichte von Livland, nach bossuetischer Art entworfen. Leipzig: Im Schwickertschen Verlage. Lk lk. 35-41.
- Juhan Kreem, Der Deutsche Orden in Livland unter Hermann von Brüggenei: Bemerkungen zu Regierungspraxis und Religionspolitik. In: Ordines Militares, vol. XVI, Die Ritterorden im Umbruchs- und Krisenzeiten. Toruń, 2011, lk 303-315.
Välislingid muuda
| Eelnev Eckbert von dem Berge |
Bauska foogt 1519–1527 |
Järgnev Dietrich Wrede |
| Eelnev Johann von dem Broele |
Liivi ordu maamarssal 1529–1535 |
Järgnev Heinrich von Galen |
| Eelnev Wolter von Plettenberg |
Liivi ordumeister 1535–1549 |
Järgnev Johann von der Recke |