Võnnu ordulinnus

Võnnu ordulinnus (ka Cēsise ordulinnus; läti keeles Cēsu pils; saksa keeles Wenden, vene keeles Кесь, poola keeles Kieś) on endine Mõõgavendade ordu ja Liivi ordu maameistri residentslinnus Lätis Cēsises (Võnnus).

Linnuse ehitamist alustati arvatavasti 1209. aasta paiku, kivilinnuse ehitamine vältas aastakümneid. Senikaua kasutasid Mõõgavendade ordu ristisõdijad kõrval asunud Võnnu muinaslinnust. Ka 1210. aastal piirasid eestlased Võnnu muinaslinnust.

Liivimaa ordu valdused aastatel 1346(1347)–1558

Ordulinnus

Looduslikult soodsas paigas asuv Võnnu kivilinnus oli algusest peale Mõõgavendade ordu, hiljem Liivimaa ordu tähtsamaid linnuseid. 13.–15. sajandil valitsesid linnuses komtuurid ja foogtid. 1461. aastal allutati see Liivi ordu maameistri otsevõimule. Viimase keskne residents oli ametlikult tol ajal veel Riias, kuid tegelikult resideeris ta enamasti juba Võnnus. Pärast seda, kui 1484. aastal riialased Riia ordulinnuse maha põletasid, sai Võnnust ka ametlikult Liivi ordu maameistri residents. Ordumeistri järel tähtsuselt teine mees ordus Liivimaa ordu maamarssal oli orduvägede sõjaliseks juhiks ja ordumeistri puudumisel tema kohusetäitjaks. Maamarssal resideeris esialgu Võnnus, 14. sajandil Aizkraukles ning 14. sajandi lõpust Siguldas.

 Pikemalt artiklites Liivimaa ordu, Võnnu komtuur ja Võnnu foogt

Kõige ulatuslikumad ehitustööd ordulinnuses toimusid Liivi ordu maameistri Wolter von Plettenbergi valitsusajal (1494–1535), mil linnus kohandati ümber tulirelvadega peetavaks sõjaks: rajati suurtükitornid ja paksendati müüre. Linnuses kesksel kohal olnud ordumeistri elutorn (läänetorn) on siiani küllaltki algsel kujul säilinud.

Elutorn ja üks suurtükitornidest. Läänetorn ja lõunatorn

Linnuse põhja-, lõuna- ja läänetorn. Taamal Võnnu uus loss

Vaade linnusele

Elutorn (ordumeistri elukoht). Läänetorn ja algse kindluse sissepääsutee tugimüürid

Läänetorni ordumeistri eluruumi lagi

Elutorn siseõuelt vaadatuna

1562. aastal Liivi sõjas alistus Võnnu linnus pärast Liivi ordu likvideerimist Rzeczpospolita võimule. 1577. aastal Vene-Poola sõjas (1562–1582) lasi linnuse garnison aga suure osa sellest õhku, et vältida Ivan IV kätte langemist. Hiljem linnus taastati. Juba 1578. aastal langes see taas Poola kätte ja seal resideeris Võnnu staarost Jürgen Fahrensbach. 1620. aastal vallutasid selle aga rootslased ja Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis linnuselääni riigikantsler Axel Oxenstiernale, kelle järglaste kätte jäi see kuni mõisate reduktsioonini.

1703. aastal hävitasid Põhjasõja ajal linnuse Vene väed. Alates sellest ajast jäi see varemetesse. 1747 sai Venemaa kantsler Aleksei Bestužev-Rjumin piirkonna keisrinna Jelizaveta Petrovnalt kingituseks, kuid müüs 1755 selle edasi parun Gottlieb Johann von Wolffile.

1777. aastal omandas linnuse koos seda ümbritseva alaga krahv, Karl Eberhard von Sievers ning Sieversite omandusse jäi see kuni 1920. aasta maareformini.

Galerii

• 
• 
• 
• 
• 
• 

Ajaloolised kujutised

• 
  Vaade Võnnu ordulinnuse varemetele lõunasuunalt 1771. aastal, autor Johann Christoph Brotze
• 
  Vaade idasuunalt
• 
  Vaade põhjasuunalt
• 

Võnnu uus loss

Linnuse idamüüri asemele rajati Võnnu uus loss, mis valmis 19. sajandi esimesel poolel ja on ehitatud uusgooti stiilis.

 Pikemalt artiklis Võnnu uus loss

Võnnu ajaloo- ja kunstimuuseum

Praegu asub uues lossis Võnnu ajaloo- ja kunstimuuseum, mis haldab ka linnusevaremeid ja Võnnu lossi parki. Muuseumi külastajad saavad uudistada linnuse varemeid ja keskaegset köögiaeda. Meistrid näitavad oma oskusi erinevates kodades, töödeldes kivi, metalli ja savi, segades värve, keerutades köisi ning viljeledes algelist trükikunsti jne. Keskaegsest köögiaias kasvatatakse köögivilju, maitse- ja ravimtaimi, mis kasvasid liivlaste aedades ka 500 aasta eest.

Vaata ka

• "Vaade Võnnu ordulinnuse varemetele edelast"

Välislingid

• Video ordulinnusest ja mõisakompleksist