Vikipeedia

Ropaži ordulinnus

 See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Ropaži mõis.

Kaart

Ropaži ordulinnus (liivi keeles Roudōpois, saksa Rodenpois[1]) oli Liivi ordu Väina liivlaste aladel asunud majanduslinnus, mis paikneb Lätis Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, 30 km kaugusel Riiast, Ropaži piirkonnas (Ropažu novads)[2], Ropaži asulas, Lielā Jugla (Suure-Jugla, Die Grosse Jägel) jõe põhjapoolsel eehk paremkaldal, 40 meetrit jõest ja linnuseplatoo asetseb u 38–40 meetrit üle merepinna.[3]

Muinasajal kuulus Ropaži väinaliivlaste asuala põhjapiirkonda. Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Riia maakonna Ropaži kihelkonnas[4] (Kirchspiel Rodenpois).

Ropaži piirkonna vapp.

Nimekujud muuda

 
Vaade linnusevaremetele 1801. Brotze

Liivi Roudōpois – "raudmees", piirkonna või kihelkonna liivikeelne nimi oli muinasajal Kangarosu, mis tõlkes tähendab "mäeküla".

  • 1205 – Rodopoys, Rodenpoys
  • 1221 – villa Rodepoys[5]
  • 1226 – stagnum Rodepois (Jägel – und Stintsee)[6]
  • 1404 – Rodenpoiss, Rodenpoyz
  • 1467 – Rodenpoes
  • 1545 – Rodenpeisz
  • 1555 – Rodenpeus
  • 1638 – Rodenpevs.[7]

Ajalugu muuda

Linnus algusaegadest Poola-Rootsi sõjani muuda

 
Vaade linnusekoha kõrvalt üle jõe asetsevale Ropaži mõisale 1801. J. C. Brotze
 
Joonistus Ropaži ordulinnusest XIX sajandist

Linnus allus Salaspilsi (Kirchholm) foogtile.

1205 on piirkonda (Rodopoyse) kirjalikes allikates esmamainitud,[8] kui märtsikuu paiku toimus seal Ropaži lahing Eestist röövretkelt tagasipöörduvate leedulastega. Muinaslinnusest möödus tähtis ühendustee Toreidast Ükskülla ja ka Suur-Jugla jõgi oli XIII sajandil laevatatav.[7]

1320–1322 on baltisaksa ja läti ajaloolaste arvates linnus rajatud Liivi ordumeister Gerhard von Jorke poolt.[9] Linnuste nimekirjas figureerib ta esimest korda alles 100 aastat hiljem.[10] 1320 on mainitud kirikhärrat, kirik oli tõenäoliselt puidust.

1380 kinnitati seal liivlastele nende vanad õigused ja kohustused.[11]

1558–1559 põletasid Moskva tsaaririigi väed Liivimaa sõjas talvisel sõjakäigul linnuse maha. Hävis kivist ringmüüri sees valdavalt olnud puithoonestus.[12]

1561 pantis ordumeister Gotthard Kettler, tollal juba Poola kuninga vasallina Zemgale ja Kuramaa hertsog ja Üleväina Liivimaa ülemkuberner, Ropaži linnuse ja mõisa 14 000 marga eest Kavilda Fromhold von Tiesenhausenile.

1561. aasta 29. septembrist kuni 10. novembrini andis ordumeister Kettler Ropaži linnuse koos Väinasuu (Daugavgriva), Ādaži, Salaspilsi, Sigulda ordulinnuse, jt üle Poola kuninga valdusse; lisaks juba varem üleantud linnustele.[13]

1562 annetas ordumeister Kettler Ropaži koos Ādaži mõisa (Neuermühlen), Aahofi mõisa ja 100 taluga linnusekrahv Heinrich von Dohnale, kuid Ropaži jäi ilmselt pandi tõttu Tiesenhauseni valduseks.[14]

1582. aastal eduka Vene-Poola sõja järel, 12. märtsil saabus Poola kuningas Stefan Bathory Riiga ja moodustas Liivimaa hertsogkonnas uue roomakatoliku kiriku Võnnu piiskopkonna, millele allusid peale Volmari, Asti (Burtnieki), Trikata, Otepää, Carnikava jt ka Ropaži linnus.[15]

1593 oli Ropaži omanik Walter Tiesenhausen.

Linnus Poola-Rootsi sõjast tänapäevani muuda

 
Vaade linnusevaremetele ja seal kõrval asuvale pastoraadile. Brotze, 1801

1601. aasta alguses, veel isegi enne Volmari ja Võnnu linnuste langemist läksid Liivi keskmaa väikelinnused rootsi hertsogi Karli poole üle. Ka Ropazi alistus ilma igasuguse vastupanuta.[16] Ropaži piirkonnas oodati juba aastavahetusel igatsusega rootsi vägede ilmumist.[17] Hiljem, pärast poolakate naasmist võeti ülejooksnud aadlil mõisad käest ära. Pärast Poola-Rootsi sõdasid kaotasid Tiesenhausenid oma senise mõjuvõimu Liivimaal.

1611. aasta paiku on Fabriciuse kroonikas üles tähendatud, et Ropaži linnust loeti sellal kuuluvaks suuremast soost aadlike linnuste hulka.[18]

1623. aasta revisjon märkis, et Ropaži linnus on täielikult sisse kukkunud, ainult ühel küljel on alles neli seina.[19]

1629 sai Carl Tiesenhausen Rootsi kuningalt Gustav II Adolfilt Ropaži kohta pandiõiguse tunnustamise.

1641 omandas vaatamata pandile annetuse läbi mõisale kasutusõiguse Gabriel Bengtsson Oxenstierna. Reduktsiooniga võttis riik mõisa omale tagasi.[20]

1751 müüdi Ropaži krahv Golowkini poolt salanõunikule ja rüütlile J. C. von Campenhausenile.[21]

1855–1920 oli valduse omanik parun von Wolffi perekond.[11]

2006. aastal viidi läbi laialdasi ja põhjalikke arheoloogilisi väljakaevamisi.

Ehitus muuda

 
Vaade vasakul asetsevale mõisale, paremale jäävad linnusevaremed, keskel voolab jõgi. Brotze, 1791

Ehitusstiililt oli uuemate uurimuste järgi tegemist viisnurkse, kuid põhiplaanilt trapetsit[19] meenutava vabakujundusliku laagerkastelliga[22], mis ühtlasi kaitses Riia suunast Liivi ordu keskmaad ja seisis ka vastu 20 km kaugusel kagus asuvale Suntaži piiskopilinnusele. Ropaži juurest algas u 75 km pikk ja u 25 km lai Liivi ordu nn Koiva koridor, kus orduvaldused lahutasid Riia Peapiiskopkonna liivlaste ja lätlaste vahelisi alasid. Kui koridori lõunaotsa põhjapoolset piiri tõkestasid Koiva jõgi ja Sigulda linnus, siis lõunapiiri kaitseks ehitati XIV sajandil välja Ropaži – Mālpilsi – Jaunpilsi (Zaube) – Skujene – Nitaure linnuste kaitseliin. Ühtlasi olid need kõik ka kohalikud halduskeskused ja majanduslinnused. Samas moodustasid Ādaži–Ropazi–Salaspils poolringis kaitseliini ümber Riia. Ropaži oli mingil ajal ka Riia piirkonna ordu alade administratiivne keskus.

Linnusemüürid olid laotud maakividest ja lubimördist. Laagerkastellil oli hoonestatud XIV–XVII sajandini väljaehitatud pikk edelatiib ja XV–XVI sajandist pärinev lühem kirdetiib, mille vahele jäi avar õu. Kaitsemüüri loodeküljel asus värav, mida tugevdas XV sajandil püstitatud ümmargune võimas suurtükitorn. Kagupoolsesse kitsamasse külge jäi loodesse, hoovi avaneva sissepääsuga eeslinnus.[19] A. Tuulse arvamusel paiknes seespool välist kaitsemüüri puithoonestus, mille venelased 1558/59. aasta talvisel sõjakäigul maha põletasid.[23]

Praegune seisukord muuda

Maapinnal on linnusekünka otsas säilinud väheldased müürivaremed, millest saab välja lugeda nelinurkse kaitserajatise tunnuseid[23]. Viimastel aastatel toimub linnuse kõrval kord aastas keskaja päev, mille eesmärgiks on tutvustada inimestele keskaja kultuuri reaalsetes keskaegsetes tingimustes.

Viited muuda

  1. ↑ EKI KNAB
  2. ↑ Läti kaart
  3. ↑ Ropaži kaart
  4. ↑ Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1791, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Rigische Kreis, No. I
  5. ↑ Historisches Ortslexikon, Feldmann, von Zur Mühlen, lk. 514
  6. ↑ Baltisches Ortslexikon, Hans Feldmann, Heinz von Zur Mühlen, lk. 514, 515
  7. ↑ 7,0 7,1 Ropažu novads
  8. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a. lk. 47
  9. ↑ Neue Erdbeschreibung, Anton Friedrich Büsching
  10. ↑ Geocaching
  11. ↑ 11,0 11,1 Baltisches Ortslexikon, Hans Feldmann, Heinz von Zur Mühlen, lk. 515
  12. ↑ Löwis of Menar, Burgenlexikon 103
  13. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 179, ISBN 5-460-00216-8
  14. ↑ Hagemeisters Geschichte, lk. 56
  15. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 251
  16. ↑ Nyenstädt, lk. 107
  17. ↑ Ajalooline ajakiri nr. 3, 1932, lk. 145
  18. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 53
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 "viegli celot". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. märts 2014. Vaadatud 24. märtsil 2014.
  20. ↑ Hagemeisters Geschichte, lk. 57
  21. ↑ Topographische Nachrichten, August W. Hupel, lk. 72
  22. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 431
  23. ↑ 23,0 23,1 Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 242
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ropaži_ordulinnus&oldid=6599067"