Autine
Autine oli 13. sajandi alguse linnusepiirkond tänapäeva Läti territooriumil Cēsise linna lähedal.
Kuigi Autinet maininud 13. sajandi alguse kirjalikud allikad selle asukohta ja ulatust ei täpsusta, on kaudsete andmete põhjal arvatud, et ta asus Koiva vasakul kaldal, piirnedes põhjas Võnnu (võndlaste ala) ja Raunaga (Sotecle keskus) ning ulatudes lõunas Nītaure, Zaube ja Skujene külade ümbruseni. Autine keskuseks oli Autine linnus, mida arheoloogid kõige sagedamini arvavad olevat olnud Vaive valla Sārumkalnsi linnamäel. Autine rahvastiku moodustasid latgalid. Sealsetest ülikutest on nimeliselt teada Waridote, keda on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas. Kuigi teiste 13. sajandi dokumentide järgi kuulus Autine enne 1209. aastat Jersika vürstiriiki, oli ta üsna sõltumatu ja ajas iseseisvat poliitikat. 1208. aastal käis Waridote koos teiste latgali ülikute, Russini ja Talibaldi, ning Võnnu ordumeistri Bertoldiga Ugandis, nõudes ugalaste poolt neile tehtud ülekohtu heastamist, äravõetud varade tagastamist ja rahuleppe sõlmimist. Kuna ugalased keeldusid nii vara tagastamisest kui rahu tegemisest, siis läks ta koos teiste latgali juhtidega Riiga, kus kohtuti piiskop Albertiga, kes lubas neid sõjaliselt toetada. Peagi järgneski selle riialaste, orduvendade ja latgalite esimene sõjakäik Ugandisse. Viimast korda mainib kroonika Waridotet ühe juhina latgalite väes, mis hiljem samal aastal sakalaste kui ugalaste liitlaste alal rüüstamas käis. Millalgi samal ajal võttis Autine vastu ka Riia kiriku ristiusu.[1][2]
1209. aastal, pärast Jersika vürsti Vissevalde sõjalist lüüasaamist piiskop Alberti ja Mõõgavendade ordu vägedelt, sõlmis ta Albertiga leppe, millega Autine läks piiskopi võimu alla. 1212. aastal tekkis Autine latgalitel konflikt orduvendadega, kes olid neilt mesipuid ja põlde ära võtnud. Rahulolematus levis ka teiste latgalite ja liivlaste hulgas ning hakati ette valmistama üldist ülestõusu. Lõpuks toimus mäss siiski vaid Satteseles ja Autine latgalid sellest osa ei võtnud. Pärast ülestõusu mahasurumist lahendati vahekohtunike abil ka nende tüliküsimus: mesipuud tagastati latgalitele, põllud võisid ordumehed kahju hüvitamiseks raha makstes endale jätta. Ühtlasi määrati Autine foogtiks endine Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš, kes oli selles ametis kuni 1213. aastani, mil Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu maade vahetamise lepingu sõlmisid, millega Autine orduvendade valdusse läks.[3][4]
1215. aastal piiras lühiajaliselt Autine linnust ugalaste ja sakalaste vägi, mis orduvendade abiväe lähenemisel lahkus.[5]
Viimast korda on Autinet mainitud 1224. aastast pärinevas dokumendis.[6]
Viited muuda
- ↑ Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. XII, kommentaar 14
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. XII (6), lk 89–93
- ↑ HLK, XVI 3–7, lk 135–145
- ↑ Švābe, Arveds. Jersikas karaļvalsts, Senatne un Māksla, 1936. Nr.1, lk 5–31.
- ↑ HLK, XIX 3, lk 159
- ↑ historia.lv, Autine