Vikipeedia

Madisepäeva lahing

(Ümber suunatud leheküljelt Paala lahing)

Madisepäeva lahing (ka Pala või Paala lahing ehk Pa(a)la jõe lahing) oli madisepäeval, 21. septembril 1217 Sakalas, Viljandist umbes 11 kilomeetri kaugusel, oletatavasti praeguse Vanamõisa küla territooriumil toimunud Liivimaa ristisõja ja eestlaste muistse vabadusvõitluse lahing. Mõõgavendade ordu, Riia piiskopi, Orlamünde (Lauenburgi) krahv Alberti, latgalite ja liivlaste sõjavägi purustas seal kuuest Muinas-Eesti maakonnast kogutud väe. Tegemist oli eestlaste vastu peetud ristisõja suurima välilahinguga. Teave lahingu kohta pärineb Henriku Liivimaa kroonikast ja Liivimaa vanemast riimkroonikast.

Madisepäeva lahing
Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg 21. september 1217
Toimumiskoht Viljandi lähistel Sakalas (praegune Vanamõisa küla, Eesti)
Tulemus Riialaste võit
Sakala vanemate alistumine
Osalised
Väejuhid või liidrid
Jõudude suurus
~6000[1] ~3000[1]
Kaotused
~1000-1400 meest[1]
2000 hobust		 Pole üheselt teada
Hilisema Saksa ordu kroonika kohaselt ~100[2][3]

Lahingu eellugu muuda

Sõjaline olukord 1217. aastal muuda

Pärast Turaida vaherahu lõppemist uuesti alanud sõjategevuse tulemusena olid Riias baseeruvad Mõõgavendade ordu ja piiskop Albert neid toetavate latgalite ja liivlaste abil 1217. aastaks oma võimu tunnistama sundinud Ugandi, Sakala, Järvamaa ja Soontagana vanemad.[4] Vallutustest häiritud Novgorodi ja Pihkva vürstid, kes pidasid Ugandit oma mõjusfääri kuuluvaks piirkonnaks, tegid koos neid toetanud saarlaste, harjulaste ja sakalastega sõjakäigu Otepää linnuse ja seal end kindlustanud riialaste ja ugalaste vastu. Pika piiramise järel linnus alistus ning tehtud rahuleppe järgi pidid ordu ja piiskopi väed Ugandist lahkuma. Kontroll kaotati ka teiste Eestimaal vallutatud alade üle.[5]

Riia-vastase sõjakäigu kavandamine muuda

Augustis palusid eestlased venelasi neile palju kingitusi saates tulla uuele riialaste-vastasele sõjakäigule. Vahepeal uueks Novgorodi vürstiks saanud Svjatoslav Mstislavitš lubaski koos Pihkva vürsti Vladimir Mstislavitši ja teiste vürstidega väe koguda ning Eestimaale minna.[2][6] Sõjakäigu korraldamise eestvedajaks Eestimaal oli Sakala vanem Lembitu, keda Läti Henrik nimetab selles kontekstis tiitliga princeps ac senior, mis Henriku sõnakasutuses tähendab ilmselt sõjapealikku.[7] Lembitu kutsel tuli Navesti ehk Paala jõe äärde, arvatavasti Navesti küla lähedal paikneva jõeületuskoha juurde[8][9] kokku suur 6000-meheline vägi, mille moodustasid Sakalast, Läänemaalt, Järvamaalt, Harjumaalt, Revalast ja Virumaalt pärit sõjajõud.[2] Suurematest maakondadest ei ühinenud sellega vaid Ugandi ja Saaremaa mehed. Saarlaste kui varasemate Eestimaal toimunud suuremate aktsioonide põhiinitsiaatorite puudumist on uurijad seletanud kas teadmisega, et Novgorodi väed niipea kohale ei jõua, kartusega kaotada oma juhtiv roll rivaalidele Sakalast või plaaniga sõita meritsi Väinale ja ühineda teistega seal (on tõenäoline, et just sinna suunda kavandati sõjaretke).[6] Ugalased aga võisid Otepää lahingus sakslaste poolel olemise tõttu ülejäänud eestlastega konflikti sattunud olla.[10] Henriku Liivimaa kroonika väljapakutud sõdalaste arvu 6000 pole ebareaalseks peetud, see võiski olla maksimum, mida nimetatud maakondadest kokku koguda oli võimalik.[11]

„Ja eestlased said rõõmsaks ning saatsid sõna üle kogu Eestimaa ja kogusid sõjaväe, väga suure ning tugeva. Nad asusid Sakalas Pala jõe (praegu Navesti jõgi) äärde. Nende juht ning vanem Lembitu kutsus kokku kõik mehed kõigist maakondadest. Ja tulid nende juurde niihästi läänemaalased kui ka harjulased, nii virulased kui ka revalased, järvalased ja sakalased. Neid oli kuus tuhat...“

– Henriku Liivimaa kroonika

 
Bernhard Lippest, üks riialaste väe juhte (kuju Lippstadtis)

Vägi kogunes 6. septembri paiku ja jäi 15 päevaks Novgorodi liitlasi ootama.[2][12] Vürst Svjatoslavi poolt lubatud abivägi, mida ta Läti Henriku andmetel Eestimaal kogunenud sõjajõududele lubanud oli, lõpuks sinna siiski ei jõudnud. Kroonika selle põhjust ei nimeta, kuid on arvatud, et äsja uueks vürstiks saanud Svjatoslavil oli Novgorodis suhteliselt nõrk autoriteet (aasta hiljem kaotas oma vürstikoha) ja ta keskendus sel ajal sisepoliitilistele probleemidele, jättes lubaduse täitmata.[6] Teisalt on pakutud, et väe kogumist küll alustati, aga see jäi Sakalasse jõudmisega hiljaks, kuna osapooled ei olnud piisavalt arvestanud asjaoluga, et Novgorodis võttis suuremate mastaapide tõttu väe kogumine tunduvalt kauem aega kui Eestimaal.[13] Lahingu tulemustest kuuldes võidi sõjakäigust loobuda nagu teadaolevalt toimiti nt 1224. aasta Tartu lahingu järel.[14]

Kui eestlaste ja Novgorodi plaanidest Riias teada saadi, koguti seal kiiresti 3000-meheline sõjavägi orduvendadest, Riia piiskopi meestest, ristisõdijatest, liivlastest ja latgalitest, mis suundus Sakalasse, et ennetada Novgorodi vürsti võimalikku liitumist Navesti äärde kogunenud eestlastega. Liivimaalt tulnud vägede sõjaline juht oli arvatavasti ordumeister Volquin[11], teised tähtsamad juhid olid Lauenburgi krahv Albert, Daugavgrīva kloostri abt Bernhard, Riia toomkiriku praost Johannes ja Kaupo.[2] Sakala läheduses, võimalik, et Säde jõe ääres või Ēveles, tehti peatus ja korraldati vägi lahingukolonniks nii ümber, et edasi liikudes jäid sakslased keskmisele, liivlased parem- ja latgalid vasakpoolsele teele. Külades kinnivõetud inimestelt saadi teada vastaste jõudude suurus ja et see on lahinguvalmilt neile vastu liikumas. Ettevaatlikult edasi minnes jõuti õhtul enne madisepäeva, 21. septembrit, Viljandi linnuse alla, kuhu jäädi ööseks laagrisse.[2][15] Heiki Valgu arvates on võimalik, et vähemalt osa viljandlasi oli sakslastega liidus või Lembitu aktsiooni suhtes erapooletu.[16] Järgmisel päeval pidasid nad seal missatalituse ja hakkasid edasi liikuma. Avastati, et eestlased olid "kõrvale pööranud teise kohta", ja järgneti neile, kuni ühel hetkel vastased võitlusvalmilt eespool olevatest metsadest välja ilmusid.[2][17]

Lahingu käik muuda

Lahingu koht muuda

 
Madi kivikalme, osa arvatavast lahinguväljast

Vaenuvägede kokkupõrkekohta allikad täpselt ära ei too: Läti Henrik ütleb, et see oli peateest veidi eemal[2], Liivimaa vanem riimkroonika väidab, et lahing toimus rohkem kui poolteise miili (u 11 km) kaugusel Viljandist.[18] Uurijate erinevatest oletustest peab Sulev Vahtre kõige tõenäolisemaks, et eestlaste malev pööras kohese lahingu vältimiseks Karula järve juures Navesti-Viljandi vaheliselt teelt ära ja liikus loodesse Pärsti-Vanamõisa suunas ning lahing võeti vastu Vanamõisa, Karuse ja kunagise Madi talu vahelisel alal, kus asuvad endine Rattama talu, Tammemägi, Madi kivikalme ja kunagine Risti kabel (Kirikumäel). See koht oma metsa, metsatukkade ja võsase karjamaa ning moreenseljandike ja küngastega oli kergemalt liikuvatele eestlastele sõjaliselt sobivam kui rüütliväele. Praeguste hinnangute kohaselt toimus pealahing Madi ja Rattama talude vahelisel nurmel, varem olid mitmed autorid selleks kohaks pidanud Risti kabeli asupaika.[19][20][21][22]

Lahingu kulg muuda

 
Tammemägi, osa arvatavast lahinguväljast

Lahingut alustades jäi liivimaalaste lahingurivi endiseks: sakslased keskel, liivlased paremal ja latgalid vasakul. Sakslased ei moodustanud ilmselt ühtset üksust, vaid jagunesid ristisõdijate, orduvendade eri rühmade, piiskopi vasallide ja kaupmeeste väiksemateks gruppideks, ratsa- ja jalavägi segamini. Ka eestlased jagunesid kolmeks salgaks. Läti Henriku teatel asusid paremal tiival, latgalite vastas, sakalased. Mõned uurijad on oletanud, et vasakul võisid asetseda läänemaalased koos harjulastega (või revalastega) ning keskel, mida Henrik nimetab suurimaks ja tugevaimaks osaks, virulased, järvalased ja revalased (või harjulased).[2][23]

Eestlaste väe metsadest väljailmumine oli ilmselt mõneti ootamatu ning ambe ja vibusid, millega tavaliselt lahingut alustati, kasutada ei jõutud. Samas olid liivimaalased kokkupõrkeks kindlasti rohkem valmis kui näiteks Ümera lahingu ajal. Sakslaste väeosa läks eestlastele vastu ja "oma lahingukorras pikkamisi edasi minnes" murdsid nende rivist läbi ning ajasid nad põgenema. Sakalaste ja latgalite vahelises võitluses ei suutnud kumbki pool ülekaalu saavutada, kuid nähes oma väe keskmise osa lüüasaamist, põgenesid ka sakalased. Sellele võis kaasa aidata ka oma vastasest jagu saanud sakslaste pöördumine nende vastu. Põgenemise käigus paljud sakalastest tapeti, sh vanemad Lembitu (tema olevat surmanud latgal Veko), Vottele, Manivalde ja Vytamas. Lahinguvälja teises servas olid samal ajal liivlased, "nähes eestlaste odasid julmalt enda peale lendamas", rünnaku ees taandunud, liikudes sakslaste juurde ja hakates koos nendega põgenejaid jälitama. Edasitungiv eestlaste tiib läks seejärel kallale tagumistele sakslaste üksustele, kes lõid aga rünnaku tagasi ja sundisid neidki lõpuks põgenema. Kõiki põgenikke aeti taga, kättesaadud tapeti ja nende hobused võeti endale.[2]

 
Hilisema Risti kabeli varemed, oletatava järellahingu toimumispaik

On oletatud, et Risti kabeli juures võis toimuda väiksem järellahing, n-ö Ristilahing. Selle aluseks on 1527. aastal Taani ajaloolase Petrus Olai poolt esitatud versioon Taani lipu (Danebrogi) tekkest, mille järgi Viljandi lähistel paganatega võideldes raskesse olukorda sattunud taanlastele langes taevast alla punane lipp sellele kinnitatud valge ristiga. Tänu sellele olevat lahingus lõpuks võit saadud. Legendi seostamist Madisepäeva lahinguga võimaldab lisaks asukohale ka Orlamünde Alberti kui Taani kuninga vasalli kaasalöömine kristlaste poolel. Paul Johansen on taanlaste jaoks kriitilist hetke seostanud liivlaste tiiva taganemise ja eestlaste jõudmisega sakslaste väe selja taha, kus oli võis olla Albert. Artur Vassari arvates on tõenäolisem, et Olai kirjeldatud sündmus toimus siis, kui pealahingu järel põgenejaid jälitama asunud taanlaste salk Kirikumäe (hilisema Risti kabeli asupaigal) kui varitsuseks sobiva koha juures taas koondunud eestlaste väe rünnaku alla sattus. Taani ajaloolase L. P. Fabriciuse hinnangul ehitatigi risti ime tähistamiseks sinna Risti kabel. Teisalt on arvatud, et kabel võidi ehitada muistsele kultuspaigale (see oli levinud praktika) ja ristilipuga sel seost olla ei pruukinud. Risti kabeli kohal läbi viidud arheoloogilised väljakaevamised mingeid Madisepäeva lahinguga seostatavaid leide andnud pole, varaseimad dateeritud esemed pärinevad 15. sajandist. Samuti võis legendi sisuline pool (st peale kohanime) pärineda siiski Lindanise lahingust, mida seostatakse sagedamini Taani lipu päritoluga.[24][25][20]

Tagajärjed muuda

Kaotused muuda

 
Mälestusmärk lahingus surmavalt haavata saanud Kaupole (Krimuldas)

Läti Henrik hindab langenud eestlaste arvuks 1000, vanem riimkroonika 1400, lisaks saadi Henriku järgi sõjasaagiks 2000 hobust. Kuigi kroonikad sageli liialdavad arvudega, peetakse selles suurusjärgus langenute hulka siiski võimalikuks. Võitjate kaotuste suurust kumbki kroonika ei täpsusta, nimeliselt toob Läti Henrik välja aga Kaupo surmavalt haavata saamise. Hilisem Saksa ordu kroonika väidab, et kristlasi sai surma alla saja.[2][3] Artur Vassari arvates langenud eestlaste surnukehad põletati ja luud viidi matmiseks nende kodupaikadesse.[26] Mõned varasemad autorid on oletanud surnute matmist lahinguväljale või selle vahetusse lähedusse, eelkõige Madi kalmesse ja Rattama talu maadel asuvale Tammemäele, kuid hilisemad arheoloogilised kaevamised neid hüpoteese kinnitanud pole.[20][21]

Rahu sõlmimine muuda

Pärast lahingut läks võitjate vägi edasi Navesti äärde Lembitu külasse ja sinna kolmeks päevaks laagrisse jäädes rüüstati ümbruskonda. Nende juurde tuli lahingus ellujäänud Lembitu vend Unnepewe koos veel mõne Sakala vanemaga, kes uuesti sõlmisid riialastega rahu ja andsid selle kinnituseks pantvange. Pärast seda pöördusid kristlased sõjasaagiga Liivimaale tagasi.[2][27]

Mõju muuda

Eestlaste vastu peetud ristisõja suurima välilahingu mõju osas on uurijatel erinevaid arvamusi. Paljud[kes?] on seda näinud sisuliselt muistse vabadusvõitluse lõpulahinguna, millega eestlaste vastupanu murti. Hoolimata arvulisest ülekaalust oldi osututud sõjaliselt selgelt nõrgemaks.[28] Samas on ajaloolane Enn Tarvel kirjutanud, et kuigi tegu polnud nö lõpulahinguga, oli kaotus eestlastele siiski suur strateegiline ja moraalne tagasilöök.[29] Ka Artur Vassar ja Sulev Vahtre pole seda pöördeliseks sündmuseks pidanud ja väidavad järgnenud sündmustele viidates, et eestlastel jätkus nii tahet kui ka jõude ka edaspidiseks sõjategevuseks. Selle lahinguga seonduv mõjutas siiski negatiivselt Eesti maakondade omavahelist koostööd ja samuti nende koostööd Novgorodiga, mis andis tunda juba järgmise aasta Novgorodi vägede Riia-vastasel sõjakäigul, millega eestlastest liitusid vaid harjulased.[30][31]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Madisepäeva lahing Eesti entsüklopeedia veebiversioonis
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 HLK, XXI 2–5, lk 179–181
  3. ↑ 3,0 3,1 Vahtre 1990, lk 126
  4. ↑ HLK, XVIII 7, lk 153–155, XIX 4, 8, lk 161–163, 169, XX 6, lk 175
  5. ↑ HLK, XX 3, 7–8, lk 173–177
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Vahtre 1990, lk 121
  7. ↑ Selirand & Siilvask 1996, lk 70–71
  8. ↑ Vahtre 1990, lk 123
  9. ↑ Vassar, Selirand & Tõnisson 1968, lk 62–66
  10. ↑ Vassar, Selirand & Tõnisson 1968, lk 60–61
  11. ↑ 11,0 11,1 Vahtre 1990, lk 122
  12. ↑ Indriķa hronika, XXI 2
  13. ↑ Vassar, Selirand & Tõnisson 1968, lk 59–60
  14. ↑ Vassar, Selirand & Tõnisson 1968, lk 89
  15. ↑ Vahtre 1990, lk 122–123
  16. ↑ Heiki Valk (2015). Viljandi muinasaeg. Kogumikus: "Viljandi ordulinnus ja Lossimäed läbi aja / The Teutonic Order's Castle and Castle Hills in Viljandi through Time" (lk 5−23). Viljandi Muuseum. (Viljandi Muuseumi Toimetised; V). Lk 20
  17. ↑ Vahtre 1990, lk 123
  18. ↑ Liivimaa vanem riimkroonika, 1375–1389, lk 39
  19. ↑ Vahtre 1990, lk 123–125
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 Västrik, Veinika. "Risti kabeliga seotud pärimus 18. sajandist tänapäevani."
  21. ↑ 21,0 21,1 Haak, Jonuks, Friedenthal 2009
  22. ↑ Lahingu asupaiga ja käigu rekonstruktsiooni katseid vaata ka nt: Jüri Selirand, Evald Tõnisson ja Artur Vassar "Kui Lembitu kutsus...", lk 71–88, ja Mart Helme, "Lembitu, eestlaste kroonimata kuningas", lk 120–38
  23. ↑ Vahtre 1990, lk 125
  24. ↑ Vahtre 1990, lk 127
  25. ↑ Vassar, Selirand & Tõnisson 1968, lk 83–88
  26. ↑ Vassar, Selirand & Tõnisson 1968, lk 87–88
  27. ↑ Vahtre 1990, lk 127–128
  28. ↑ Vahtre 1990, lk 128
  29. ↑ Tarvel 2018, lk 53
  30. ↑ Vahtre 1990, lk 123, 128, 131
  31. ↑ Vassar, lk 90–91

Kirjandus muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Madisepäeva_lahing&oldid=6464114"