Riia toomkirik
Riia toomkirik (läti keeles Rīgas Doms, saksa keeles Rigaer Dom) on Läti pealinna toomkirik, mida peakirikuna kasutab ühtlasi Läti Evangeelne Luterlik Kirik. Katedraali kõrgus maapinnast tornikukeni on 90 meetrit, tähistades sakraalehitisena ühte vaatamisväärsemat maamärki nii Riias kui ka ümbritsevas vanalinnas.
| Riia toomkirik | |
|---|---|
| Rīgas Doms | |
 Õhtuvidevikus põhjakülg toomplatsilt | |
| Riik | Läti |
| Asukoht | Riia |
| Ehituse algus | 1211 |
| Ehituse lõpp | 16. sajand |
| Esmamainimine | 1201/1202 |
| Koordinaadid | 56° 56′ 56″ N, 24° 6′ 15″ E |
 | |
Ajalugu
muudaKeskaeg
muuda"Henriku Liivimaa kroonika" andmeil lasi ristisõjas piiskopiks saanud Albert esialgse väikse toomkiriku ehitada linna asutamise aastal 1201 või sellele järgnenud aastal 1202. Ta pühitses "õndsaima jumalaema Maarja auks" selle koos Maarjamaaga ehk Vana-Liivimaaga.[1]
Ehituse algfaasist teatakse üsna vähe, kuigi halduslik korraldus usaldati munkadele Prémontré ordust. 1210. aastal Roomast naastes kutsus piiskop Albert neid Vestfaalis asunud Cappenbergi kloostrist kaasa Riiga. Erinevalt tsistertslastest ei piiranud premontraatlaste ehitusprojekte jäigad eeskirjad või reeglid.[2]
25. juulil 1211 asetas Riia piiskop Albert piduliku tseremoonia käigus nurgakivi praegusajani samal kohal kõrguvale toomkirikule. Ta oli lasknud ehitise rajada oma piiskopikoja õue tagusele maa-alale, liivlaste kunagisse kalurikülla, mitte kaugele Daugava jõest.
1215. aasta kevadel hakati kiirustama ehitustöödega, sest asula keskmes oli esialgne kirik maha põlenud.[3] Riia toomkapiitlile hakati romaani stiilis niisamuti ehitama kooli kui kloostrit.
1236. (?) aastal pidas Gregorius IX paavstluse legaat, Modena piiskop Wilhelm, kontsiili juba vastses Riia toomkirikus. Arvatavasti oli selleks ajaks ristlööv eraldatud müüriga pooleliolevast kirikust ning valminud kooriruum.[3]
13. sajandi teisel poolel jõudis katedraali põhiplaani järgne ehitus lõpule, sajandivahetuseks võis tornikiiver kõrguda 140 meetrini. Riia toomkirikust oli kujunenud märkimisväärseimaid varagootika näiteid terves Baltikumis.
Uusaeg
muudaArtikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Uusim aeg
muudaNõukogude okupatsiooni kestel olid jumalateenistused keelatud aastail 1939–1989. Toomkirikut kasutati kontserdisaalina ja selle lõunatiivas asus meresõidu- ja ajaloomuuseum. Peakirik avati sakraalseteks talitusteks taas aastal 1991, mil traditsioone jätkab endiselt Läti Evangeelne Luterlik Kirik.
Arhitektuur
muuda
Ehitise vundamendid on rajatud pinnassesse rammitud puitvaiadele, mida kaasajal on märgata hoone alumise korruse abiruumides maapinna paljanditel. 1220. aastate tarinduste käigus kujundati romaanipäraselt paekivist sokkel ja välisnurgad vormilt ümber müüritiseks tellisgootikas, mille läänefassaadi kaunistab senini ümmargune rosett. Külgede astmetele paigutatud sammaste kapiteelid on botaaniliste reljeefidega, mille mõjutused pärinevad tõenäoliselt Ojamaalt.[2]
Basiilika põhimõtete kohaselt hakati kesklöövi lõppu ehitama koori kolme poolringikujulise apsiidiga, millele järk-järgult lisandusid ruumid piiskopkonnale. Kiriku struktuur ja proportsioonid muutusid selle tulemusel teiselaadseks. Neid muutusi on näha põhjaportaalil ehk tollasel linnapoolsel küljel, toomkapiitli koosolekusaalis ja peaaegu kandilises kloostrihoovis. Katedraali lääneosa jäi kroonima gooti stiilis massiivne kirikutorn, mida põhjast ja lõunast ääristavad neljatahulised kabelid, mis avanevad suurte arkaadide kaudu pikilöövi sisemusse. Neid täiendasid kabelid, mida ehitati põhja- ja lõunapoolsetele külglöövidele 14. sajandist kuni 16. sajandini.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Jaan Lahe. Maarjamaa kahtlane juubel Postimees, 2014
- ↑ 2,0 2,1 "Riga – Cathedral of the Blessed Virgin Mary". medievalheritage.eu.
- ↑ 3,0 3,1 "History of Cathedral". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. august 2016.
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Riia toomkirik |