Artur Vassar

Artur Vassar (18. november 1911 Keeni vald, Tartumaa17. juuli 1977 Rutja, Lääne-Virumaa) oli eesti ajaloolane ja arheoloog, Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige (alates 1961).

ElukäikRedigeeri

Artur Vassar sündis käsitöölise neljalapselises peres[1]. Ta õppis aastatel 1921–1925 Keeni algkoolis, 1925–1930 Valga Poeglaste Gümnaasiumis, 1931–1939 Tartu Ülikoolis (vaheaegadega) ning lõpetas selle arheoloogina (1946 atesteeriti see ümber ajalookandidaadi kraadiks)[1]. Õpingute kõrval töötas Akadeemilises Ajaloo Seltsis, Tartu Ülikooli arheoloogiakabinetis ja -instituudis, Riigi Keskarhiivis[1]. Ta võttis osa arheoloogilistest kaevamistest, 1934 ja 1935 juhatas koos Harri Mooraga juba ise kaevamisi[1]. Juunipöörde ajal 1940. aastal avaldas ta ettevaatlikku nõukogude-meelsust, et oma ametikohta ülikoolis säilitada. Ka Saksa okupatsiooni ajal sai ta oma tööd jätkata. 1943. aastal valmis tal doktoritöö "Nurmsi kivikalme Eestis ja tarandkalmete areng". 1944. aastal püüdis ta põgeneda Läände, kuid jäi paadist maha.

Sõjajärgsel ajal kujunes Vassari peamiseks tegevusalaks feodalismi- ja kapitalismiperioodi ajalugu (13.–19. sajand). Hans Kruusi näpunäidete järgi asus ta looma uut Nõukogude Eesti ajalookontseptsiooni[1].

1944. aasta sügisest töötas Vassar Tartu Ülikooli ajaloo kateedris, 1947. aastast töötas ta ka Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, kus oli 19471977 esialgu ajaloo sektori, hiljem (1955) Oktoobri-eelse ajaloo sektori ning seejärel (1970) feodalismi ajaloo sektori juhataja[1].

1950. aastate teisel poolel kandis Vassar oma ajalooteadusliku huvikeskme üle talurahva ajalukku[1]. Tema ja Kruusi juhtimisel kujunes Eestis ajapikku esinduslik agraarajaloo koolkond (Sulev Vahtre, Juhan Kahk, Herbert Ligi, Enn Tarvel, Elina Öpik, Tiit Rosenberg jt), mis tõstis põllumajanduse ja talurahva uurimise Eestis väga heale teaduslikule tasemele. Vassari ja Kruusi juhtimisel hakati alates 1959. aastast korraldama Ida-Euroopa agraarajaloo sümpoosione, kus kuni 1970. aastateni etendasid juhtivat rolli Eesti agraarajaloolased.

Hans Kruusi ja Vassari suhted polnud pärast 1950. aastaid kuigi head, sest viimane oli toona esimese kui "kodanliku natsionalisti" kohta kirjutanud laimavaid artikleid. Vassar oli need ilmselt sunnitud kirjutama oma töökoha säilitamiseks ja represseerimise vältimiseks, sest tema kohta oli teada Saksa okupatsiooni aegseid "patte" (tegevus ülikoolis, muuhulgas doktoritöö kaitsmine, Läände põgenemise katse).

1961. aastal valiti Vassar Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks ajaloo erialal.

Vassar suri ootamatult oma suvilas.

TöidRedigeeri

TunnustusRedigeeri

  • 1971 Orden "Austuse märk"
  • 1977 Nõukogude Eesti preemia (kolmeköitelise "Eesti NSV ajaloo" autorite kollektiivi liikmena) – postuumselt

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Tarvel, E. Artur Vassara elust ja tegevusest. – Artur Vassar. Personaalnimestik. Tallinn, 1987.

VälislingidRedigeeri