See artikkel räägib 1210 toimunud tuntud lahingust; teise Ümera lahingu kohta vaata artiklit Ümera lahing (1223).

Ümera lahing oli Liivimaa ristisõja ja selle osa, eestlaste muistse vabadusvõitluse, lahing orduvendadest, latgalitest ja liivlastest koosneva kristlaste väe ja paganlike eestlaste (eelkõige ugalaste) väe vahel 1210. aastal nüüdse Läti alal Koiva lisajõe Jumara ehk Ümera suudme lähedal praegusest Valmiera linnast lõunas. Lahingut on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas.

Ümera lahing
Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Ümera lahingu asendikaart
Toimumisaeg 1210, august või september
Toimumiskoht Valmiera lähedal, Tālava (praegune Läti)
Tulemus Eestlaste otsustav võit
Osalised
eestlased Mõõgavendade ordu
latgalid
liivlased
Väejuhid või liidrid
Pole teada Arnold
Kaupo
Kaotused
Pole teada
  • Täpsed andmed pole teada.

  • Läti Henriku kroonika järgi:[a]
  • Mõned langenud orduvennad
  • Mõned haavatud piiskopisulased
  • Langevad Kaupo poeg ja väimees
  • Taandumisel vähemalt sadakond liivlast ja latgalit

Eellugu

muuda

1208. aastal tekkis sõjaline konflikt ühelt poolt Riia piiskopi, Võnnus baseeruvate Mõõgavendade ordu meeste ja põhjapoolsete ristitud latgalite ning teiselt poolt ugalaste ja sakalaste vahel, mida oli püütud lahendada 1208/1209. ja 1209/1210. aasta talve rahulepingutega. Viimasega ei ühinenud aga Mõõgavendade ordu ja Koiva vasakkalda latgalid ja liivlased, kes koos mõnede piiskopi meestega tegid retke Ugandisse Otepää linnuse alla, vallutasid selle ja süütasid põlema. Arvatavasti just kättemaksmiseks selle sündmuse eest tegi eestlaste vägi 1210. aasta augustis-septembris sõjakäigu Võnnu muinaslinnuse vastu, kus olid varjul orduvennad, võndlased ja mõned piiskopi mehed. Kroonika ei täpsusta, milliste eesti hõimudega tegu oli, kuid arvatakse, et need olid eelkõige ugalased ning võib-olla ka sakalased, sest nad olid samuti varem orduvendade ja latgalite rüüsteretke läbi kannatanud, ja soontaganalased, sest hilisemat kristlaste sõjakäiku nende aladele seostati kättemaksuga Ümera lahingu eest.[1][2][3][4]

Võnnu piiramise neljandal päeval said eestlased teada lähenevast Kaupo juhitavast latgalite ja liivlaste abiväest ja otsustasid taanduda, liikudes üle Koiva Ümera jõe suunas ja jäädes ööseks laagrisse arvatavasti kas Rieviņa või Brieži järve äärde. Järgmisel hommikul asus ühinenud orduvendade ja Kaupo vägi neid jälitama. Nad peatusid sama järve ääres ja saatsid välja luurajad, kes ekslikult teatasid, et eestlaste vägi on põgenemas üle Ümera jõe. Henriku Liivimaa kroonika järgi olevat Kaupo ja sakslased soovinud veel abivägesid oodata, kuid latgalite ja liivlaste õhutusel hakati siiski kiiruga Ümera poole liikuma.[5][6]

Lahing

muuda
 
Ümera jõgi lahingupaiga lähistel

Samal ajal olid eestlased jäänud varitsema metsadesse traditsioonilise arvamuse kohaselt Ümera paremal, Ain Mäesalu hinnangul aga neile strateegiliselt soodsamal vasakul kaldal, kust nad kohalejõudnud kristlaste väele ootamatult vastu astusid.[7][8] Üldiselt usutakse, et lahingut alustasid eestlased, kuid Mäesalu arvates piirasid nad esialgu vaid vastased ümber, nõudes alistumist, aga orduvennad eesotsas Arnoldiga otsustasid jõuga piiramisrõngast läbi murda.[9][10] Ühtekokku hoidvad sakslased, keda oli umbes 20, taandusid võideldes ja haavatuid kaasa võttes Koiva äärde. Latgalid ja liivlased põgenesid, kuid eestlased said ligi 100 neist kätte. Osa tapeti kohe, teised viidi Ümera äärde tagasi ja piinati seal surnuks (praeti elusalt, tehti mõõkadega selgadele ristid ja lõigati kõrid läbi). Kristlaste poolel langenute hulgas olid ka Kaupo poeg ja väimees.[5] Sakslaste kohta mainib kroonika mõnede orduvendade surma ja mõnede piiskopisulaste haavata saamist,[5] kuid on usutav, et nende kaotused olid tegelikult suuremad.[8][11]

Järelkajad

muuda

Ajaloolane Enn Tarvel on kirjutanud, et Ümera lahingu võit oli eestlastele moraalselt oluline.[12] Kroonika järgi saatsid omale maale tagasi pöördunud eestlased teate võidust kõigisse Eesti maakondadesse ning „vannutasid ja heitsid liitu", et olla „üks süda ja üks hing kristlaste nime vastu".[5] Kuigi kroonik võidusõnumi levitamise ja sellele positiivse vastukaja tekkimise ulatuse kohta arvatavasti liialdab, ongi Ümera lahingu olulisemaks tagajärjeks peetud sakslaste võidetavuse demonstreerimist ning sõjalise ja poliitilise koostöö tugevnemist Muinas-Eesti maakondade vahel. Selle, ja asjaolu tõttu, et tegemist oli ühega vähestest lahingutest, mille eestlastest koosnev vägi Liivimaa ristisõjas võitis, on Ümera lahing olnud Eesti rahvusromantilises ajalookäsitluses väga olulisel kohal. Samas see võit siiski üleüldist maakondade ühistegevust kaasa ei toonud ja Ümera lahingust märksa suurem oli näiteks saarlaste võit Rootsi vägede üle Lihula lahingus 1220. aastal.[8][13][14][15][16]

Riialased, kes olid juba enne kaotatud Ümera lahingut otsustanud taotleda rahu sõlmimist Polotski vürsti Vladimiriga, vajasid seda nüüd veel enam. Rahu saavutamiseks ja nii oma seljataguse kindlustamiseks võitluses „eestlaste ja teiste paganahõimudega" nõustuti ka Polotski esindajate nõudmisega, et Riia piiskopi võimu all olevad liivlased (või piiskop nende eest) maksaksid vürstile iga-aastast maksu.[17][18]

Eesti kirjanduses kajastab Ümera lahingu sündmusi Mait Metsanurga romaan „Ümera jõel".

Märkused

muuda

Viited

muuda
  1. HLK, XII(6)–XIV(8), lk 89–109
  2. Selart, lk 43
  3. Selirand, lk 62
  4. Vahtre 1990, lk 68
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 HLK, XIV(8), lk 109–111
  6. Vahtre 1990, lk 69–70
  7. Vahtre 1990, lk 70
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Mäesalu
  9. Vahtre 1990, lk 70–72
  10. Lõhmus, Alo. Ajaloolase värske teooria: Ümera lahingut võisid alustada hoopiski sakslased. Maaleht.ee, 25. september 2010
  11. Vahtre 1990, lk 72
  12. Tarvel 2018, lk 51
  13. Vahtre 1990, lk 73
  14. Tarvel, Enn. Ümera – eestlaste kuulsusrikas lahing 800 aastat tagasi. Eesti Päevaleht, 2010, 6. oktoober.
  15. Vahtre, Sulev. Riho Laurisaare artiklis Läti Henriku päranduse kallal: eestlased polnud ristisõjas sugugi süütud kannatajad. Eesti Päevaleht, 2005, 2. juuli.
  16. Kaljundi 2013, lk 632
  17. HLK, XIV(9), lk 111
  18. Vahtre 1990, lk 73–74
  19. Vahtre 1990, lk 72.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda