Unnepewe oli muinaseestlaste vanem Sakala maakonnast, Henriku Liivimaa kroonika teatel Lembitu vend.

Unnepewe nimi esineb kroonikas vaid ühel korral, pärast vanem Lembitu langemist kui Unnepewe sakslastega kolm päeva pärast Madisepäeva lahingut rahulepingu sõlmis:

Et venit ad eos frater Lembiti Unnepewe cum aliis, qui remanserant, supplicantes pro pace pristina renovanda. [1]

Ja nende juurde tuli Lembitu vend Unnepewe koos teistega, kes olid alles jäänud, paludes endise rahu uuendamist.[2]

Nime tõlgendus ja kasutamine kirjanduses muuda

Keeleteadlase ja onomastiku Eduard Roosi järgi on Unnepewe nime tänapäevane tähendus eesti keeles 'Õnnepäev'.[3] Õnnepäeva nimekuju all esineb Unnepewe Julius Mägiste Henriku Liivimaa kroonika tõlkes[4] ning ka raamatus "Kui Lembitu kutsus..."[5] Seda nimekuju kasutas juba Juhan Luiga[6] ning sama tõlgendus on ka ajalooportaalis Histrodamus.[7] Unnepewe = Õnnepäev tõlgenduse toetuseks on esitatud mitmed argumente: kroonikas on u-tähega märgitud ka õ-häälikut (Turme ehk Tõrma), levinuim kroonikavariant sisaldab kahekordset nn-i ja "-päev" on läänemeresoome aluskeelde ulatuv liitnime komponent.[8]

Alternatiivse tõlgendusena on välja pakutud, et nime esimene poolt tuleb sõnast "uni". See sõna on lisaks isikunimedele levinud ka kohanimedes (Uniküla, Unipiha), erinevalt "õnn(e)"-elemendist, millel on ainult üks (ja seegi kaheldava tähendusega) teadaolev vaste teiste nimede hulgas. Kahes kroonikavariandis on Unnepewe asemel kirjas Unepewe. Samas kui sõna "uni" vorm on tuletatud konsonanttüvelisest mitmuse genitiivist, siis sobib kahekordne nn ka "uni"-hüpoteesiga.[8]

Henriku Liivimaa kroonika 1982. aasta eestikeelset väljaannet teaduslikult kommenteerinud Enn Tarvel on keeleteadlasele Valdek Pallile toetudes arvanud, et 13. sajandi muinaseesti isikunimede puhul ei ole võimalik kindlaks teha nende täpset hääldust.[9] Seetõttu on kroonika väljaandes muuhulgas kasutatud ka nimekuju Unnepewe.[10] Sama nimekuju on kasutatud ka 2012. aastal ilmunud koguteoses "Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg".[11] Sulev Vahtre on oma teoses "Muinasaja loojang Eestis" (1990) kasutanud aga nimekuju Unnepeve.[12]

Unnepewe esineb Õnnepäeva nime all Mait Metsanurga romaanis "Ümera jõel" ja Enn Kippeli romaanis "Meelis"; samuti Lembitu nime all Juhan Sütiste näidendis "Ristikoerad" (1961. aastal lavastas selle "Lembitu" nime all Leo Kalmet).

Kroonika tõlgendusi muuda

Kuna kroonik märgib ära Unnepewe ja jätab teised vanemad nimepidi mainimata, on võimalik, et teda peeti teistest ülemaks ning et Unnepewest sai pärast venna surma Lõhavere ja ehk ka Sakala maakonna olulisim vanem.[viide?] Ent hiljem pole teda kroonikas enam mainitud.

Viited muuda

  1. Heinrici Chronicon Livoniae = Henriku Liivimaa kroonika. 1982. Traductionem paravit Richard Kleis, Enn Tarvel textum curavit et commentatus est. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Eesti Raamat, Revalie = Tallinn, XXI 5, lk 180.
  2. Heinrici Chronicon Livoniae = Henriku Liivimaa kroonika. 1982. Traductionem paravit Richard Kleis, Enn Tarvel textum curavit et commentatus est. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Eesti Raamat, Revalie = Tallinn, XXI 5, lk 181.
  3. Eduard Roos, "Eesti muistseist isikunimedest". In: Keel ja Kirjandus, 1961, nr 6, lk 341–352
  4. "Henriku Liivimaa kroonika". Eesti Päevaleht, 2008, lk 140. Registris (lk 268) on Unnepewe tõlgendus Õnnepäevana antud siiski küsimärgiga. Lk 265 esineb nimekuju Unnepäev alt viitamine Õnnepäeva alla.
  5. Evald Tõnisson, Jüri Selirand, Artur Vassar, "Kui Lembitu kutsus...". Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk ...
  6. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. november 2013. Vaadatud 12. jaanuaril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  7. "Histrodamus: Sakala taasalistumine, 24. september 1217". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. november 2013. Vaadatud 29. oktoobril 2011.
  8. 8,0 8,1 Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, II : Isikunimed. Keel ja Kirjandus, 1984, nr 9, lk 542–543
  9. Henriku Liivimaa kroonika = Chronicon Heinrici Livoniae, 1982, lk-d 19–20
  10. HCL, lk 181, märkus 21: "Nimetused "Õnnepäev", "Unepäev" jms. on puhtoletuslikud ega ole piisavalt põhjendatud".
  11. "Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg". Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogia instituut, 2012, lk 48
  12. "Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227." Tallinn: Olion, lk 127.