Ava peamenüü

Juhan Sütiste (sünninimi Johannes Schütz; 1936 Juhan Schütz; 28. detsember 1899 Tähtvere vald10. veebruar 1945 Tallinn) oli eesti luuletaja.

Juhan Sütiste oli pärit vaesest perekonnast. Algkooli lõpetamise järel õppis 1913–1919 Tartus kellassepa ametit.[1] Gümnaasiumihariduse omandas ta õhtukoolis.

Õppis aastatel 19231931 Tartu Ülikoolis filosoofia- ja õigusteaduskonnas, kuid stuudium jäi lõpetamata. Oli kirglik jalgpallur Eesti akadeemilise spordiklubi meeskonnas ja mitmekordne Eesti meister odaviskes. Tuli ka Roomas peetud üliõpilaste olümpiaadil odaviskes esimeseks.[1] Oli Tartus vabakutseline kirjanik ning aastatel 19381941 Tallinnas Eesti Draamateatri dramaturg.

Saksa okupatsiooni ajal 19411942 oli vangis Patarei vanglas[2].

IsiklikkuRedigeeri

Tema onupoeg oli viiuldaja Hugo Schütz, ka onupoja poeg Juhan Schütz oli viiuldaja.

LoomingRedigeeri

Alustas luuletajana aastal 1921, osales koguteostes "Sang" ja "Bumerang" (mõlemad 1925) ning kirjanduse elulähedust nõudvas liikumises (19291930 ajalehe Kirjanduslik Orbiit toimetaja). Teemadest eelistas ühiskondlikku ebavõrdsust, loodus- ja reisimuljeid, sõjaolustikku. Kirjutanud ka saksavastase vabadusvõitluse teemalisi näidendeid ja viljelnud ka teatrikriitikat.

TeosedRedigeeri

Näidendid:

  • "Ristikoerad" (1945)

Luulekogud:

  • "Rahutus" (1928)
  • "Peipsist mereni" (1930)
  • "Maha rahu" (1932)
  • "Kaks leeri" (1933)
  • "Südasuvi" (1934)
  • "Päikese ootel" (1935)
  • "Sadamad ja saared" (1936)
  • "Ringkäik" (1937)
  • "Valgus ja varjud" (1939)

Poeemide tsükkel:

Teatrikriitika:

  • "Iga hetk on loov" (1974)

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 36, 26 märts 1934
  2. Haakristi haardes. Tallinn 1979, lk 64

VälislingidRedigeeri