Juhan Sütiste

Eesti kirjanik ja odaviskaja

Juhan Sütiste (sünninimi Johannes Schütz; kuni 1936 Juhan Schütz; 28. detsember 1899 Tähtvere vald10. veebruar 1945 Tallinn) oli eesti luuletaja.

Juhan Sütiste oli pärit vaesest perekonnast. Algkooli lõpetamise järel õppis 1913–1919 Tartus kellassepa ametit.[1] Gümnaasiumihariduse omandas ta õhtukoolis.

Õppis aastatel 19231931 Tartu Ülikoolis filosoofia- ja õigusteaduskonnas, kuid stuudium jäi lõpetamata. Oli kirglik jalgpallur Eesti akadeemilise spordiklubi meeskonnas ja võitis Eesti meistrivõistlustel odaviskes mitu medalit, 1928. aastal tuli Eesti meistriks. Võitis odaviskes ka Roomas peetud üliõpilaste olümpiaadi.[1] Oli Tartus vabakutseline kirjanik ning aastatel 19381941 Tallinnas Eesti Draamateatri dramaturg.

Saksa okupatsiooni ajal september 1941juuli 1942 oli vangis Patarei vanglas[2].

Isiklikku Redigeeri

Tema onupoeg oli viiuldaja Hugo Schütz, ka onupoja poeg Juhan Schütz oli viiuldaja.

Looming Redigeeri

Luuletaja hakkas ennast väljendama 1921. aastal, osales koguteostes "Sang" ja "Bumerang" (mõlemad 1925) ning kirjanduse elulähedust nõudvas liikumises (19291930 ajalehe Kirjanduslik Orbiit toimetaja). Teemadest eelistas ühiskondlikku ebavõrdsust, loodus- ja reisimuljeid, sõjaolustikku. Kirjutas ka saksavastase vabadusvõitluse teemalisi näidendeid ja viljeles ka teatrikriitikat.

Teosed Redigeeri

Näidendid

  • "Ristikoerad" (1945)

Luulekogud

  • "Rahutus" (1928)
  • "Peipsist mereni" (1930)
  • "Maha rahu" (1932)
  • "Kaks leeri" (1933)
  • "Südasuvi" (1934)
  • "Päikese ootel" (1935)
  • "Sadamad ja saared" (1936)
  • "Ringkäik" (1937)
  • "Valgus ja varjud" (1939)

Poeemide tsükkel

Teatrikriitika

  • "Iga hetk on loov" (1974)

Mälestuse jäädvustamine Redigeeri

Viited Redigeeri

  1. 1,0 1,1 Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 36, 26 märts 1934
  2. Haakristi haardes. Tallinn 1979, lk 64

Välislingid Redigeeri