Vikipeedia

Otepää Linnamägi

mägi ja arheoloogiamälestis Lõuna-Eestis

Otepää Linnamägi (tartu keeles Otempää Liinamägi[1]) on Otepää linnas asuv järsunõlvaline looduslik mägi, mille tipus asus 6. sajandist 15. sajandini Otepää linnus. Linnamägi asub Otepää kesklinna idaservas Otepää kirikust 150–300 meetrit kagu pool. Mäge eraldab linna hoonekvartalitest Linnamäe org, kus asub Linnamäe tiik.

Otepää Linnamägi
Otepää Linnamägi
Otepää Linnamägi
Kõrgus 166,0 m
Asukoht Otepää, Valga maakond
Ahelik, mäestik Otepää kõrgustik
Koordinaadid 58° 3′ 27″ N, 26° 30′ 15″ E
Otepää Linnamägi (Eesti)
Otepää Linnamägi

Otepää Linnamägi on Eesti üks ilusamaid ja imposantsemaid linnamägesid[2] ning seda peetakse looduse ilu poolest üheks kaunimatest Eesti paikadest.[3] Ühtlasi on Otepää Linnamäge, kui mälestist muistsetelt esivanematelt, nähtud pühapaigana igale eestlasele.[4] Kohaliku tegevuse ja elu lähtekohana, kus on üle sajandi peetud isamaalisi rahvapidusid ja vabaõhuetendusi, võib Linnamäge pidada ümbruskonna südameks.[5] Üksiti on Linnamägi üks Lõuna-Eesti tuntumaid ja külastatumaid turismiobjekte.[6]

Linnamäge on ilus vaadata eemalt, mäetipust aga paistab kenana ümbrus, meelitades turiste alati kõrgele nõlvale ronima.[2] Linnamäe looduslikku kuju on inimtegevuse tulemusena tunduvalt muudetud ligi aastatuhande jooksul, mil linnuse kaitserajatisi järjest tugevdati. Tulemusena on mäe küljed enamasti nii järsud, et neid mööda on võimatu üles pääseda.[3] Mäele pääseb mööda peamist juurdepääsuteed loodest ning mööda treppi edelast.

Linnamägi on alates 1932. aastast munitsipaalomandis ja kuulub tänapäeval Otepää vallale. Mägi on võetud nii muinsus- kui looduskaitse alla. Viimastel aastakümnetel on esitatud mitmeid ettepanekuid Linnamäe väljaarendamiseks ajalookeskuse ning turismiobjektina, kuid seni ei ole need realiseerunud. Seevastu on pahameelt tekitanud mäel toimunud vandaalitsemised ning metsaraied.[7][8]

Geograafia muuda

 
Otepää Linnamägi

Linnamägi asub Otepää kõrgustiku idatiiva kõrgema keskosa suurkünklikul moreenreljeefil. Ta on paikkonnale iseloomulik nõos paiknev piklik astanguline põhja–lõuna-suunaline küngas. Mäetipp ulatub 166 meetri kõrgusele merepinnast. Mäe lõunapoolse nõlva, millel asetses pealinnus, suhteline kõrgus on üle 30 meetri.[9] Mäge ümbritsevad madalad heinamaad ja põllud.[10] Linnamäe nõlval kasvavad magusad muulukad.[11]

Linnamägi on omaette seisev mäeküngas, mis moodustub kõrgemast lõunapoolsest osast (pealispind 4500 m²) ja sellega liituvast madalamast põhjapoolsest platoost (pealispind 4800 m²).[12] Kaheastmelise mäe lõunapoolne osa tõuseb järsu astanguna 16 meetri võrra põhjapoolsest kõrgemale. Aja jooksul on inimtegevus Linnamäge muutnud: mäe külgi on järsemaks tehtud, pinda tasandatud ning teda kasutatud elamiseks ja võitlemiseks.[9] Tulemusena on ühtlaselt ovaalse kujuga mäel äkilised kõrged nõlvad, mille kallak on lausa 30–35°.[13]

Linnamägi on mandrijää poolt kokku kuhjatud moreenist ja mandrijää sulamisveesetteist koosnev keeruka ehitusega suurküngas – glatsiaalne kuhjevorm. Mäe põhiliseks koostismaterjaliks on hall ja punakas põhimoreen. Lõunapoolsel nõlval esinevad ka fluvioglatsiaalsed kihitatud kruusad ja liivad. Mäe ülemine kiht koosneb peamiselt kihitatud liivadest-kruusadest vahelduva terajämedusega. Linnamäe all olev Devoni liivakivi jääb kümnete meetrite sügavusele ja ei paljandu.

Linnamäelt avaneb madala asendi kiuste kaunis vaade ida poole. Kõige lähemal paistab Alevijärv, mis on osa vanast Linnamäge ümbritsenud veekogust, veidi eemal Juusa järv ja siis osa Pilkuse järvest. Nende vahel paistab kuplitaoline Võnnumägi, mida rahvasuus nimetati muinaslinnuse vahitorniks. Eemal paistavad Pilkuse mäed, lõunakaares Otepää linn, läänes Arula kõrgendik, loodes Kastolatsi ümbrus kirikuga. Põhja suunas asub vana kalmistu ja veidi paremal Otepää turismibaas ning Vana-Otepää koolimaja, mille taga helgib tükike Kaarnajärve.[14]

Ajalugu muuda

Asulakoht ja linnus muuda

  Pikemalt artiklis Otepää linnus
 
Linnamäe ümbrus 1800. aastal (Johann Christoph Brotze)

Linnamäe kõrgemat lõunapoolset osa on kasutatud eluasemeks juba I aastatuhande eKr II poolel.[13] Ümbruses laiuvad metsad ja kalarikkad veekogud pakkusid eelrooma rauaaja elanikele küllaldast toidupoolist.[9] Harri Moora on arvanud, et alaline kindlustatud asula võis siin olla juba umbes 500 eKr.[15] Linnamäe varaseima leiumaterjali moodustavad vähesed eelrooma või rooma rauaaja savinõukillud (riibitud ja tekstiilkeraamika) ning mõned metallesemed,[16] nende seas 4.–5. sajandist pärinev rinnanõela katke.[17]

Mäe kõrgem osa oli vähemalt alates 6. sajandist püsivalt asustatud, mil sinna kujunes Otepää linnus. Mäe madalamale osale tekkis avaasula, alates 11. sajandist oli seal eeslinnus. Kindlustusi tugevdati oluliselt, kui Otepääst kujunes Ugandi pealinn. Linnust on esimest korda mainitud 1116. aastal seoses venelaste sõjakäiguga. Eestlaste muistse vabadusvõitluse käigus oli Otepää linnusel keskne strateegiline tähtsus. Linnus põletati palju kordi ning ehitati kiiresti uuesti üles, juba muistse vabadusvõitluse ajal kaasajastati see Eesti esimese telliskiviehitisena tugevaks kantsiks. Hiljem kuulus linnus Tartu piiskopile ning tema vasallidele. Linnus sai kannatada tulekahjus 15. sajandi I veerandil ning vajus tasapisi unustusse.

Pärast linnuse mahajätmist lammutati sealsed ehitised. Suur osa Linnamäel paiknenud ehitiste kive toksiti lahti ja veeti ära, eeslinnuse kaitsemüürid võeti lahti vundamendini.[18] Pärast Liivi sõda ning Poola–Rootsi sõdu olid vana alev ja Linnamägi täielikult rüüstatud ning varemeis. Edaspidi kuulus mägi Otepää mõisale ning sinna rajati kergemaid majapidamishooneid. 1789. aastal olevat näha olnud vaid oletatava kaevu ase mäe keskosas.[13] 19. sajandiks oli linnuse maapealne osa peaaegu täielikult hävinud.[19] Ehitussäilmed olid kuni 1950. aastate kaevamisteni kattunud paksu varisemiskihi ja murukamarasse kasvanud kultuurpinnasega. Mägi kasvas suurelt osalt täis puid ja põõsaid. Lagedana püsisid mõlemad linnuseplatsid, millest kujunesid rahva meelelahutuslikud kooskäimise kohad.[13]

Linnamäe peod muuda

Uuesti sai Otepää Linnamägi tuntuks tänu Linnamäe pidudele, mille algataja oli kohaliku karskusseltsi Edasi juht Gustav Wulff-Õis. Pidude tegelik eesmärk oli venestusaja kiuste eesti rahvuse eneseusku ja iseteadvust tõsta.[20] Üks esimesi suuri rahvapidusid toimus Linnamäel 25. juunil 1900. Gustav Wulff-Õis mainis avakõnes, et Linnamägi on üks tähtsamatest paikadest, kus vanad eestlased oma vabadust kaitsesid, ja et ka looduseilu poolest on Linnamäe ümbrus oma vahelduvate järvede, orgude ning metsaga kaetud mägedega üks kaunimaid paiku Otepää kõrgustikul. Kesk heinamaad järskude kallastega hiigelheinasaaduna kerkiv Linnamägi aga sobivat suurepäraselt pidulistele, kelle jaoks mäetipus on kaunis tasane plats. Surnuaiapühaga samale päevale seatud rahvapeol osales palju inimesi, pidukõne pidas ka Karl August Hermann. Peo lõpul lauldi "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm".[21][22]

Linnamäe pidudest kujunes aastakümnete-pikkune traditsioon.[3] Pidude sissetulek läks 1906. aastal asutatud Nuustaku Kooliseltsi toetuseks, mis võimaldas järgmisel aastal avada rahva poolt ülal peetav eraprogümnaasium.[20] Samas tehti ka korjandusi kooli heaks.[23] Seeläbi esitleti Linnamäe pidusid Vene võimudele kui õilsat üritust hariduslike püüete edendamiseks. Rahva silmis aga omandasid peod hoopis teistsuguse tähenduse, rõhutades muinaseestlaste vastupanu võõrvallutajatele ja andes lootust uue rahvusliku iseseisvuse saavutamiseks. Need mõtted ei jäänud ka võimudele märkamata ja peagi hakati Linnamäe pidudele tegema takistusi.[20]

Tavaliselt oli kombeks kõigile pidudele lisada avasõna, mis nii korraldajate kui teadlike kuulajate seisukohalt oligi tähtsaim. Kõnesid soovis piirata Tartu kreisiülem, kes andis korraldajatele soovituse "Pidage ka mõni pidu ilma kõneta." Korraldajate vastuargumentide peale otsustas aga kreisiülem nõuda avasõna jaoks enne pidu avaliku kõnekoosoleku registreerimist. Kõnekoosolekule saabus politsei, kellel oli voli koosolek tarviduse korral katkestada või üldse keelata. Vene võimud tegid takistusi ka peolaulude valikul. Lubatud laulude nimekiri oli kitsalt piiratud. Kui peokorraldajad tahtsid midagi meeliülendavamat ette kanda, siis tuli laul esitada vale pealkirja all või pealkirjaks uued sõnad luuletada. Kõiki neid kombinatsioone püüdis Wulff-Õis nii palju kui võimalik kasutada, sattus aga seetõttu võimudega vastuollu ja tal keelati seltsielust osavõtt.[20]

Linnamägi munitsipaalomandis muuda

 
Linnamägi 1940. aastal

Mitu sajandit kuulus Linnamägi Vana-Otepää mõisale. Pärast 1919. aasta maareformi jäi Linnamägi riigile ja seda soovisid enda valdusse nii Otepää alev kui Eesti Põllumeeste Keskselts. Põllutööministeerium pidi 1929. aastal tagasi lükkama väiteid, nagu olnuks plaanis Linnamägi koos linnuse varemetega müüa põllumeesteseltsile.[24] Kuigi põllumeesteselts soovis omalt poolt Linnamäge osta, otsustati 1932. aastal anda mägi alevile. Alev soovis rajada Linnamäe jalamile spordiväljaku ning mäe ja kiriku vahele pargi.[25]

Kaitseliidu Otepää malevkonnal puudus kuni 1939. aastani korralik laskerada ja laskmisi peeti Linnamäe serval. See oli aga tülikas ja ohtlik, kuna Linnamäel liikus sageli palju inimesi, eriti suvisel ajal.[26] Esialgu ei olnud võimalik laskerada mujale asutada, nii et see rajati Linnamäe servale. Malevkonnale lubati Linnamäele ajutine laskerada, mis pidi jääma malevkonna kasutada kuni uue laskeraja saamiseni. Ent tulemusena tekkis ka eluohtlikke olukordi. 24. juulil 1938 toimusid Linnamäe laskerajal võistlused, mille järel üks Narva elanik esines kaebusega linnavalitsuse ees, väites, et Linnamäel lendavate kuulide tõttu sattus ohtu 1000 turisti elu. Linnavalitsus lubas probleemi lahendada, kasutades ühtlasi võimalust nõuda linna piiride laiendamist.[27] 7. jaanuaril 1939 otsustas Otepää linnavolikogu paluda siseministril lahutada Linnamägi Vana-Otepää valla küljest ja liita see linnaga.[28] Linn nägi seda vormilise küsimusena, kuna omandiõiguse mõttes kuulus mägi juba linnale.[29] Sama aasta lõpul alustati uue laskeraja ehitamist Tehvandi mäele.[26]

 
Mäe läänenõlvale paigaldatud pingid pakuvad vaadet Otepää linnale

1941. aasta Suvesõja ajal varjus Linnamäel Jaan Kross koos oma tulevase abikaasa Helga Roosiga, olles tunnistajaks taganeva hävituspataljoni läbimarsile Otepää linnast.[30] Teise maailmasõja järel said okupatsiooni kiuste Linnamäel võimalikuks suuremahulised arheoloogilised kaevamised. Samas tuli ette juhtumeid, kus okupatsioonivõimud otseselt mälestist kahjustasid: nii kihutas 1959. aasta suvel mööda mäge maastikuautoga ringi kolm militsionääri, kuni viimaks sõideti sisse väljakaevatud linnuseväravale.[6] Ka 1970. aastatel toimus varikatuste ja konserveeritud linnusevaremete lõhkumisi. Sellele astusid vastu Otepää Keskkooli ajalooklassid Heino Mägi juhendamisel, võttes Linnamäe oma hoole alla korrastada ja kaitsta.[31]

Kohalik kultuurielu okupatsiooniaastatel ei vaibunud ja Linnamäel jätkus vabaõhuetenduste traditsioon. Nüüd korraldas neid Otepää Isetegevuslik Rahvateater, peamiselt etendati rahvuslikke ajalooainelisi autoreid: August Kitzberg, Eduard Bornhöhe jt.[32] Karskusseltsi pidudest alguse saanud jaanitulede traditsioon säilis Linnamäel veel 21. sajandilgi.[33][34] Laulva revolutsiooni päevil asus Linnamäe eest hoolt kandma Eesti Muinsuskaitse Seltsi Otepää osakond, kes andis suure panuse kultuurimälestise kaitseks ning võttis ette mäenõlvadelt võsa eemaldamise.[35]

Pärast Eesti taasiseseisvumist on tehtud mitmeid algatusi, et Linnamäe kultuuriväärtusi paremini esile tuua. 2000. aastatel püüti vallavanem Aivar Nigoli initsiatiivil linnamäele rajada ajaloolist teemaparki, mille eesmärgiks oli ajaloo tutvustamine aktiivse ja atraktiivse tegevuse kaudu. Teemapargi rõhk oli 13. sajandi muistsel vabadusvõitlusel ja sõjamasinatel ning peamiseks sihtgrupiks sisemaised turistid ja naaberriigid. Tähelepanu pöörati ka larbile ehk rollimängude korraldamisele.[36] 2010. aastaks oli teemapargi tulevik ebaselge.[37] Linnamäe kordategemiseks ja turistidele atraktiivseks muutmiseks on plaane olnud mitmeid, uue ideena pakuti välja amfiteatri rajamine. Vallavolikogu aseesimehe Jaanus Raidali eestvõtul võeti 2010. aastatel sihiks linnuse vähemalt osaline taastamine, see mõte meeldis ka kohalikele elanikele.[38] Samal perioodil toimunud raied, mille käigus langetati enamik Linnamäel kasvanud puid, pälvisid aga kohalike pahameele.[7]

Paigad Linnamäel ja selle ümber muuda

 
Vaade Linnamäelt üle oru kiriku suunas
 
Linnamäe tiik

Otepää bussijaama juurest Linnamäeni kulgev tänav on Linnamäe tee. See juurdepääsutee loodest, kihelkonnakiriku poolt, ei ole algne, vaid rajatud 19. sajandi teisel poolel. Algne tee suundus Linnamäkke selle kirdeküljest ning on läbitav ka tänapäeval. Linnamäe läänejalamil asub Linnamäe tiik, kust piki mäejalamit voolab oja Alevijärve. Linnamäe idapoolsel jalamil on olnud muinasasula, mille alal paikneval piklikul kiviristiga künkal oli 13.–17. sajandil maa-alune kalmistu. Muinasasula kultuurkiht on avastatud ka linnamäest loodes, kraavistatud oja kallastel, samuti teisel pool orgu oleval nõlvakul, kus asus alev.[39] Teine juurdepääs Linnamäele on edelast, kust viib mäkke 141 astmega trepp.[40]

Linnamäe ülemisel platool asuvad linnusevaremed, millest osa on 20. sajandil välja kaevatud ja eksponeeritud. Ülemise platoo lõunapoolsel osal Linnamäe kõrgeimas tipus on säilinud 1934.[8] või 1937. aastal[41] paigaldatud ajalooline vaskoksiidiga kaetud malmist Eesti muinaslinnuste kaart.[6] 1960. aastatel oli Linnamäel ka väike paviljon turistide jaoks.[23] Alumisele platoole on püstitatud 1966. aastal mälestuskivi Otepää esmamainimise 850. aastapäevaks. Samuti on seal pingid ja lauad puhkamiseks ning lõkkease rahvaürituste korraldamiseks. Linnamäe põhjapoolsel nõlval asub 1996–1997 paigaldatud geodeetiline punkt.[42]

2002. aasta kevadel lõhuti Linnamäel pronksist Eesti linnuste kaart, kiik ja tualetid. Linnamäe võttis oma hoole alla kohalik Lions-klubi, kes koos Otepää Noortekeskusega mäe heakorrastas. Otepää Noortekeskuse, Lions-klubi ja Otepää valla ühisel heakorrapäeval parandati veel samal kevadel vandaalide poolt lõhutu. Lions-klubi liikmed ehitasid koos Tartu Ülikooli ajalootudengitega Linnamäele ka kiviheitemasina, mis avati 2002. aasta suvel Saku Suverulli ametlikuks lõpuürituseks, Otepää Linnusepäevaks. Sama aasta novembris rüüstati Linnamägi täielikult: lõhuti sildid, lauad ja pingid, samuti rüüstati kiviheitemasinat. Paar kuud varem paigaldatud välikäimla purustati ja veeretati mäest alla.[8] Politsei tegi kindlaks ja tabas kolm 13–15-aastast vandaalitsenud noorukit.[43]

Linnamäe ümber on pikka aega harrastatud talisporti. 1929. aastal otsiti paika Otepääle suusahüppemäe rajamiseks ja kaaluti ka Linnamäge, mille asukoht alevi suhtes oleks olnud väga soodus. Samas loobuti sellest, kuna Linnamägi oli liiga järsk ja siin puudus hoovõtu võimalus.[44] Kuni Tehvandi spordikeskuse rajamiseni said Linnamäe lõunajalamilt alguse ja lõppesid sealsamas talviti murdmaasuusatamise valged rajad.[45] Otepää vald korraldas 2014. aasta kevadel avaliku konkursi, et anda viieks aastaks rendile osa Linnamäe oru kinnistust eesmärgiga luua seal avalikkusele suunatud teenuseid, sealhulgas sportlikke tegevusi. Konkursi võitjaks kuulutati Ugandi Meelelahutus OÜ. Planeeritud tegevuste teostamiseks tehti eeltööd, sealhulgas Linnamäe tiigi õgvendamine ja puude langetamine. Uus taristu paigaldati samal aastal.[46] Rajatud Otepää Winterplace on Eesti suurim talvepark.[47]

Otepää Seikluspargis on atraktsioon, kus saab sõita trossi otsas üle oru Linnamäeni ja tagasi. Kui sõitja üle oru jõuab, tuleb ronida Linnamäe otsa ja sealt mööda teist trossi tagasi tulla. Linnamäe vallutusretkel, mis koosneb 300 ja 350 meetri pikkusest õhusõidust ning nende vahel 141 trepiastme kõrgusest tõusust mäe tippu, kuulub tippmark ajaga 2.09 komi suusatajale Vassili Rotševile.[40]

Linnamäe kaitse muuda

 
Talvine Linnamägi enne raietöid
 
Vaade samas suunas mõni aasta hiljem

Linnamägi on võetud kultuurimälestisena kaitse alla. Linnamägi on riikliku kaitse all arheoloogiamälestisena (mälestis nr 13160), mäel asuvad linnuse varemed on eraldi riikliku kaitse all ehitismälestisena (mälestis nr 23235).[7] Linnamäe põhjapoolne nõlv kattub lisaks keskaegse alevi asulakoha kaitsealaga (mälestis nr 13158).[48]

Samuti jääb Linnamägi tervikuna Otepää Looduspargi alale, eristudes sellega ülejäänud Otepää kesklinnast, mis jääb valdavalt enklaavina looduspargi piiridest välja. Linnamägi kuulub looduspargi Alevi piiranguvööndisse, mille eesmärk on suure miljöö- ja kultuurilise väärtusega maastiku kaitse, maastiku vaatelisuse säilitamine, looduse mitmekesisuse ja kaitsealuste üksikobjektide kaitse.[49]

20. sajandi jooksul kattis Linnamäge pooleldi kuusemets, mis aga 2010. aastatel valdavas osas maha raiuti. 2010. aastal põhjustas skandaali vallavalitsuse poolt heaks kiidetud ebaseaduslik raie Linnamäel, kus langetati puid seoses plaanitava teemapargi rajamisega, kuigi teemapargi tulevik oli selleks ajaks ebaselge. Politsei selgitas välja, et kuigi mäejalamil Linnamäe orus toimus raiumine seaduslikult, ei olnud luba antud aga puude langetamiseks linnapoolsel nõlval.[37] 2014. aastal langetati orunõlvalt veelgi puid seoses talvepargi rajamisega.[46]

Otepää vald tellis 2017. aastal Linnamäe metsa maharaiumise, kus alles otsustati jätta vaid mõned üksikud puudesalud. Vallavanem Kalev Laul teatas, et vallal on soov algatada detailplaneering, muutmaks mäe metsamaast hooldatavaks pargiks, et vallal ei oleks kohustust mäge uuesti metsastada. Raiet põhjendati puude nakatumisega kuuse-juurepessu ja kuuse-kooreüraskiga. Esialgu takerdusid raietööd vaidluse tõttu töövõtjaga, kuid järgmise aasta alguses teostati raie vallavalitsuse poolt soovitud mahus.[38] Selle vastu avaldasid protesti mitmed Otepää elanikud, teiste seas loodusfotograaf Arne Ader. Ader leidis, et sanitaarraie sildi all oli Linnamägi "puhta lagedaks raiutud". Raietööde lubajaid süüdistati lausa "ühe Eesti rahvusmaastiku hävitamises".[7]

Rahvaluule ja mütoloogia muuda

 
Suur lohk kunagisel linnuseõuel on seotud mitmete muistenditega

Veel 19. sajandi lõpul mäletas ümbruskonna rahvas, et Linnamäel olid ammusel ajal elanud vanad Eesti sõjamehed.[50] Linnamäega seostus suurel hulgal pärimusi ja legende. Mäel asunud lossis olevat muiste elanud kuningas, kes lasi kiriku juurde rajada raudkettidega silla ja keda igal pühapäeval kandetooliga kirikusse kantud.[51] Rahvasuu teadis pajatada, et selle lossi pärast peeti vanal ajal palju sõdu ning tänini olla mäealune täis sõjaohvrite luid.[52] Pärimus mäletab ka lugusid kivilinnuse ehitamisest: põletatud telliseid olevat antud mitmekilomeetrises ahelikus käest kätte, telliselöövist mäe otsa.[9] Linnamägi ise olevat kuhjatud inimkätega mälestuseks kiremõrva läbi traagiliselt hukkunud neiule, kelle tapja sealsamas hukati.[53]

Rahvaluule kõneleb Linnamäel asunud kaevust, mis olla maa-aluste käikude kaudu ühenduses Alevijärvega.[53] Linnuse kaev olevat olnud nii sügav, et rakked ulatunud maaga tasa. Kirikuõpetaja Moritz Georg von Kautzmann olevat lasknud kaevu umbe ajada, et lapsed sinna sisse ei kukuks. Enne seda olevat kaevu lastud hani, kes Alevijärvel välja ilmunud.[54] Linnamäelt läbi kaevu Alevijärvele jõudnud veelinnust kõneldakse mitmeid lugusid, tihti on veelinnuks ka part.[51] Rahvasuus on säilinud ka andmed veealustest salateedest ja nahksillast, mille kaudu linnusest ohu korral sisse-välja pääses.[55]

Pärimus räägib ühtlasi linnusest maha jäänud salapärasest keldrist, mille suu asunud Linnamäel kasvava metsa all.[52] Lossi keldrid olevat suure sõja ajal sisse varisenud ning sinna jäänud üks nõid, kes veel praegugi elavat. Kui mõnel tuulevaiksel õhtul mäe jalamile minna, võib kuulda, kuidas nõid siidilõnga ketrab, must kass nurru lööb ning kell vaikselt tiksub.[56] Igal pühapäeval jumalateenistuse ajal istunud keldrisuu ees vanaeit, kes müünud õunu ja kudunud sukka.[52] Teise versiooni järgi elab Linnamäe koopas vanamoor, kes koob iga päev ühe sukasilma. Kui sukad valmis, siis saavat maailm hukka. Öösiti käib vanamoor vahel valgeis rõivais koos tulipunase koeraga väljas.[53]

Lossist alles jäänud suured keldrid olla mäe sees täis varandust ja sõjariistu.[53] Linnamäe sees olevat varakamber ja kunagi leitud sealt kaks kullast härjaiket, misjärel keelatud seal kündmine ja kaevamine.[1] Põhiliselt ongi legendid seotud Linnamäele peidetud suurte varanduste avastamisega. Räägiti lugusid, kuidas öösiti oli ikka mäe üht või teist külge keegi kaevamas käinud. Keegi rikas Tartu kaupmees olevat kümnekonna palgatud üliõpilase abiga kaevanud mäe tippu 10 meetri sügavuse augu, kuid varandust ei leidnud. Usuti, et varandused on mäe sees küll olemas, kuid aheldatud nõiasõnadega.[57]

Varanduste valvajaks peeti kuradit. Linnamäe legendid segunesid aja jooksul ümbruskonna Vanapagana-pärimusega, mis puudutas eelkõige 7 kilomeetri kaugusel Päidlas asuvat Põrgumäge.[58] Kristluse mõjul omandas ka Vanapagan kuradi jooned, mistõttu on tihti keeruline tuvastada, kumba tegelast kohapärimus algselt puudutab.[59] Legendi kohaselt levitas kurat või Vanapagan Otepää rahva hulgas usku, et linnuse varemete all on peidus suur aare, mida on võimalik teatud tingimustel leida. Kuid kuna tingimused olid ebamäärased ja vasturääkivad, põhjustas see palju segadust ja ahnusest tingitud ettevõtmisi, mis tavaliselt lõppesid osaliste jaoks halvasti.[58]

 
Jäljed metskitse tegevusest Linnamäel, taustal eeslinnuse müürivundament

Legendi järgi olevat keldris olnud rahakatel. Üks mees olevat soovinud varanduse kätte saada ning õngitsenud keldrist kepi ja sikusarvega, kuid tema saagiks olid vaid sitikad. Tark hoiatanud teda, et keldrist varanduse kättesaamine on raske, sest Vanapagan olla seal valvuriks. Ta soovitanud mehel minna keldrisse pühapäeval, kui Vanapagan kirjutab kirikus üles tukkujate nimesid, ja võtta august ainult kolm korda. Kuid mees läks kulda nähes ahneks ning võttis sealt neli korda. Tagasiteel kohtunud ta Vanapaganaga, kes lõi raha mehe käest ära ning rahakatel vajus suure kolinaga maa alla.[52]

Linnamäe juures olevat vanast ajast peale asunud kaks talutare, mis lammutati alles 19. sajandi algul. Sealne peremees soovis välja uurida, kuidas Otepää varandust leida. Manatark andis talle juhise võtta jumalateenistuse ajal selga paar kuiva haokubu, minna üles Linnamäele ning oodata varemete juures, usaldades, et edasised juhised tulevad iseenesest. Mees tegigi nõnda ja ootas mäe otsas kaua aega, kuid midagi ei juhtunud. Samal ajal kasvas teenistuselt puudutud aeg mehe jaoks aina pikemaks. Lõpuks sai tal ootamisest villand ja ta hakkas vihaselt tagasiteed astuma, vandudes ning ropendades. Seepeale tuli kurat kirikust, kus ta alatasa midagi toimetas, peremehele kiirel sammul vastu ja andis talle irvitades rauast piitsaga kolm nii võimsat lööki, et piits kõverdus. Kolme löögi arv tulenes sellest, et patune talupoeg oli ahnuse, jumalateenistuselt puudumise ja needmise kaudu rikkunud kolme käsku. Pärast koju jõudmist haigestus mees tõsiselt ning vaevles aasta aega, kuni ta lõpuks suri.[58]

Teine legend räägib, et varandus pidi siis välja ilmuma, kui seitse meest korraga võtab end alasti ja seitsme musta kitsega ühe osa mäest üles künnab. Seitse karjapoissi olevatki selle juhise järgi aardejahile läinud. Kuid keset rasket künnitööd ilmus välja hirmus mees, kellel oli kolmnurkne müts, suur vits ja jälestusväärne moonutatud nägu. Ta röökis poiste peale ja peksis nad pika vitsaga Linnamäelt alla. Nagu tuulest tagaaetuna põgenesid alasti poisid ja kitsed pööraste hüüatuste saatel mäest alla ning olid rõõmsad, et eluga pääsesid. See sündmus tekitas hirmu ning pärast seda keegi enam aarde jälile ei läinud.[58]

 
Konrad Mägi. "Otepää maastik". 1918–1920

1935. aastal tahtis Otepää alevivalitsus kontrollida rahvajutte kullast ja muudest varandustest Linnamäe salakäikudes. Määrati kindlaks kuupäev, kui kaevamised pidid algama vabatahtlike tuletõrjujate ja kaitseliitlaste osavõtul. Kohale ilmunud uudistajate pettumuseks selgus aga, et haridusministeerium oli kaevamised keelanud kuni alevivalitsuselt tagatiste saamiseni nende lõpuleviimise ja korralikkuse kohta.[60]

Kunst muuda

Otepää Linnamäge ja selle ümbrust on aastail 1918–1920 maalinud Konrad Mägi.[61] Selles ajavahemikus, kui ta suvitas Pühajärve ääres, käis Mägi Otepääl mitmel korral. Tol perioodil süvenesid kunstniku loomingus eksistentsiaalsed toonid, ta tajus looduses üha enam pingeid ja sakraalsust.[62] Tema "Otepää maastik" paistab teiste sama perioodi apokalüptiliste ja ärevate maalide[63] hulgas silma värvikirevana.[64]

Mait Maameele maal "Otepää Linnamägi" on üks tema ilmekamaid maastikumaale. Seda esitleti 1960. aastal Tartu Kunstimajas tartlaste omaloomingu näitusel, kuhu Maameele esitas Tartu Kaubandusvalitsuse kujutava kunsti ringi juhendajana valdava osa kunstiringi liikmete töid.[65]

Kalju Nageli 1987. aastal maalitud "Vaade Otepää Linnamäele" kujutab Linnamäge taustal, esiplaanil on Alevijärve veepeegel.[66]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteek
  2. ↑ 2,0 2,1 Maamees, 25.06.1935
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Külaline, 4.12.1910
  4. ↑ Otepää Teataja, 1.04.1936
  5. ↑ Postimees: Pärnu väljaanne, 30.11.1925
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Uus Tee, 29.08.1959
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Muinsuskaitse: linnamägede väärtused säilivad seda paremini, mida vähem seal on haljastust. Maaleht, 14. märts 2018.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Postimees, 13.11.2002
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Osvald Saadre. Otepää varasemast ajaloost. // Otepää. Kodu-uurijate seminar-kokkutulek 26.–30. juunini 1966. a. Ettekannete lühikokkuvõtted. Tallinn 1966. Lk 45–50.
  10. ↑ Uus Eesti, 22.06.1936
  11. ↑ Vaba Eesti Sõna, 8.05.1958
  12. ↑ Ain Mäesalu; Heiki Valk (Toim.). Eesti muinaslinnad. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, 2008. (Muinasaja teadus 20). Lk 307.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 Otepää linnus. Ajalooline õiend. Tallinn 1958.
  14. ↑ Heino Mägi. Otepää. Tallinn 1963. Lk 56.
  15. ↑ Uus Tee, 7.12.1960
  16. ↑ Ain Mäesalu; Heiki Valk (Toim.). Eesti muinaslinnad. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, 2008. (Muinasaja teadus 20). Lk 308.
  17. ↑ Silvia Laul. Rauaaja kultuuri kujunemine Eesti kaguosas. Tallinn 2001. Lk 21.
  18. ↑ Ain Mäesalu. Otepää linnuse hävimisdaatumist. Estonian Journal of Archaeology, 2010, 14, 1, 79–89.
  19. ↑ Jaak Mäll. Otepää piiskopilinnuse hävimisdaatumist kirjalike ja arheoloogiliste allikate valguses. Estonian Journal of Archaeology, 2010, 14, 1, 72–78.
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 20,3 Eesti Sõna, 8.09.1943
  21. ↑ Eesti Postimees, 6.07.1900
  22. ↑ Olevik, 4.07.1900
  23. ↑ 23,0 23,1 Heino Mägi. Otepää. Tallinn 1963. Lk 57.
  24. ↑ Postimees, 20.11.1929
  25. ↑ Otepää Teataja, 19.08.1932
  26. ↑ 26,0 26,1 Uus Eesti, 4.11.1939
  27. ↑ Postimees, 30.07.1938
  28. ↑ Postimees, 9.01.1939
  29. ↑ Otepää Teataja, 13.01.1939
  30. ↑ Jaan Kross. Kallid kaasteelised. Tallinn 2008. Lk 53.
  31. ↑ Muistse kiviristi all
  32. ↑ Heino Mägi. Otepää. Tallinn 1963. Lk 57–58.
  33. ↑ Eesti Päevaleht, 10.09.1998
  34. ↑ Jaaniöö ja jaanipäev
  35. ↑ Arheoloogia mälestistest
  36. ↑ Märt Kunnus. Otepääl tehakse ajalugu atraktiivseks. // Kultuur ja Elu, 3/2005
  37. ↑ 37,0 37,1 Valgamaalane, 24.04.2010
  38. ↑ 38,0 38,1 ERR: Otepääl raiutakse maha ajalooline linnamäe mets
  39. ↑ Ain Mäesalu; Heiki Valk (Toim.). Eesti muinaslinnad. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, 2008. (Muinasaja teadus 20). Lk 309.
  40. ↑ 40,0 40,1 Arteri eksperiment: hirmudega silmitsi Otepää seikluspargis. 23. juuni 2011.
  41. ↑ Otepää Piiskopilossi Varemed
  42. ↑ Geodeetiliste punktide andmekogu
  43. ↑ Eesti Päevaleht, 15.11.2002
  44. ↑ Hüppemäe ehitusele Otepääle! // Eesti Spordileht, 15. märts 1929.
  45. ↑ Heino Mägi. Otepää. Tallinn 1963. Lk 57.
  46. ↑ 46,0 46,1 Otepää Teataja, 26.09.2014
  47. ↑ Otepää Winterplace
  48. ↑ 13158 Asulakoht
  49. ↑ Otepää Looduspargi kaitse-eeskiri
  50. ↑ Olevik, 30.11.1892
  51. ↑ 51,0 51,1 Mss 31 (13)
  52. ↑ 52,0 52,1 52,2 52,3 Ajalooline traditsioon Otepää kihelkonnast. Kogunud Leida Rebane 1929. aastal.
  53. ↑ 53,0 53,1 53,2 53,3 Oskar Kruus. Kirjanduslik Otepää. Tallinn 1969. Lk 4.
  54. ↑ E 54631 (5)
  55. ↑ Heino Mägi. Otepää. Tallinn 1963. Lk 16.
  56. ↑ KAMA, suvi 2017. Lk 45.
  57. ↑ Heino Mägi. Otepää. Tallinn 1963. Lk 58.
  58. ↑ 58,0 58,1 58,2 58,3 J. S. F. Boubrig. Zur nähern Kenntniss der Volkssagen und des Aberglaubens der Ehsten aus dem Kirchspiele Odenpä. Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1, 2. Dorpat 1843. Lk 79–93.
  59. ↑ Muistendid Vanapaganast. Koostanud Eduard Laugaste ja Ellen Liiv. Tallinn 1970. Lk 17.
  60. ↑ Tartumaa Teataja, 8.05.1935
  61. ↑ konradmagi.ee
  62. ↑ Raimu Hanson. GALERII ⟩ Konrad Mägi maalimispaiku Otepääl ja Pühajärvel tähistavad nüüd stendid. Tartu Postimees, 1. november 2021
  63. ↑ Eero Epner. Konrad Mägi. Tallinn 2019. Lk 391.
  64. ↑ Uudisleht, 23.02.1934
  65. ↑ Sirp ja Vasar, 24.06.1960
  66. ↑ E-kunstisalong
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Otepää_Linnamägi&oldid=6598993"