Otepää kõrgustik

Otepää kõrgustik on kõrgustik Lõuna-Eestis. Asub Otepää linna ning Valga, Põlva, Tartu ja Võru maakondade aladel. Kõrguse järgi on ta Eesti teine kõrgustik Haanja järel.

Maastik Lutike lähedal
Tee Tamsa ja Etsaste vahel
Vaade Harimäe tornist
Maastik Saverna ja Valgjärve vahel

Otepää kõrgustiku pindala on u 1200 km². Läbimõõt nii põhjast lõunasse kui ka idast läände on u 40 kilomeetrit. Kõrgustiku alale jäävad peaaegu tervenisti Valga maakonna Otepää vald ja Põlva maakonna Kanepi vald, samuti jääb sinna suur osa Tartu maakonna Nõo ja Kambja vallast. Servapidi ulatuvad kõrgustikule Tartu maakonna Elva vald ning Võru maakonna Antsla ja Võru vald. Elva linn asub kõrgustiku piiril. Kõrgustikule on nime andnud selle keskpaigas asuv Otepää linn. Alevikest jäävad kõrgustiku servaaladele Kambja, Kanepi, Puka ja Sangaste.

GeograafiaRedigeeri

Otepää kõrgustik on Kõrg-Eesti allprovintsi Kagu-Eesti kõrgustike maastikuvaldkonna maastikurajoon, mida ümbritsevad Ugandi lavamaa, Valga nõgu ja Väike-Emajõe orund ja Võru-Hargla nõgu.

Peaaegu kõik kõrgustiku piirid on hästi nähtavad, sest neid tähistavad Rõngu org ja Elva orund läänes, Voika-Tatra ürgorg põhjas, Reola ja Ahja ürgorg idas. Kagus liitub Otepää kõrgustikuga Karula kõrgustik, sealne piir väljendub nõrgemini Urvaste ürgoru kaguosaga SulbiPuskaru joonel.

Otepää kõrgustik on veelahkmeala, kust saab alguse mitu olulist Ida-Eesti vesikonna jõge, nt Võhandu, Väike Emajõgi, Ahja ja Elva jõgi. Järved paiknevad kõrgustikul tihti rühmadena, nt Päidla järvestik, Kodijärve, Arula jt järverühmad.

Otepää kõrgustikku saab jaotada kaheks kõrgemaks osaks, mida eraldab Pühajärve vagumus ehk nõgu. Vagumus on põhjakirde–lõunaedela-suunaline absoluutkõrgustega 120–130 meetrit. Vagumuses asub kolm suuremat järve – Pangodi, Nõuni järv ja Pühajärv. Põhjas ühineb vagumus Elva jõe oruga ning lõunas jätkab seda Väikese Emajõe org.

Lääneosas asuvad kõrgustiku kõrgemad mäed: Kuutsemägi, Kõrgemägi, Tsiatrahvimägi ning Harimägi. Idaosas asuvad kuplikujulised Väike Munamägi ja Tedremägi; ida pool Tõikamägi ja Laanemägi.

Kõrgustiku lääneosa on väiksem ja kõrgem, idaosa on ulatuslikum ja laugem. Arvukad ürgorgud jaotavad kõrgusttikku väiksemaiks küngastikeks ja lainjaiks lavadeks. Pangodi ümbrus ja Kambja Köstrimäed paistavad silma liigestatud pinnamoega. Kaguosas on palju üsna sügavaid (kuni 40 m) orgusid, suurimad neist on Kooraste org, Jõksi-Piigandi org, Erastvere-Ahja org ning Urvaste ürgorg.

Otepää kõrgustiku kõrgemad tipudRedigeeri

Küngas Kõrgus Asukoht
Kuutsemägi 217,6 m Arula
Tõikamägi 214,9 m Pilkuse
Tsiatrahvimägi 213,7 m Meegaste
Kõrgemägi 213,4 m Meegaste
Harimägi 213,2 m Mäeküla
Laanemägi 212,2 m Hauka
Väike Munamägi 207,5 m Nüpli
Meegaste mägi 207,3 m Meegaste
Tinnijaagu mägi 207,2 m Meegaste
Maranamägi 206,1 m Meegaste
Tepani mägi 202,7 m Meegaste
Sannamägi 200,4 m Kibena
Jaanimägi 198,6 m Meegaste
Koplimägi 193,7 m Pilkuse
Suurmägi 190,1 m Ivaste
Tehvandi mägi 189,8 m Nüpli
Kaldemägi 189,4 m Ivaste
Lakesoo mägi 185,8 m Ivaste
Pärdu mägi 183,2 m Meegaste
Lahamägi 182,7 m Lutike
Huumägi 179,8 m Vana-Otepää
Urgemägi 179,6 m Ivaste
Kaltsimägi 179,4 m Neeruti
Tedremägi 177,5 m Nüpli
Tallimõisa mägi 172,1 m Neeruti
Munnimägi 170,2 m Vana-Otepää
Võnnumägi 170,2 m Pilkuse
Apteekrimägi 169,9 m Otepää

GeoloogiaRedigeeri

Otepää kõrgustik on liustikutekkeline. Kõrgustik on kujunenud liustike korduva pealetungiga ja sulamisega kuhjunud materjalist Weichseli jäätumise lõppstaadiumis 15 000 – 10 000 aastat tagasi. Nüüdne reljeef järgib üldjoontes jääajaeelse aluspõhja reljeefi. Aluspõhja kõrgemad alad jäävad kõrgustiku kõrgemate osade alla. Pühajärve nõgu markeerib aluspõhja sügavat vagumust. Need reljeefi põhijooned on kujunenud jääajaeelsete jõgede erosiooni ja teiste geoloogiliste jõudude toimel. Weichseli jäätumise lõppstaadiumis oli kõrgustiku kohal pikemat aega paigal püsinud või edasi-tagasi liikunud mandrijää serv, mis jagunes piki jäälõhesid tohutuks hulgaks jääpankadeks. Sulamisvesi kandis jääst väljasulanud kivimaterjali jäälõhedesse, koobastesse ja jääpaisjärvedesse, kus see settis kõrgendikeks. Jääpankade sulamisel kujunesid nende kohale järvenõod, millest mõni on hilisema vooluvete erosiooni tulemusel avanenud. Suur osa vahetult pärast jääaega olnud järvedest on aja jooksul kinni kasvanud ja muutunud soodeks.

Kõrgustiku pinna peamine suhteline kõrgus on üle 100 meetri. Üle kümne tipu ulatub kõrgemale kui 200 meetrit merepinnast. Kõrgustiku künkliku pinnamoe moodustavad kuni 200 meetri paksused mandrijää setted, mis lasuvad aluspõhja keskdevoni liivakivil (eelkõige Burtnieki lade). Peamised pinnavormid on mõhnad, moreenkünkad, moreentasandikud, sandurtasandikud ja jääjärvetasandikud. Kõrgustik jaguneb kõrgendikeks ning nende vahel paiknevaiks soostunud orundeiks ja nõgudeks, mis tihti märgivad kinnikasvanud järvede kunagisi asupaiku. Kõrgendikud koosnevad eelkõige kihitatud kruusadest ja liivadest, mille on jätnud maha mandrijää sulamisel tekkinud voolused. Esineb ka viirsavisid ja liivsavisid, mis esindavad jääpaisjärvede setteid. Vähem esineb tüüpilist moreeni, milles eri suuruses kivimiosakesed esinevad segipaisatuna. Jääsetted sisaldavad ka olulisel määral põhjavett. Künklikul alal on levinud tugevasti erodeeritud, huumusvaesed leetunud saviliivmullad ja liivsavimullad.

KliimaRedigeeri

Otepää kõrgustik on Eesti kõige paksema ja kestvama lumikattega piirkond. Selle peamine põhjus on sula harvem esinemine maapinna kõrguse tõttu. Samuti on sademete hulk siin Eesti keskmisest kõrgem. Sellel klimaatilisel eripäral on olnud roll ka Otepää ja ümbritseva piirkonna kujunemisel rahvusvahelise tähtsusega talispordikeskuseks. Võrreldes Lääne- ja Põhja-Eestiga toimub siin kevadel soojenemine kiiremini, kevad saabub keskmiselt poolteist nädalat varem ja temperatuur on aprillist juunini üldiselt kõrgem. Sügisel aga langeb temperatuur siin mereäärsega võrreldes kiiremini.

Reljeef mõjutab alaliselt klimaatilisi tingimusi Otepää kõrgustikul. See ilmneb eriti selgelt kevadel, kui näiteks sinililled puhkevad kõigepealt lõunanõlvadel, seejärel ida- ja läänenõlvadel. Põhjanõlvadel püsib samal ajal veel lumikate. Sama puudutab teiste taimede, nagu maasikate ja toomingate kasvu.

MaastikudRedigeeri

Kõrgustiku maastik on tuntud vaheldusrikkuse poolest. Kõikvõimaliku kuju ja suurusega kuplite, küngaste, seljakute ning nõgude, lohkude ja orgude peal kasvab väga mitmekesine taimkate. Ülekaalus on segametsad, kuid tumeda müürina kerkib ka puhtkuusikuid. Nende vahele jäävad kõrgemal väiksed põllu- ja karjamaalapid, allpool lohkudes aga niidu- ja soolapid. Asustuspildis annavad tänapäevani tooni aegade jooksul kujunenud hajakülad ja üksiktalud, mida omavahel ühendavad käänakulised teed.

Järsu reljeefi ja kliima iseärasuste tõttu on põllumaad väga killustunud. Peale selle on mullad väheviljakad ning maapinna kalded tekitavad sadevete ärajuhtimise probleeme. Neil põhjuseil on teraviljakasvatus olnud läbi aegade teisejärguline. Põllumajanduse põhialaks on jäänud siiani loomakasvatus.

LooduskaitseRedigeeri

Looduse kaitsmiseks loodi algul Pühajärve (870 ha) ning Väikese Munamäe ja Tedremäe (355 ha) maastikukaitsealad. Alates 1997. aastast kuulub kõrgustiku tuumikala Eesti suurimasse, Otepää loodusparki pindalaga 22 430 ha. Looduspargi eesmärk on kaitsta Otepää kõrgustikule omast kuppelmaastikku, sealset elustikku, kohalikku elulaadi ja kultuuripärandit.

Ajalugu ja kultuurRedigeeri

Otepää kõrgustikul elab üle 13 000 inimese. Kõrgustiku maastikel on olnud suur mõju Lõuna-Eesti kultuuriloole, keelemurrete ja pärimuse kujunemisele. Otepää muinaslinnus oli üks Muinas-Eesti olulisemaid võimukeskusi; Otepää ja Kanepi kihelkonnad olid 19. sajandi ärkamisajal rahvusliku liikumise aktiivseks tegevuspaigaks.

Otepää maastikud on andnud ainest paljudele maalikunstnikele, nende hulgas on Konrad Mägi, Aleksander Vardi ja Johannes Uiga.