Ava peamenüü

ElukäikRedigeeri

Liina Siib lõpetas 1981. aastal Tallinna 44. Keskkooli.[1] Edasi õppis graafika erialal Eesti Kunstiinstituudis ja lõpetas selle 1989. aastal vabagraafiku diplomiga. Sealsamas ehk Eesti Kunstiakadeemias kaitses 2003. aastal magistrikraadi foto erialal, olles olnud vahetusüliõpilane Londonis Westminsteri Ülikooli MA Photographic Studies kursusel.[2]

Olnud kunsti- ja kultuuriprojektide kuraator. Kujundanud Eesti Kunstimuuseumi näitusi.[5]

LoomingRedigeeri

Liina Siib tuli eesti kunsti 1980. aastate lõpus, mil ta lõpetas Eesti Kunstiakadeemia graafikuna ning osales mitmel Uue Graafika Grupi näitustel. Peagi jäid aga graafika piirid kunstnikule kitsaks ning uute võimaluste otsingul hakkas ta tegelema üha enam kollaaži, digitaaltrüki, foto, fotomontaaži ja nüüdseks ka lühifilmidega.[6] Liina Siibi on alati paelunud ka filmile omased võtted – sündmused, stseenid ja lavastused.[7]

Liina Siibil on olnud paarkümmend isikunäitust, näiteks Eestis, Saksamaal, Belgias, Lätis, Prantsusmaal, Soomes. Osalenud paljudel grupinäitustel Eestis ja välismaal – sealhulgas Villa Manin Codroipos Itaalias, Soome Fotomuuseumis Helsingis, Moderna Museetis Stockholmis, Ludwigi Muuseumis Budapestis, Hamburger Bahnhofis Berliinis ja Corcorani Kunstigaleriis Washingtonis jm. Siib on saanud kunstistipendiume USAsse, Leetu ja Itaaliasse. Siibi töid on omandanud Neues Museum Nürnberg, Stockholmi Moderna Museet, Eesti Kunstimuuseum ja Tartu Kunstimuuseum.[5]

2011. aastal esindas tema projekt „Naine võtab vähe ruumi“ Eestit 54. Veneetsia biennaalil.[4]

Arvustajad on märkinud tema loomingu tuntavat iroonilist alatooni ning vastuolulist suhet psühhoanalüüsi autoritega.[8]

"Liina Siib on väheseid kunstnikke oma põlvkonnast, kes on suutnud ennast 1980. aastate vaimust puhtaks rapsida ja olla aktiivses suhtes maailmaga ka praegu. Tuli ju temagi kunsti "meie kuulsa naisgraafikute põlvkonnaga" 1980. aastate lõpus. Ja palju neist on meie adekvaatses kunstipildis siiani alles?

Selle "adekvaatse" all pean ma muidugi silmas rahvusvaheliselt konverteeritavat kunsti, ja Liina Siib on kahtlemata üks meie vähestest rahvusvahelistest kunstnikest. Avara silmaringiga, sotsiaalselt tundlik ja visuaalselt võimekas." Anders Härm, kuraator ja kriitik.[6]

"Olen temas ajuti märganud kompetentset ametnikku, õpiahnet tudengit, sügavat uurijanatuuri, kavalat tehnikakasutajat, analüüsivat loomust. Seda ja muud ilmestab kuiv irooniline huumor. Liina Siib oskab meediaga ümber käia, tema tekst on mitmetasandiline. Lihtsast silmatorkavast loost jõuab ta ristatud reieluudega surmasügavikeni."

Maria-Kristiina Ulas, graafik.[6]

Näiteid loomingustRedigeeri

Lla Ri Lli Ra (2006) 18 kujutistRedigeeri

Fotojutustuse aluseks on Federico Fellini film "Cabiria ööd" (1957) ja selle filmi kohatine neorealistlik keel. Neorealistliku stiili ja film noir'iliku jutustuse omavaheline läbipõimumine annavad siin Fellini naispeategelase, heasüdamliku ja õnne uskuva prostituut Cabiria asemel teistsuguse naiskarakteri. Mitte teda, nagu ujumisoskuseta Cabiriat, ei tõugata käekoti röövimise eesmärgil vette, vaid tema on see, kes tõukab vette mehi, lõbu ja igavuse pärast. Rollide vahetuse kaudu muutub ka stseeni sisu. Aga tüdimus jääb.

Movie Posters (2001, 2004) 27 plakatitRedigeeri

Filmiplakatite sari "Movie Posters" pakkus välja plakatid fiktiivsetele filmidele. Sarja aluseks oli teadlik ja mitteteadlik filmiliku situatsiooni otsimine fotodes. Siit tekkis mõte kasutada filmilikke fotokaadreid kombineerituna tekstiga fotomontaažides, mis kujutaksid endast filmiplakateid. Oletatav kinematograafiline väljendus püüti tõlkida staatilise ja helitu plakati keelde, mis pealegi erines oma püstipidise formaadiga kino formaadist.

Sarja "Movie Posters" plakatitel reklaamiti mitteeksisteerivaid kinoteoseid, ka filmikompaniid ja -tegijad (produtsent, režissöör, operaator, näitlejad jt) olid fantaasia vili. Igal plakatil paiknes sisu kokkuvõttev lause. "Movie Posters" pakkus oma tõlgenduse erinevatele filmižanridele: action, horror, music, children, thriller, sci-fi, romance, comedy, drama, documentary, gay & lesbian. Kuigi fiktsioon, püüti esitlusviisis näida võimalikult tõepärane, jäljendades reklaami- ja distributsioonireegleid. Plakati formaat oli traditsiooniline 104,5 x 68 cm. Töötlus ja väljatrükk olid digitaalsed, kuna see vastas kaasaegsele digitaalsele filmitehnoloogiale, kus side fotokujutise ja tegeliku objekti vahel on katkenud ja tõega võib lõpmatuseni manipuleerida. Käsitsi joonistatud filmiplakatid 20. sajandi esimesest poolest loovad hoopis teistsuguse reaalsuse kui praegused Photoshopi programmis töödeldud kujutised.[9]

PreemiadRedigeeri

StipendiumidRedigeeri

Töid kunstikogudesRedigeeri

Isikunäitused (valik)Redigeeri

Grupinäitused (valik)Redigeeri

Loomingu näiteidRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri