Lido di Venezia

Lido – või ka Veneetsia Lido (Lido di Venezia) – on 11 kilomeetri pikkune liivavall Itaalia põhjaosas Veneetsias. Lido on koduks 20 000 elanikule ning iga aasta septembrikuus toimub seal Veneetsia filmifestival.

Lido di Venezia vaporetto-terminal laguunilt vaadatuna

Lido ja Veneetsia laguun

Geograafia

Faro Rocchetta tuletorn Alberonis

Lido saar on koduks kolmele asulale. Saare põhjapoolses osas on Lido ise: seal toimub filmifestival, seal on hotellid Grand Hotel des Bains ja Grand Hotel Excelsior ning ka Veneetsia kasiino. Saare keskosas olev Malamocco oli sealne esimene ning pikka aega ka ainus asula. Kunagi oli tegemist ka Veneetsia doodži koduga. Lido lõunaosas olevast Alberonist leiab golfiraja. Piki saare põhitänavat liigub ka ühistransport.

Vähemalt pool saare Aadria mere poolsest küljest on liivane rand ja suur osa sellest kuulub erinevatele suveturiste majutavatele hotellidele. Nende hulka kuuluvad kuulsad Excelsior ja Des Bains, mis on ka Thomas Manni klassikalise romaani "Surm Veneetsias" sündmuste toimumispaigaks. Kui nende näol on tegemist erarandadega, leiab saare põhja- ja lõunapoolsetest otsadest ka ülisuured avalikud rannad. Aadria meri on üsna puhas ja soe ning ideaalne lastele. Vaid aeg-ajalt segavad ujumist meduusid.

Saare tuiksooneks on ligikaudu 700 meetri pikkune lai tänav Gran Viale Santa Maria Elisabetta, mis viib saare ühel serval oleva laguuni äärest ja veebusside (vaporetto) peatusest saare teises servas oleva mereni. Tee äärde jäävad hotellid, kauplused ja pigem turistidele mõeldud restoranid.

Saare kirdeosas asub ka väiksematele lennukitele sobiv Venezia Lido lennujaam, mille rohumaaga lennuraja pikkus on ligikaudu üks kilomeeter.

Ajalugu

Aastal 1177 allkirjastasid Rooma keiser Friedrich I Barbarossa ja paavst Aleksander III Lido saarel Veneetsia rahu: aasta varem oli keiser kaotanud Legnano lahingu.

Aastal 1202, Neljanda ristisõja alguses, kasutati Lidot kümnete tuhandete ristirüütlite laagripaigana: kuna nad ei suutnud maksta transpordiks vajalike Veneetsia laevade eest, blokeerisid veneetslased nad Lido saarele.

Aastal 1857 rajati Lidol esimene suplusasutus. Tegemist oli esimese sarnase asutusega Euroopas ning peagi sai lido laialdaselt kasutatavaks sõnaks, mis tähistas igasugust rannaäärset puhkusekohta. Lido edu ja Veneetsia lähedus tegid paiga kiiresti maailmakuulsaks.

Sõjajärgse Itaalia taastuv majandus tekitas 1960. aastatel saarel kinnisvarabuumi ning paljud veneetslased kolisid Lido saarele, saamaks osa sealsest kaasaegsest infrastruktuurist.

Pärand

Saare nimest tulenevat nimetust "lido" kasutatakse teatud tüüpi õues asuvate basseinide tähenduses ja seda eriti Suurbritannias. Lisaks on kruiisilaevadel ka eraldi "lido tekk".

Lido on ka paljude teiste Itaalia rannikuäärsete kohanimede esimeseks osaks.

Lido di Venezia kunstis

• 

  John Lavery. "Lidol suplemas" (1912)

• 

  Leon Bakst. "Suplejad Lidol" (enne 1923)

• 

  Leon Kaufmann. "Vaade Lidole" (1926)

• 

  "Venise et le Lido", Vittorio Grassi reisiposter

Välislingid

• Veneetsia Lido rannad
• Lido di Venezia
• Robin Saikia "The Venice Lido"