Ava peamenüü

Legnano lahing peeti 1176. aasta 29. mail Friedrich I Barbarossa juhitud Saksa-Rooma riigi vägede ja Lombardia Liiga vahel. Keiserlik armee sai suure kaotuse osaliseks.

Legnano lahing
Osa gvelfide ja gibelliinide sõdadest
Battle of Legnano.png
Legnano lahing
(Massimo d'Azeglio maal aastast 1831)
Toimumisaeg 29. mai 1176
Toimumiskoht Legnano, Lombardia, Itaalia
Tulemus Lombardia Liiga otsustav võit[2]
Osalised
Armoiries Saint-Empire monocéphale.svg Saksa-Rooma riik CoA civ ITA milano.png Lombardia Liiga
Väejuhid või liidrid
Friedrich I Barbarossa Alberto da Giussano
Jõudude suurus
3000 meest[1] 3500 meest[1]
Kaotused
Suured Suured

Lombardia LiigaRedigeeri

Lombardia Liiga moodustati aastal 1167 suuresti varasema Verona Liiga baasil.[3] Tegemist oli üksteisele ühtekuuluvust lubavate Lombardia linnade liiduga Saksa-Rooma riigi keisri Friedrich I vastu. Lombardia linnad andsid vande Lombardias asuvas väikeses Pontida külas.

Pärast paavst Aleksander III hävingut keisri vägedele Monte Porzio lahingus 1167. aasta mais oli Lombardia Liiga ainus keisrile vastanduv seaduspärane võitlusjõud ja seetõttu toetas paavst liigat jõuliselt.

Friedrichi 5. sõjaretk ItaaliasseRedigeeri

1174. aasta septembris alustas Friedrichi I oma viiendat Itaalia sõjaretke, et suruda maha Lombardias pidevalt toimuvad mässud ja lahendada oma tülid paavstiga. Friedrichi juhtis 8000 rüütlist koosneva väe[4] üle Alpide ja jõudis septembri lõpuks Piemontesse. Tema nõo hertsog Heinrich Lõvi väed ei võtnud taaskord keiserlikust sõjakäigust osa.

Friedrich soovis Itaalias maksta kätte Susa linnale viimase käitumise eest aastal 1168 ning 30. septembril vallutasidki ta väed linna ja põletasid selle maha. Tema järgmiseks sihiks oli Asti, mille ta väed vallutasid pärast seitse päeva kestnud piiramist. Sama aasta oktoobris sai Friedrich lõpuks Böömimaalt lubatud keiserlikud abiväed. Keisri kiire ja raevuka esialgse edu tõttu hülgasid Montferrat' markkrahv Guglielmo V ja Biandrate krahv Lombardia Liiga.[5]

Alessandria piiramineRedigeeri

Kuna Friedrichi sõjakäigu ajendiks oli kättemaks ning selle eesmärgiks oli Lombardia Liiga täielik hävitamine ja paavst Aleksander III kõrvaldamine, oli Alessandria piiramine üks keisri viienda sõjaretke olulisemaid sündmusi. Seetõttu oligi tema järgmiseks sihtmärgiks Lombardias asuv Alessandria linn. Linna olid rajanud need, kes põgenesid Milanost aastal 1162 (aastal, mil Friedrichi väed olid Milanot rünnanud ja selle hävitanud)[6] ja kes olid linnale andnud nime just paavst Aleksander III auks. "Õlgede linna" (linna majade katused olid kaetud õlgedega) piiramine algas oktoobri lõpus ning Friedrich I üllatuseks ja pahameeleks ei olnud tema väed võimelised linna vallutama ja ta pidi talve linnaväravate ees veetma. Friedrich vägedel õnnestus linna siseneda vaiksel laupäeval, olles kaevanud linna müüride alla tunneli, kuid Milano väed suutsid rünnaku suurte kaotustega tagasi lüüa.[5] Alessandria suutis ründajatele vastu panna ja tegemist oli Lombardia Liiga esimese võiduga. Läheneva Lombardia armee tõttu pidi Friedrich seejärel piiramise katkestama ja Paviasse taanduma.[5]

Montebello rahuRedigeeri

1175. aasta 16. aprillil üritasid Friedrich ja Lombardia Liiga Montebello lossis rahu üle läbirääkimisi pidada, kuid pärast pikki kõnelusi katkesid need tulemusteta.[4] Friedrich I teadis, et lahing oli möödapääsmatu ja reisis Heinrich Lõviga kohtumiseks Chiavennasse. Kuna Heinrich arvas, et Friedrichi kaotus võimaldaks tal suuremat võimu saada, keeldus ta järjekordselt oma nõbu aitamast.[5]

LahingRedigeeri

 
Lahingu käik. Rohelisega on tähistatud Lombardia Liiga väed. Ristiga ristkülik tähistab jalaväge, diagonaaliga ristkülik ratsaväge

Pärast tagasilööki Alessandrias, nurjunud kokkulepet Montebellos ja nõbu Heinrichi keeldumist sai Friedrich lõpuks häid uudiseid ja lisavägesid Saksamaalt.[1] Saksa abiväed ületasid Como järve piirkonda viiva Lukmanieri mäekuru 1176. aasta aprillis. Friedrich I Barbarossa, Philip I Heinsbergist[7] ja peapiiskop Magdeburgi Wichmann[8] ratsutasid salaja Paviast piki Ticino jõge abivägedega kohtuma, eesmärgiga juhtida neid ühisoperatsioonile koos keisri peaväega. Friedrich sai sel viisil 1000 rüütlit ja 1000 jalameest kokku 16 erinevalt saksa valitsejalt.[9] Keisri liitlased Lombardias suurendasid abivägesid Comos kokku umbes 3000 rüütli ja jalameheni. Ent keiserlik armee koosnes suuresti saksa rüütlite ratsaväest.[1]

Milano elanikud olid Friedrich plaanidest teadlikud ning valmistusid lahinguks. Ehitati carroccio ehk härgade poolt veetav püha sõjavanker, mis kaunistati linna võitluslipu ja altariga, millele püstitati Milano peapiiskopi Ariberto rist. Aastal 1038 oli peapiiskop Ariberto juhtinud Milano võidukat kaitset Saksa-Rooma riigi keisri Konrad II vastu ja Ariberto ristis nähti seega keisririigi võitmise sümbolit. Milano krooniku Sire Raul'i järgi saabus 900 rüütlit Milanost ja ligikaudu 550 rüütlit kolmest teisest linnast; liiga ülejäänud vägi koosnes jalameestest. Lombardia jalaväe tuumiku moodustas nn surmakompanii ehk jalaväesõdurite üksus, mille loomise omistavad hilisemad (ja tõenäoliselt välja mõeldud) legendid väejuht Alberto da Giussanole[10].

Sellal kui Friedrich ja tema abiväed olid teel tagasi Paviasse, et liituda keiserliku põhiväega, paigutas Lombardia Liiga umbes 3500 meest Olona jõe läänekalda lähedale. Jalavägi koos Milano sõjavankriga seisis kiirustades kindlustatud positsioonil Borsano juures. Langobardid teadsid, et Friedrich pidi oma väega nende alade serva läbima, kuid nad ei teadnud seda kui lähedal ta juba oli ning 29. mai koidikul saatis liiga 700 hobusemehest koosneva luuresalga Seprio piirkonda. Samal ajal aga oli keiser ületanud Olona jõe ja liikus Cairatest lõuna suunas, 8 kilomeetrit Busto Arsiziost kirdes.

Seal Legnano lahing aset leidiski. Kokku põrkasid langobardide luuresalk ja 300-pealine keiserlik eelvägi. Kokkupõrge oli lühike ja verine ning kuna Friedrich oli juba silmapiiril, katkestas Lombardia luuresalk võitluse ja põgenes Borsano taha. Seejärel algatasid Friedrich ja tema keiserlik saksa armee Borsano lähedal Legnanos täismahus rünnaku Lombardia Liiga vägede pihta. Lombardia ratsavägi löödi küll suures osas põgenema, kuid neil õnnestus kokkupõrkest pääseda, jättes jalaväe ja carroccio omapead. Friedrich liikus edasi sõjavankrini ning ründas oma ratsaväega jalaväge ja surmakompaniid.

M. B. Synge on surmakompanii kohta kirjutanud järgmist: "surmakompanii moodustanud üheksasada meeleheitel patriooti kaitsesid püha vankrit. Nähes, et sakslased edenevad, kartes endi aarde ohutuse pärast, nad järsku põlvitasid ja uuendasid jumala ees antud tõotust, et nad hukkuksid oma maa eest".[11]

Jalaväelased paigutasid end faalanksikujuliselt ja ümber carroccio toimunud võitlus oli pikk ning verine ja selle käigus suutis Lombardia Liiga jalavägi keiserliku armee patiseisuni viia. Viimaks said liiga väed abi ümbergrupeerunud ratsaväelt ja põgeneva luuresalga poolt appi kutsutud Brescia ratsaväelt.[1] Ümbergrupeerunud luuresalgad ja Brescia ratsavägi ründasid Friedrich armeed ühiselt tagantpoolt.

Otsustava kallaletungi sooritasid Brescia võitlejad, kellel õnnestus vastaste ridadest läbi murda ja otse Friedrichi rünnata. Selle rünnaku käigus tapeti teda kaitsvad sõdurid ja lipukandja ning hobune heitis Friedrichi seljast – arvati, et ta on surnud. Seepeale sattusid keisri väed paanikasse ja põgenesid ning liiga ratsavägi jälitas neid kuni Ticino jõeni. Kindralid püüdsid mehi tulutult uuesti koondada.[12] Liiga poolt saadud saak ja võetud vangide hulk olid tohutud.[1]

Lahingu tagajärjedRedigeeri

Legnano lahinguga lõppes Friedrich valitsemisaeg Lombardias. Rüütlid, kellel oli õnnestunud põgeneda, kogunesid Paviasse ning andsid seal Friedrich naisele, Burgundia krahvinnale Beatrice I-le edasi uudised tema mehe oletatava surma kohta. Beatrice ja keisririik olid pärast Friedrichi surma leinas, ent mitu päeva hiljem ilmus keiser siiski elusana Pavia väravate alla.

H. E. Marshall on kirjutanud: "seejärel, suuresti kõigi rõõmuks, ilmus Barbarossa kolme päeva pärast ootamatult Pavia väravate ette. Kuigi haavatud ja muljuda saanud ja surnu pähe maha jäetud, ei olnud Friedrichi tapetud".[12]

Lombardia Liiga võit sundis Friedrichit Veneetsiasse reisima. 1177. aastal sõlmitud Veneetsia rahuga leppisid Friedrich I ja paavst Aleksander III ära. Keiser tunnustas paavsti suveräänsust Kirikuriigi üle ja vastutasuks tunnustas Aleksander keisrit kui Keiserliku kiriku ülemisandat. Veneetsia rahu sõlmimist õhutas jõuliselt tagant Magdeburgi peapiiskop Wichmann, kes oli üks Legnano lahingu kaotajatest. Lombardia linnad aga jätkasid võitlemist kuni aastani 1183, mil Friedrich I nõustus Konstanzi rahuga nende õigusega linnade võimukandjaid ise valida. Konstanzi rahuleping valati pronksi.

Friedrich ei andestanud Heinrich Lõvile seda, et viimane keeldus talle 1176. aastal appi tulemast. Kasutades ära teiste Saksamaa printside vaenulikkust Heinrichi suhtes, lasi Friedrich 1180. aastal piiskoppide ja printside kohtul tema üle tagaselja kohut mõista, väites, et keiserlik seadus on traditsioonilise saksa õiguse suhtes ülemuslikum. Friedrich lasi Heinrichilt tema maad ära võtta ja ta lindpriiks kuulutada.

Märgina sellest, et rahu oli tõesti kehtestatud, abiellus 1186. aasta 27. jaanuaril Friedrich I Barbarossa poeg Heinrich VI, hilisem isa järglane tema troonil, Milanos Sitsiilia Costanzaga.

Tegelik lahinguväliRedigeeri

 
1176. aasta 29. mail toimunud lahingut mälestav Alberto da Giussano monument Milano provintsis Legnanos

Lahingut on traditsiooniliselt seostatud Legnano nimega, kuna Liiga väed tulid just sealt linnast. Tegelikult, nagu kohalikud ajaloolased on kindlaks teinud, võideldi mõni kilomeeter Legnanost läänes: kohas, kus tänapäeval asuvad Villa Cortese väikelinn ja Busto Arsizio osa (frazione) Borsano.

Garibaldi viideRedigeeri

1848. aasta 3. augustil Bergamos välja antud üleskutses viitas revolutsionääride juht ajaloolisele Legnano lahingule kui inspiratsiooniallikale enda võitluses Itaalia ühendamise eest: "Bergamost saab praeguse põlvkonna Pontida ja jumal toob meile meie Legnano!".[13]

Vaata kaRedigeeri

AllikadRedigeeri

  • Erich Brandenburg. "Die Nachkommen Karls des Großen".
  • Fr. Gelasius Dobner.Chronicon Vincentii Canonici Pragensis; sarjas Monumenta historica Boemiae (1764)
  • I. R. Dieterich. "Die Taktik in den Lombardenkriegen der Staufer". Marburg, 1892.
  • O. Engels. "Die Stauferzeit".
  • Paolo Grillo. "Legnano 1176. Una battaglia per la libertà". Laterza, 2010. ISBN 978-88-420-9243-8.
  • Franz Kurowski. "Unterlassene Hilfeleistung und ihre Folgen".
  • Lexikon des Mittelalters. Band IX.
  • "Magill's Guide to History".
  • H. E. Marshall. "The History of Germany".
  • Peter N. Stearns & William Leonard Langer. "The Encyclopedia of World History".
  • M. B. Synge. "The Discovery of the New World".
  • Ernst Wies. "Kaiser Friedrich Barbarossa. Mythos und Wirklichkeit".

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Magill's Guide to Military History.
  2. Peter N. Stearns, William Leonard Langer. The Encyclopedia of World History, p.208. 2001
  3. Lexikon des Mittelalters. Band IV, Seite 931.
  4. 4,0 4,1 Brandenburg, Erich. Die Nachkommen Karls des Großen.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 KurowskiFranz:p.292
  6. H. E. Marshall. The History of Germany. p. 211-212
  7. O. Engels. Die Stauferzeit. (Rhein. Gesch. I/3, 1983), 225–237
  8. Lexikon des Mittelalters: Band IX Spalte 60
  9. Wies, Ernst W.: Seite 69,164,181,241,243,251
  10. *Troisi, Francesco. "Quel 29 Maggio del 1176". Medioevo (Italian keeles): pp. 18–29. 
  11. M. B. Synge. The Discovery of the New World. P. 85.
  12. 12,0 12,1 H.E. Marshall, The History of Germany, p. 215
  13. Rial, Lucy. "Garibaldi, Invention of a Hero". p.74