Läänemere maad

(Ümber suunatud leheküljelt Läänemeremaad)

Läänemere maad (ka Läänemere regioon) on Läänemere piirkonda kuuluvad riigid. Kuigi täpne maade hulk võib teostes erineda, arvatakse kitsa definitsiooni järgi piirkonna hulka Läänemerega piirnevad riigid: Taani, Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Venemaa ja Saksamaa. Sõltuvalt Läänemere läänepiirist võib piirkonda kuuluda ka Norra.[1]

Läänemeri ja seda ümbritsevad riigid

Omaette piirkonnana kujunes Läänemere piirkond välja keskajal. Tänapäeval on regioon üks kõige arenenumaid ja tiheda rahvusvahelise koostööga piirkondi. Koostööd tehakse nii riikide, ettevõtete, mittetulundusühenduste, riigiasutuste kui ka omavalitsuste vahel. Kõik piirkonna riigid peale Venemaa on Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigid.[1][2][3]

Läänemere riike ühendab Läänemeremaade Nõukogu, millel on 10 liikmesriiki: lisaks 8 Läänemere ääres asuvale riigile Norra ja 1995. aastast Island. Lisaks liikmesriikidele on nõukogu liige veel Euroopa Liit. Ainsana Läänemere maana pole nõukogu liige Venemaa.[2]

Piirkonna piiritlus muuda

Läänemere maade all mõistetakse kitsama definitsiooni järgi Läänemerega piirnevaid riike ning tavaliselt loetakse mere läänepiiriks Taani väinasid. Seega kuuluvad Läänemere maade hulka Taani, Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Venemaa ja Saksamaa. Kuid ka kitsa definitsiooni järgi jagatakse maad laias laastus kaheks: tihedalt Läänemerega seotud riigid ja piirkonniti seotud riigid. Tihedamalt on seotud riigid, mille pealinnad asuvad Läänemere ääres (Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Taani); millel on pikem mererannik; ja mis ei asu Läänemere rannikust kaugel (Leedu). Saksamaa, Poola ja Venemaa on Läänemerega seotud piirkonniti (Saksamaa puhul Mecklenburg-Vorpommern ja Schleswig-Holstein, Poola puhul Lääne-Pomorze, Warmia-Masuuria ja Pomorze vojevoodkonnad, Venemaa puhul Peterburi, Leningradi oblast ja eksklaav Kaliningradi oblast).[1]

Mõnikord kasutatakse ka laiemaid käsitlusi, kus peetakse silmas lisaks Läänemerele piirnevatele riikidele ka Läänemere valgla piirkonda või Läänemere regiooniga tugevalt seotud maid. Sel juhul võivad Läänemere maade hulka olla arvestatud ka Island, Norra, Valgevene, Tšehhi, Slovakkia ja/või Ukraina.[1]

Regiooniülene koostöö muuda

 
Läänemeri ning selle lähiümbruse suuremad linnad ja riigid (omakeelsete nimedega, meresügavus meetrites)

Läänemere regiooni riikide valitsusi ühendab 1992. loodud Läänemeremaade Nõukogu (inglise keeles Council of the Baltic Sea States, lühend CBSS). Organisatsioonil on praegu 11 liiget: lisaks Läänemere ääres asuvatele riikidele ka Norra, Island ja Euroopa Liit.[2][4] 2022. aastani oli Nõukogu liige ka Venemaa, kuid märtsis 2022 peatasid seoses Venemaa sõjalise sissetungiga Ukrainasse 11 Läänemeremaade Nõukogu liiget Venemaa ja vaatleja staatusega Valgevene liikmelisuse ning osalemise organisatsiooni tegevuses.[4][5] Mais 2022 lahkus Venemaa Läänemeremaade Nõukogust.[6]

1974. aastal loodud HELCOM ehk "Helsingi komisjon" (täisnimega Baltic Marine Environment Protection Commission) on organisatsioon, mis korraldab valitsusvahelist koostööd Läänemere keskkonnakaitse konventsiooni (nn Helsingi konventsiooni) alusel, kaitsmaks merekeskkonda kõikide reostusallikate eest. HELCOM-i kuulub 10 liiget: üheksa Läänemere maad ja Euroopa Liit.[7]

Üks suurim Läänemere regiooni valitsusväline organisatsioon on 1990. aastal loodud Puhta Läänemere Ühendus (Coalition Clean Baltic, lühend CCB),[8] mis koordineerib Läänemere valglat ja merekeskkonda mõjutavaid tegevusi. CCB ühendab (2024. aasta seisuga) 16 organisatsiooni 11 riigist: Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Venemaa, Valgevene ja Ukraina.[9]

Ajalugu muuda

Läänemere regioonis elasid vähemalt vanaajast saadik läänemeresoome ja saami keeli rääkivad rahvad mere ida- ja põhjarannikul,[10] germaani keeli rääkivad rahvad lääne- ja lõunarannikul ning balti keeli rääkivad rahvad mere kagurannikul. Suure rahvasterände ajal asusid lõunarannikul elavad germaanlased elama lõunasse endistele Rooma aladele ja tühjemaks jäänud lõunarannikule asusid umbes 6. või 7. sajandil elama slaavikeelsed rahvad.[11][12]

Riikide teke muuda

 
Frangi riigi laienemine Läänemere äärde Karl Suure valitsemise ajal

Varajane riiklus Läänemere regioonis kujunes välja varajasel keskajal. Piirkonna esimesed riigid kujunesid välja hõimudest, olid suhteliselt nõrga keskvõimuga ja mõjutatatud pikema riikluse kogemusega lõunapoolsetest riikidest.[13]

Pärast sakside alistamist jõudis 8. sajandi lõpus Läänemere äärde Frangi riik, kuigi Karl Suur loovutas Läänemerega piirneva ala juba 804. aastal oma slaavi liitlashõimule obodriitidele.[14] Selleks ajaks elasid slaavid kogu lõunarannikul, Mecklenburgist Preisimaani. Üheksandast sajandist hakkasid tekkivad riigid slaavi hõime allutama: edelarannikul vallutasid Ida-Frangi riik ja Taani obodriitide ja venedide alasid, Pommeris haaras võimu 960. aastatel tekkinud Poola.[15][16]

Läänemere läänerannikul tekkisid 8. sajandi lõpust alatest esimesed skandinaavlaste võimukeskused, kust korraldati rüüsteretki Lääne- ja Ida-Euroopasse. Euroopa jaoks algas viikingiaeg, mis tõi Läänemere piirkonda rikkusi ja tugevdas kohalikku kaubavõrgustikku. Suurenenud kaubaliiklus lasi tekkida esimstel kaubalinnadel Läänemere ääres, üks olulisemaid varajasi keskusi oli Wolin. Idateel liikuvad viikingid rajasid idaslaavi aladel faktooriaid, millest üheksandal sajandil kujunesid välja Kiievi-Vene esimesed keskused. Kiievi printsid laiendasid oma mõjuvõimu põhjapoole kuni 10. sajandi lõpuks olid nad jõudnud Ingerimaale ja seega ka Läänemere äärde.[15][17]

Läänemere regiooni ristiusustamine muuda

 
Kirikute levik Taanis ja Lõuna-Rootsis (1000–1250)

Üheksandast sajandist levis Läänemere piirkonda ristiusk. Esimesena saatis misjonäre Läänemere piirkonda Frangi riik, mis 8. sajandi lõpus tegi misjonitööd Saksimaal, 9. sajandi esimesest poolest jätkusid ristiusu levitamiskatsed peamiselt Taanis. Kuigi Ludwig Vaga suutis veenda kuningas Haraldit ristiusku pöörduma, jäi too usuvahetuse järel oma troonist ilma.[15] Edukam oli ristiusu levik viikingite poolt allutatud Inglismaal, kus ristiusk oli laialt levinud. Kui esialgu pöördusid ristiusku Inglismaal elavad skandinaavlased, siis sajandi jooksul levitasid Inglismaalt tulevad misjonärid kristlust ka Taani ja Norra aladel. Taani pöördus ristiusku 10. sajandi keskpaigas, kui Harald Sinihammas lasi end ristida, sihiga Taanis riigivõimu tugevdada. Ka Norra võttis ristiusu vastu 10. sajandi lõpuks. Kuigi juba Håkon Hea oli lasknud end Inglismaa ristida, võttis Norra usu omaks Olav II Haraldssoni võimu ajal. Rootsi kuningas Olof Skötkonung lasi end ristida 11. sajandi alguses, samuti sihiga luua tugevam riik.[15]

Läänemere lõunarannikul oli ristiusu levik tugevalt seatud Ida-Frangi riigist väljakujunenud Püha Rooma Keisririigi mõju levikuga ja selle vastu võitlusega. Kuigi suure slaavlaste ülestõusu tulemusel kaotasid sakslased suuresti ülemvõimu elbetagustel aladel, jätkus piirkonnas misjonitöö ja 12. sajandil Lothar III võimuoleku ajal vallutas Püha Rooma juba mitmed suuresti juba ristiusutunud lääneslaavi piirkonnad. Kuigi slaavi hõimud kaotasid iseseisvuse, suutsid kohalikud vürstid mõnikord säilitada oma juhtiva positsiooni regioonis sakslaste vasallina. Näiteks jäi nii Mecklenburgi valitsema Pribislaw, kellest sai Heinrich Lõvi vasall.[15]

10. sajandi teisel poolel võttis ristiusu omaks Poola vürst Mieszko I, et Böömi vürstiga liitu sõlmida. Pommeri allutanud Poola juhtis piirkonna ristiusutamist ja kindlustamist kuni Szczecinini välja. Pommeri ristiusustamine toimus peamiselt 12. sajandi esimesel poolel, kuid Bolesław III surma järel Poola killustus, mis võimaldas Taanil ja Püha Rooma riigil Pommerisse laieneda.[15]

Pea kogu Läänemere piirkonnas oli domineeriv ristiusu haru katoliiklus. Erandiks olid vaid Kiievi-Vene võimu all olev Ingerimaa ja mõju all olev Karjala, kus Kiievi-Vene valitseja Volodõmõr Püha 988. aastal lasi end õigeusku ristida, tõenäoliselt selleks, et suurvürst saaks abielluda Bütsantsi printsessi Annaga. 11. sajandist levis Soome lahe idakaldal õigeusk.[18] Kiievi-Vene killustumise järel 12 sajandil olid Läänemere piirkonnale orienteerunud Novgorodi vabariik ja Pihkva vürstiriik, mis olid tugevalt seotud piirkonna kaubavõrgustikuga. Kiievist kaugel olev Novgorod (ja seetõttu ka Pihkva) suutis vältida ka mongolite võimu alla sattumist ja säilitada iseseisvuse Kuldhordist.[17]

Läänemere ristisõjad muuda

12. sajandist levisid Läänemere piirkonnas ka ristisõjad, mille sihiks oli vallutada ja ristiusustada veel allutamata Läänemere rahvad. 1147. aastal toimus juba suuresti ristiusu omaks võtnud vendide vastu vendi ristisõda, mille tulemusel laiendasid Püha Rooma põhjapoolsed vürstid piirkonnas oma maa-alasid ja mõju Läänemere ääres.[15]

 
Baltimaad 1260. aastal

Baltimaades algas ristiusustamine 1180. aastatel Meinhardi juhtimisel rahumeeli, tema järelkäija Alberti ajal kujunes Balti alade vallutamine ristisõjaks. Alberti juhtimisel loodud Liivimaa Mõõgavendade ordu suutis allutada 1230. aastateks vallutada suurema osa tänapäevase Eesti ja Läti aladest ja jätkas vallutusretki leedulaste vastu, kuni mõõgavendade lüüasaamiseni 1236. aastal.[15]

Pärast aastatel 1221–1223 preislaste vastu korraldatud ebaõnnestunud ristirekte kutsus Masoovia vürst Konrad I piirile appi Saksa ordu, et nad ristiusutaks preislased. 1231. aastal ületasid esimesed Saksa ordu rüütlid Wisła jõe ja järgnevas Preisi ristisõjas preislased allutati aastakümnete jooksul. Pärast Mõõgavendade lüüasaamist Saule lahingus liitusid ordu jäänused Saksa orduga. Saksa ordu korraldas jätkuvalt ristiretki Läänemere viimaste paganate leedulaste ja õigeusklike venelaste vastu, kuid edutult.[15]

Kuna Liivimaa ristisõjas vallutas Taani Põhja-Eesti, ajendas see Rootsit kindlustama Soome lahe põhjarannikut (ehk tänapäeva Soomet). Soomlaste allutamiseks korraldas Rootsi mitu ristiretke: esimene poolmütoloogiline ristiretk toimus 12. sajandil, teine toimus tõenäoliselt Liivimaa ristiretkest ajendatuna 1230. või 1240. aastatel hämelaste vastu ja kolmas 1293. aastal karjalaste vastu.[15][19]

Hoolimata Saksa ordu katsetest 13. ja 14. sajandil Leedut vallutada suutsid leedulased sakslastele vastu panna. Edukale kaitsele aitasid kaasa soodne geograafia ja leedulaste omariikluse loomine. Leedulaste valitseja Mindaugas suutis 13. sajandi keskpaigas luua ühendatud Leedu riigi. Lisaks edukale kaitsele läänes ja põhjas laienes Leedu ka itta ja lõunasse killustunud Kiievi-Vene aladele, liites endaga tänapäeval Valgevene ja Ukraina koosseisu kuuluvad piirkonnad.[20][21]

Hiliskeskaeg muuda

Ristisõdade lõpuks oli esmakordselt kogu Läänemeri riikide vahel ära jagatud. Skandinaaviat ja Soomet kontrollisid Taani, Rootsi ja Norra. Läänemere lõunarannik oli Püha Rooma Keisririigi ja Saksa ordu vahel ära jagatud. Pärast 1343. aastat, mil Taani oma Eestimaa valdused ordule müüs, kontrollis Baltimaade rannikualasid Saksa ordu (koos kohalike piiskopkondadega). Soome lahe idaosa kontrollis Novgorodi vabariik.[15]

Püha Rooma ja Saksa ordu poolt allutatud alad olid sõdade ja ülestõusude läbi kaotanud suure osa oma rahvastikust ning järgnevatel sajanditel kutsusid uued valitsejad Läänemere lõunarannikule sakslaseid elama. Vallutustele järgnesid ka linnade ehitamine Läänemere äärde. 12. sajandil sai linnaõigused Lübeck, 13. sajandil Stettin, Rostock, Wismar, Greifswald, Kolberg, Riia, Tallinn ja kümned teised linnad. Mõned linnad olid juba varem olemas, kuid taasasutati pärast saksa võimu ülemkehtestamist ning asutatud linnades olid alati sakslased juhtivatel kohtadel. 15. sajandil avati läänemereäärsetes linnades Põhja-Euroopa esimesed ülikoolid: Rostocki (1419) ja Greifswaldi ülikool (1456). Kohalikud aadlid assimileerusid järgmistel sajanditel saksa kõrgkihti ning Mecklenburg, Pommeri ja Preisimaa saksastusid järk-järgult. Eesti ja Läti aladele saksa talupoegi Liivimaale peaaegu ei asunud, peamiselt kolisid sakslased vaid linna, moodustades küll piirkonna kõrg- ja keskklassi, kuid võrreldavat rahva assimileerumist Liivimaal ei toimunud.[15]

 
Hansa liidu peamised kaubateed

Kaupmeeste liiduna alustanud Hansa liidust kujunes 13. sajandil linnade liit Läänemerel, mis suutis mõjutada teiste riikide (kaubandus-)poliitikat nii Läänemere regioonis kui ka väljaspool seda. Hansa liit suutis hiliskeskajal kontrollida kaubandust Venemaalt, haarata kontrolli heeringakaubanduse üle Taani väinades, kontrollida raua- ja vasemaagi kaevamist Rootsis ja Norra kaubandust ülejäänud Skandinaaviaga. Ühise tegevuse paremaks planeerimiseks loodi Hansapäev, mille esmamainimine pärineb 1358. aastast. Skandinaavia riigid üritasid korduvalt vähendada Hansa liidu mõju oma riikides, 1370. aasta Hansa võitu Taani üle peetakse liidu tipphetkeks, mil liit suutis vajadusel ka riike oma soovile allutada. Liit nõrgenes 15. sajandist alates, mil piirkonna riigid suutsid luua tugevama keskvõimuga riigid ja liit kaotas järk-järgult oma privileegid.[15]

Suurriikide teke muuda

1388. aastal pakkusid tollase kuningaga rahulolematud Norra ja Rootsi aadlikud riigi trooni Taani kuningannale Margrete I, kes võttis pakkumise vastu. 1396. aastal olid kõik kolm Skandinaavia riiki valmis tunnistama tema soovitud sugulast Erikut pärijana ja 1397. aastal kirjutati alla Kalmari unioonile, millega ühendati esmakordselt Skandinaavia riigid ühise võimu alla. Unioon ei olnud küll kaua stabiilne, sest Rootsis esines alatest 1430. aastatest mässusid Kopenhaagenist valitsemise vastu, kuni Rootsi 1521. aastal kindlustas taas oma iseseisvuse.[15]

Poola taastas ühtse riigi 13. sajandil Kazimierz III valitsusaja jooksul. Tema pärija, Lajos I, surma järel päris Poola alaealine Jadwiga, kelle kätt pakkusid Poola aadlikud Leedu suurvürstile Jogailale, tingimusel et too võtab vastu ristiusu. Jogaila nõustus ja lasi end 1385. aastal ristida. Ühendatud Poola-Leedu väed suutsid 1410. aastal Saksa ordut võita Grünwaldi lahingus, mille tõttu orduriik nõrgenes märgatavalt. 1454. aastal liitusid mitmed Preisimaa linnad vabatahtlikult Poolaga ja kolmeteistaastase sõja järel oli kogu endine Preisimaa allutatud kas otse võid vasallsuhte kaudu Poola-Leedu võimule. Liit Leeduga oli personaalunioon, kuni 1569. aastal Lublini uniooniga ühendati Poola ja Leedu võimuasutused üheks.[15]

14. sajandist tõusis endistel Kiievi-Vene aladel piirkondlikuks jõuks Moskva ja hakkas sajandi lõpus Novgorodiga konkureerima Euroopa karusnahakaubanduse turu nimel. 15. sajandil vallutas Moskva üksteise järel iseseisvad idaslaavi riigid, 1471. aasta sõjaga muutis Moskva Novgorodi vasallriigiks, kuid kuna Novgorod otsis Moskvale vastukaalu Leedust, vallutas Moskva 1478. Novgorodi täielikult.[17]

Ajalooline kaardigalerii muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Klemeshev, Andrei P.; Korneevets, Valentin S.; Palmowski, Tadeusz; Studzieniecki, Тomasz; Fedorov, Gennady M. (2017). "Approaches to the definition of the Baltic sea region" (PDF). Baltic Region. 9 (4): 4-20.
  2. 2,0 2,1 2,2 "Council". CBSS. Vaadatud 8. märtsil 2024.
  3. Milne, Richard; Seddon, Max (7. märts 2024). "Sweden joins 'Nato lake' on Moscow's doorstep". Financial Times.
  4. 4,0 4,1 "Russia suspended from Council of the Baltic Sea States". Läti välisministeerium (inglise). 4. märts 2022. Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  5. "Russia suspended from Council of the Baltic Sea States". Norra valitsus (Briti inglise). 3. märts 2022. Vaadatud 21. veebruaril 2023.
  6. Nael, Merili, toim (17. mai 2022). "Venemaa lahkub Läänemeremaade Nõukogust". ERR. Vaadatud 15. märtsil 2024.
  7. "About us". HELCOM. Vaadatud 16. märtsil 2024.
  8. Eesti entsüklopeedia. Kd 12. 2003. Lk 423.
  9. "Member Organizations". Puhta Läänemere Ühendus. Vaadatud 16. märtsil 2024.
  10. Willson, Kendra; Bertell, Maths; Frog, toim-d (2019). Contacts and Networks in the Baltic Sea Region: "Austmarr" as a Northern "mare nostrum", ca. 500-1500 AD. Amsterdam University Press. ISBN 9789462982635.
  11. Pronk-Tiethoff, Saskia (2013). "LANGUAGE CONTACT BETWEEN PROTO-SLAVIC AND GERMANIC TRIBES". The Germanic loanwords in Proto-Slavic (inglise). Lk 51–76. ISBN 978-90-420-3732-8.
  12. North, Michael; Armitage, D; Bashford, A; Sivasundaram, S (2017). "Oceanic Histories: The Baltic Sea". Cambridge Oceanic Histories. Cambridge University Press: 209-233.
  13. Maciejewski, Witold, toim (2002). "The origin of the Baltic Sea region – state formation and development of democracy" (PDF). The Baltic Sea Region: Cultures, Politics, Societies (inglise). Uppsala: Baltic University Press.
  14. MELLENO, DANIEL (1. august 2017). "Between borders: Franks, Danes, and Abodrites in the trans-Elben world up to 827". Early Medieval Europe. 25: 359-385. DOI:10.1111/emed.12215.
  15. 15,00 15,01 15,02 15,03 15,04 15,05 15,06 15,07 15,08 15,09 15,10 15,11 15,12 15,13 15,14 North, Michael; Kronenberg, Kenneth (2015). The Baltic: A History (inglise). Harvard University Press. ISBN 978-0674970830.
  16. Westergaard, Waldemar (oktoober 1944). "THE BALTIC SEA IN HISTORY". Bulletin of the Polish Institute of Arts and Sciences in America (inglise). 3 (1): 111-130.
  17. 17,0 17,1 17,2 Kollmann, Nancy Shields (19. jaanuar 2017). "De Facto Empire". The Russian Empire 1450–1801 (inglise). Oxford University Press. Lk 41-54. ISBN 9780199280513.
  18. Kubicek, Paul (2008). The History of Ukraine (inglise). Greenwood Press. Lk 22-24. ISBN 9780313349201.
  19. Kirby, D. (2006). A Concise History of Finland (inglise). Cambridge University Press. Lk 4-9. ISBN 9781107280229.
  20. Kiaupienė, Jūratė (1997). "THE GRAND DUCHY of LITHUANIA in EAST CENTRAL EUROPE or ONCE AGAIN ABOUT the LITHUANIAN-POLISH UNION". Lithuanian Historical Studies: 56-71.
  21. "Lithuania: Political, social and economic background and trends". Euroopa Komisjon. 27. november 2023. Vaadatud 16. märtsil 2024.