Mecklenburg-Strelitzi suurhertsogkond

Mecklenburg-Strelitzi suurhertsogkond (saksa keeles Großherzogtum Mecklenburg-Strelitz) oli aastatel 1815–1918 eksisteerinud Saksa riik, mis kuulus Saksa Liitu, Põhja-Saksa Liitu ja Saksa keisririiki. Suurhertsogkonda valitses Mecklenburgi dünastia noorem liin.

Geograafia

Suurhertsogkond koosnes kahest eraldi osast. Selle tuumikala moodustas Stargardi härraskond koos pealinn Neustrelitziga. See paiknes Mecklenburg-Schwerini suurhertsogkonnast kagus ja piirnes Preisi kuningriigi provintsi Pommeriga põhjas ning Brandenburgiga läänes ja lõunas. Teise osa suurhertsogkonnast moodustas läänes asuv Ratzeburgi vürstkond, mis piirnes Lauenburgi hertsogkonna (a-st 1876 Schleswig-Holsteini provintsi osa) ja vabalinn Lübecki territooriumiga. Lisaks kuulusid suurhertsogiriiki endised Malta ordu Mirow' ja Nemerow' komtuurkonnad. Suuremad linnad pealinn Neustrelitzi kõrval olid Neubrandenburg, Friedland, Woldegk, Stargard, Fürstenberg ja Wesenberg.

Riigikord

Mecklenburg-Strelitzis valitses absoluutne monarhia. Suurhertsog teostas võimu oma ministrite kaudu. Iseloomult oli selline valitsemisviis feodaalne. Kord aastas kogunes lühikeseks ajaks erinevaid sotsiaalseid klasse esindav maapäev. Selle vaheaegadel asendas seda komitee, mis koosnes rüütlimõisate omanike esindajatest (Ritterschaft ehk rüütelkond) ja valitud linnade bürgermeistritest (Landschaft ehk maiskond).

Ajalugu

Septembris 1755 võttis Mecklenburg-Strelitz omaks Mecklenburg-Schwerini sõsarhertsogkonna põhiseaduse. Aastal 1806 pääses see Prantsuse keisririigi okupatsioonist tänu Baieri kuninga Maximilian I Josephi eestkostele. Aastal 1808 ühines suurhertsog Karl II Reini Liiduga, kuid lahkus sellest aastal 1813, et liituda Napoleoni-vastase liiduga. Ta liitus aastal 1815 Viini kongressil loodud Saksa Liiduga, mis oli Saksa-Rooma riigi järglane, ja sai suurhertsogi tiitli.

Aastal 1866 astus suurhertsogkond Põhja-Saksa Liitu ja tolliliitu ning sattus Preisi kuningriigi mõju alla, mis Austria-Preisi sõjas sai abi Mecklenburg-Strelitzi sõdurite näol. Ka Prantsuse-Preisi sõjas sai Preisi kuningriik Mecklenburg-Strelitzilt kasulikku abi. Aastal 1871 sai suurhertsogkonnast Saksa keisririigi osa. Mecklenburg-Strelitz saatis ühe liikme riigipäevale. Siiski kandis suurhertsog ikka veel vendide vürsti tiitlit ja hertsogkonna valitsemine jäi vanamoodsaks. Taas kasvas kihutustegevus demokraatlikuma põhiseaduse eest ja Saksa riigipäev toetas seda liikumist vähesel määral. Aastal 1904 sai suurhertsog Friedrich Wilhelmi poeg Adolf Friedrich V Mecklenburg-Strelitzi suurhertsogiks. Aastal 1907 lubas suurhertsog hertsogkonna alamatele põhiseadust, kuid see kohtas vastuseisu aadlilt.

Järelmid

Mecklenburg-Strelitzi dünastia kustus vahetult enne monarhia kaotamist esimese maailmasõjaga seotud arengute käigus. Sel ajal olid elus vaid kaks tunnustatud meessoost Strelitzi dünastia liiget, noor suurhertsog Adolf Friedrich VI ja tema nõbu, suurvürstinna Jekaterina Mihhailovna poeg Carl Michael, kes oli Venemaa teenistuses. Aastal 1914, enne sõda Saksamaa ja Venemaa vahel, loobus hertsog Carl Michael oma Mecklenburgi kodakondsusest. 23. veebruaril 1918 tegi suurhertsog Adolf Friedrich VI enesetapu, jättes oma nõo Carl Michael Strelitzi troonipärijaks. Olles Venemaal, ei võtnud Carl Michael siiski trooni üle, ja aastal 1918 kirjutas ta Mecklenburg-Schwerini suurhertsogile Friedrich Franz IV-le, kes tegutses Strelitzis regendina, soovides loobuda õigustest pärida Strelitzit. Kiri jõudis Friedrich Franzini aga alles aastal 1919, pärast Saksa monarhiate lõppu, nii et pärimisküsimust ei suudetudki lahendada.

Võimukandjad

Mecklenburg-Strelitzi suurhertsogid

1815–1816 Karl II (a-st 1794 hertsog)
1816–1860 Georg
1860–1904 Friedrich Wilhelm
1904–1914 Adolf Friedrich V
1914–1918 Adolf Friedrich VI
1918 Friedrich Franz IV (regent)

Mecklenburg-Strelitzi suurhertsogkonna riigiministrid

17....–1816 Christoph Albrecht von Kamptz
1810–1827 Carl von Pentz
1810–1836 August von Oertzen
1827–1848 Otto von Dewitz
1848–1850 Vakantne
1850–1861 Wilhelm von Bernstorff
1862–1868 Bernhard von Bülow
1868–1872 Wilhelm von Hammerstein-Loxten
1872–1885 Carl Piper
1885–1907 Friedrich von Dewitz
1908–1918 Heinrich Bossart