Vikipeedia

Holsteini hertsogkond

Holsteini hertsogkond (saksa: Herzogtum Holstein, taani: Hertugdømmet Holsten) oli Saksa-Rooma riigi põhjapoolseim osariik, paiknedes tänasel Saksamaa Schleswig-Holsteini liidumaal. See tekkis, kui keiser Friedrich III ülendas Taani kuninga Christian I Holstein-Rendsburgi krahvkonna 1474. aastal hertsogkonnaks, senisest Saksamaa Holsteini krahvkonnast (811–1474). Taani Oldenburgi dünastia liikmed valitsesid Holsteini – koos Schleswigi hertsogkonnaga – kogu selle olemasolu jooksul.

Holsteini hertsogkond

saksa: Herzogtum Holstein
taani: Hertugdømmet Holsten
1474–1864
Valitsusvorm feodaalne monarhia
Osa Saksa-Rooma riik (1474–1806)
Saksa Liit (1815–1864)
Eelnev Järgnev
Holsteini krahvkond Schleswig-Holsteini provints
Lipp
Vapp
Jüütimaa 1601...1700
Holsteini hertsogkond 1789. aastal

Aastatel 1490–1523 ja taas 1544–1773 jagunes hertsogkond erinevate Oldenburgi harude vahel, kõige tähtsamad olid Holstein-Glückstadti hertsogid (identsed Taani kuningatega) ja Holstein-Gottorpi hertsogid. Hertsogkond lakkas olemast, kui Preisi kuningriik selle 1866. aastal pärast Austria-Preisi sõda annekteeris.

Ajalugu

muuda
  Pikemalt artiklis Holstein#Ajalugu

Holsteini põhjapiir piki Eideri jõge moodustas ka Karolingide impeeriumi põhjapiiri, kui keiser Karl Suur jõudis 811. aastal pärast Saksi sõdu kokkuleppele Taani kuninga Hemmingiga. Schleswigi maad teisel pool jõge jäid Taani krooni vasalliks, samas Holsteinist sai Ida-Frangi riigi, Saksamaa kuningriigi ja Saksa-Rooma riigi lahutamatu osa. Saksid ajasid Vagrid Limes Saxoniae taha ning uus piir kulges Elbe jõest Boizenburgi juures põhjasuunas piki Bille jõge Schwentine suudmeni Kieler Fördes ja Läänemeres. Järgnenud 300 aasta jooksul oli Holstein Saksimaa osa. Holsteini territooriumil asutati 1143. aastal hilisem Hansa Liidu pealinn Vabalinn Lübeck. Uus Holsteini krahvkond rajati 1111. aastal; alguses oli see Saksimaa hertsogiriigi vasall, siis Saksi-Lauenburgi hertsogkonna vasall ja lõpuks Lübecki piiskopkonna vasall. Holsteini krahvkonda valitses Schaumburgi dünastia. Pärast Stellau lahingut (1201) okupeeris Taani ajutiselt Holsteini, kuid Schauenburgi krahv vallutas selle koos liitlastega Bornhövedi lahingus (1227) tagasi.

Rajamine

muuda

Adolf VIII, viimane Holstein-Rendsburgi krahv ja Schleswigi hertsog suri 1459. aastal pärijateta. Kuna Schleswig oli olnud Taani vasall, läks see tagasi (1460–1481) Taani kuningas (1448–1481 ja Norra kuninga (1450–1481) Christian I-le, kes, olles Adolfi sugulane, püüdis omandada ka Holsteini. Teda toetas kohalik aadel, kes toetas mõlema maa jätkuvat ühishaldamist ja kuulutas 1460. aasta Ribe lepinguga ta Holsteini uueks (1460–1471) Holsteini krahviks.

Sellegipoolest jäid Eideri jõest lõuna pool olevad krahvliku Holsteini maad ametlikult Saksi-Lauenburgi Askania hertsogite vasallideks. 1474. aastal annetas keiser Friedrich III Christianile vahetult keisrile alluvuse, ülendades ta Holsteini hertsogiks (1471–1481).

Jagunemine

muuda

1544. aastal jagunesid Schleswigi ja Holsteini hertsogkonnad Christiani pojapoja, Taani kuninga (1534–1559) ja Norra kuninga (1537–1559) Christian III (1503–1559) ja tema kahe noorema poolvenna vahel (kes pidid Taani troonist loobuma) järgmiselt kolme ossa:

Lisaks haldasid Holstein-Glückstadti hertsogid ja Holstein-Gottorpi hertsogid märkimisväärseid Holsteini osi (peamiselt Läänemere rannikul) ühiselt.

1640. aastal liideti Holstein-Pinnebergi krahvkond, mille valitsev koda hääbus, Holsteini hertsogkonna kuningliku osaga.

Taasühinemine

muuda
 
Allegooriline pilt Christian VII-st, kes ühendas Holsteini kuningliku ja hertsogliku osa, Nicolai Abildgaardi maal

1713. aastal Põhjasõja ajal vallutasid kuninglikud Taani väed Schleswig-Holstein-Gottorpi hertsogite valdused Schleswigis, sealhulgas Gottorfi lossi. 1720. aasta Frederiksborgi rahuga loovutas hertsog Karl Friedrich need oma lääniisandale Taani kroonile.

Tema allesjäänud territooriumid moodustasid Holstein-Gottorpi hertsogkonna, mida valitseti Kielist. 1773. aastal andis Karl Friedrichi poja Peeter III, poeg Venemaa keiser Paul I lõpuks oma Holsteini maad Taani kuningale Holsteini hertsogi ülesannetes, vastu sai Oldenburgi krahvkonna, ja Holstein taasühendati ühtseks riigiks.

Saksa-Rooma riigi kaotamisega 1806. aastal saavutas Holsteini hertsogkond suveräänsuse. Pärast 1815. aasta Viini kongressi sai Holsteini hertsogkonnast Saksa Liidu liige, põhjustades mitu diplomaatilist ja sõjalist konflikti niinimetatud Schleswig-Holsteini küsimuses. Taani kaitses oma võimu Holsteini üle Esimeses Schleswigi sõjas (1848–51) Preisi kuningriigi vastu. Kuid Teises Schleswigi sõjas (1864) vallutasid Preisi ja Austria väed Schleswigi. Christian IX pidi Viini rahuga 30. oktoobril loobuma nii Schleswigist kui ka Holsteinist. Esmalt ühisvalitsemise all, võtsid Preisimaa ja Austria Gasteini konventsiooniga 14. augustist 1865 endale vastavalt Schleswigi ja Holsteini haldamise. Kuid pinged kahe riigi vahel kulmineerusid Austria-Preisi sõjaga (1866). Praha rahu järel annekteerisid võidukad preislased nii Schleswigi kui ka Holsteini dekreediga 24. detsembrist 1866 ja rajasid hiljem ühise Schleswig-Holsteini provintsi.

Asehaldurite loend Holsteinis

muuda

Taani kuningas oma Holsteini hertsogi ja Schleswigi hertsogi ülesannetes määras asehaldurid (saksa: Statthalter; ladina: produx) ennast hertsogkondades esindama. Asehaldurid täitsid hertsogivõimuga seotud ülesandeid pärusisandatena Holsteini ja Schleswigi kuninglikes osades, samuti kuninglikku osa ühisvalitsuses Gottorpi ja Haderslevi (viimane hääbus 1580. aastal) kodadega nii Holsteini (kuni Gottorpi taandumiseni 1773. aastal) kui ka Schleswigi (kuni Gottorpi loobumiseni hertsogkonnast 1720. aastal) hertsogkonnas.

Vaata ka

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Holsteini_hertsogkond&oldid=6708926"