Oldenburgi suurhertsogkond
Oldenburgi suurhertsogkond (saksa keeles Großherzogtum Oldenburg) (tuntud ka kui Holstein-Oldenburg) oli suurhertsogkond Saksa Liidus, Põhja-Saksa Liidus ja Saksa keisririigis, mis koosnes kolmest eraldiasuvast territooriumist: Oldenburg, Eutin ja Birkenfeld. See oli Saksa riikide seas suuruselt kümnes ja omas ühe hääle Liidunõukogus ning kolm liiget Riigipäeval. [1]
|
Großherzogtum Oldenburg 1814–1918 | |||||
  Lipp
Vapp
| |||||
.svg) Oldenburg Saksa keisririigis. | |||||
| Valitsusvorm | Konstitutsiooniline monarhia | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Osa | Saksa Liidu, Põhja-Saksa Liidu ja Saksa keisririigi liikmesriik | ||||
| Pealinn | Oldenburg | ||||
| |||||
.svg){kind=small}
AjaluguRedigeeri
Pikemalt artiklis Oldenburgi hertsogkond
Napoleoni sõjadRedigeeri
Regent Peter Friedrich Ludwigile langes valitsemise ülesanne Napoleoni sõdade ajal tema nõdrameelse nõo Peter Friedrich Wilhelmi asemel. Aastal 1806 okupeeriti Oldenburgi hertsogkond prantslaste ja hollandlaste poolt ning hertsog ja regent sunniti maalt põgenema. 1807 hertsogkond taastati ja aastal 1808 ühines see Reini Liiduga. [1]
1810 hõivati Oldenburg Napoleoni poolt, kuna hertsog keeldus linna Erfurdi vastu vahetamast. See viis Peteri ühinema liitlaste ja lõpuks ka Viini kongressiga. Tänu Aleksander I toetusele premeeriti tema teeneid Eutini ja Birkenfeldi lisamisega ning tema suurhertsogiks ülendamisega. Aastal 1829 järgnes Peterile tema poeg August. [1]
Euroopa revolutsioonidRedigeeri
Oldenburg ei pääsenud täielikult 1848. aasta revolutsioonidest, kuid tõsiseid rahutusi siin aset ei leidnud. Aastal 1849 andis August oma alamatele väga liberaalse põhiseaduse. Seniajani oli riiki valitsetud valgustatud absolutismi vaimus, mida tugevdas aadlike suhteline puudumine, talupoegade suhteline iseseisvus ja linnade tähtsus, põhiseaduse ellu viimine põhjustas seega ühiskonnas hõõrdumisi. [1]
Aastal 1852 viidi põhiseadusse mõned muudatused, sellega jäi see üheks kõige eesrindlikumaks Saksa Liidus. Tähtsaid muudatusi tehti haldussüsteemis aastal 1855 ja taas aastal 1868. Aastal 1873 näis Peter II, kes valitses alates oma isa Augusti surmast aastal 1863, kalduvat nõudma vakantset Schleswigi hertsogkonda ja Holsteini hertsogkonda, kuid lõpuks loobus sellest 1871. aastal Preisimaa kuningriigi kasuks ning sai selle eest vähest kompensatsiooni. Aastal 1876 asus ta viimase poolele Austria keisririigi vastu ja ühines Põhja-Saksa Liiduga, ning aastal 1881 sai suurhertsogkonnast Saksa keisririigi osariik. [1]
Suurhertsogite vapikilp.
.JPG)
.svg)