Kolmanda koalitsiooni sõda
See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2013) |
Kolmanda koalitsiooni sõda oli Euroopa konflikt aastatel 1803–1806. Sõjas alistasid Prantsusmaa ja selle tütarriigid Napoleon I juhtimisel Austria, Portugali, Venemaa ja teiste liidu.
| Kolmanda koalitsiooni sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Napoleoni sõdadest ja Koalitsioonisõdadest | |||
.jpg) "Napoléon Austerlitzi lahingus", François Gérard | |||
| Toimumisaeg | 1803–1806 | ||
| Toimumiskoht | Kesk-Euroopa, Itaalia ja Atlandi ookean | ||
| Tulemus |
Prantsusmaa võit, Pressburgi rahu
| ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
.svg){kind=small}
Suurbritannia oli samuti Prantsusmaaga sõjas pärast jätkuvat vaenutegevust seoses Amiensi rahu murdmisega ja jäi ainsaks riigiks pärast Pressburgi rahu, kes veel Prantsusmaaga sõdis. Aastatel 1803–1805 oli Suurbritannia pidevas Prantsuse sissetungi hirmus. Royal Navy tagas siiski ülemvõimu merel ja purustas Prantsuse-Hispaania laevastiku otsustavalt Trafalgari lahingus oktoobris 1805.
Kolmas koalitsioon ise teostus täielikult aastatel 1804–1805, kui Napoleoni provokatiivsed teod Itaalias (kroonis ennast Lombardia raudkrooniga) ja Saksamaal (eriti Enghieni hertsogi arreteerimine ja hukkamine) kannustasid Austriat ja Venemaad ühinema Suurbritanniaga Prantsusmaa vastu. Sõja tulemus pidi otsustatama mandril, ja suured maaoperatsioonid, mis kindlustasid kiire Prantsuse võidu, olid Ulmi kampaania, Grande Armée suur tiirutav manööver, mis kestis augusti lõpust oktoobri keskpaigani 1805, ja milles võeti kinni kogu Austria armee, ning otsustav Prantsuse võit tsaar Aleksander I juhitavate Vene-Austria ühendvägede üle Austerlitzi lahingus detsembri alguses. Austerlitz viis Kolmanda koalitsiooni tõhusalt lõpule, kuigi hiljem oli väike kõrvalkampaania Napoli vastu, mis lõppes samuti otsustava Prantsuse võiduga Campo Tenese lahingus.
26. detsembril 1805 sõlmisid Austria ja Prantsusmaa Pressburgi rahu, mis viis Austria välja nii sõjast kui ka koalitsioonist, samas kinnistas see kahe suurriigi varasemad Campo Formio ja Lunéville'i lepingud. Leping kinnitas Austria maadeloovutused Itaalias ja Baieris Prantsusmaale ning Saksamaal Napoleoni Saksa liitlastele, nõudis alistatud Habsburgidelt hüvitist 40 miljonit franki ning võimaldas löödud Vene vägedele koos relvade ja varustusega vaba pääsu läbi vaenuliku territooriumi tagasi oma kodumaale. Võit Austerlitzi all lubas ka Reini Liidu loomise, Saksa riikide kogum, mis mõeldud puhvertsooniks Prantsusmaa ja Kesk-Euroopa vahele. Nende sündmuste otsesel tagajärjel lakkas Saksa-Rooma riik olemast, kui Saksa-Rooma keiser Franz II loobus aastal 1806 keisritroonist, säilitades ainsa ametliku tiitlina Austria keiser Franz I. Need saavutused ei loonud siiski kontinendil kestvat rahu. Austerlitz ei ajanud ei Venemaad ega Suurbritanniat, kelle armeed kaitsesid Sitsiiliat Prantsuse sissetungi eest, koju puhkama. Vahepeal tekitas Preisimaa, olles murelik kasvava Prantsuse mõju pärast Kesk-Euroopas, aastal 1806 Neljanda koalitsiooni sõja.
Eelmäng muuda
Euroopa oli mässitud Prantsuse revolutsioonisõdadesse aastast 1792. Pärast viit aastat sõda alistas Prantsuse Vabariik aastal 1797 Esimese koalitsiooni. Teine koalitsioon moodustati aastal 1798, kuid see alistati samuti aastaks 1801, jättes Suurbritannia uue Prantsuse Konsulaadi ainsaks vastaseks.
Amiensist Kolmanda koalitsioonini muuda
Märtsis 1802 nõustusid Prantsusmaa ja Suurbritannia lõpetama Amiensi rahuga vaenutegevuse. Esmakordselt kümne aasta jooksul oli kogu Euroopas rahu. Kuid kahe poole vahel säilis palju probleeme, tehes lepingu rakendamise üha raskemaks. Briti valitsus pani pahaks kõigist koloniaalvallutustest loobumist aastast 1793. Napoleon oli vihane, et Briti väed olid veel Maltal. Pingeline olukord vaid halvenes, kui Napoleon saatis ekspeditsiooniväed purustama Haiti revolutsiooni. Mais 1803 kuulutas Suurbritannia Prantsusmaale sõja.
Detsembris 1804 viis Inglise-Rootsi leping, mis võimaldas brittidel kasutada Rootsi Pommerit raha eest sõjalise baasina Prantsusmaa vastu, Kolmanda koalitsiooni loomiseni. Rootsi valitsus katkestas diplomaatilised suhted Prantsusmaaga pärast Enghieni hertsogi hukkamist. Briti peaminister William Pitt kasutas aastatel 1804 ja 1805 hulgaliselt diplomaatilist aktiivsust, mis oli suunatud uue koalitsiooni moodustamise suunas Prantsusmaa vastu. Vastastikune usaldamatus brittide ja venelaste vahel leevenes mitme Prantsusmaa poliitilise vea taustal ja aprillis 1805 sõlmiti liiduleping. Läänemerd valitses Venemaa, millega Suurbritannia ei olnud rahul, kuna see pakkus väärtuslikke kaupu, nagu puit, tõrv ja kanep, mis olid Royal Navy jaoks hädavajalikud. Lisaks toetas Suurbritannia Osmanite riiki Venemaa rünnakute vastu Vahemere suunal. Juba kroonitud keiser Napoleon lisas mais 1805 oma rüüle (Põhja-)Itaalia krooni, võttes seega traditsioonilise Austria mõjusfääri oma võimu alla. Ihates kättemaksu ja olles kaotanud viimati kaks korda Prantsusmaale, ühines Austria mõni kuu hiljem koalitsiooniga.
La Grande Armée Boulogne'is muuda
Pikemalt artiklis Napoleoni kavandatud sissetung Suurbritanniasse
Enne Kolmanda koalitsiooni moodustamist pani Napoleon kokku Inglismaa armee, sissetungijõud Inglismaa ründamiseks, umbes kuus laagrit Boulogne'is Põhja-Prantsusmaal. Kuigi nad ei tõstnud kunagi jalga Briti pinnale, said Napoleoni väed hoolika ja hindamatu väljaõppe mistahes võimalikuks sõjaliseks operatsiooniks. Vahetevahel tekkis vägedes igavus, kuid Napoleoni paljud külastused ja pillavad paraadid tugevdasid moraali.
Mehed Boulogne'is moodustasid tuumiku, mida Napoleon hiljem kutsus La Grande Armée (Suur armee). Alguses koosnes see Prantsuse armee umbes 200 000 mehest, organiseeritud seitsmeks korpuseks, mis olid suured väliüksused, igas ühes 36–40 kahurit, ja võimelised iseseisvaks tegutsemiseks, kuni teised korpused appi saabuvad. Nende vägede etteotsa lõi Napoleon 22 000-mehelise ratsaväe reservi, organiseeritud kaheks kürassiiridiviisiks, neljaks ratsatragunidiviisiks ja kaheks jalaväetragunite ja kergeratsaväe diviisiks, kõigi toetuseks 24 suurtükki. Aastaks 1805 oli Grande Armée kasvanud 350 000-meheliseks jõuks, oli hästi varustatud, hea väljaõppega ja omas pädevat ohvitserkonda.
Vene ja Austria armeed muuda
Vene armee omas aastal 1805 palju Ancien Régime organisatsioonilisi iseloomujooni: ei olnud püsivaid moodustisi rügemendi tasemest kõrgemal, vanemad ohvitserid olid suuresti värvatud aristokraatia hulgast ja Vene sõdur sai 18. sajandi praktika kohaselt distsipliini sisestamiseks regulaarselt peksa ja karistada. Veelgi enam, paljud madalama astme ohvitserid olid kehvalt välja õpetatud ja neil oli raskusi viia oma mehi mõnikord keerukate, lahingus vajalike manöövrite teostamiseks. Siiski olid venelastel head suurtükid, mehitatud sõduritega, kes alati võitlesid kõvasti, et nende relvad ei langeks vaenlase kätesse.
Ertshertsog Karl, Austria keisri vend, käivitas aastal 1801 Austria armee reformi, võttes võimu Hofkriegsratilt, sõjalispoliitiliselt nõukogult, kes vastutas otsuste tegemise eest Austria relvajõududes. Karl oli Austria parim välikomandör, kuid ta oli õukonnas ebapopulaarne ja kaotas palju mõjujõudu, kui Austria otsustas tema nõuande vastaselt Prantsusmaaga sõtta astuda. Karl Mack sai uueks ülemkomandöriks Austria armees, algatades sõja eelõhtul jalaväereforme, mille järgi pidi rügement koosnema neljast nelja kompaniiga pataljonist, mitte nagu vanasti, kolm kuue kompaniiga pataljoni. Järsk muutus ei vastanud ohvitseride väljaõppele ja seetõttu ei juhitud neid uusi üksusi nii hästi, kui oleks pidanud. Austria ratsaväge peeti parimaks Euroopas, kuid paljude ratsaväe üksuste eraldamine erinevate jalaväeüksuste koosseisu välistas lööva jõu nende tihedate Prantsuse konkurentide vastu.
Ulmi kampaania muuda
Augustis 1805 pööras Napoleon, Prantsuse keiser alates eelmise aasta maist, oma armee sihikud La Manche'ilt Reinile, et tegeleda uute Austria ja Vene ähvardustega. Kolmanda koalitsiooni sõda algas Ulmi kampaaniaga, rea Prantsuse ja Baieri sõjaväe manöövrite ja lahingutega, kavatsusega haarata kindral Macki Austria armee.
Austria plaanid ja ettevalmistused muuda
Kindral Mack arvas, et Austria turvalisuse tagab lõhede täitmine läbi mägise Schwarzwaldi ala Lõuna-Saksamaal, mis olid näinud palju võitlust Prantsuse revolutsioonisõdade kampaaniates. Mack uskus, et Kesk-Saksamaal tegevust ei toimu. Mack otsustas teha Ulmi linna oma kaitsestrateegia keskpunktiks, mis nõudis prantslaste ohjeldamist, kuni venelased Kutuzovi juhtimisel saabuvad ja muudavad šansse Napoleoni vastu. Ulmi kaitsesid raskelt kindlustatud Michelsbergi kõrgendikud, andes Mackile mulje, et linn oli välise rünnakuga peaaegu vallutamatu.
Saatuslikult otsustas Õukonnanõukogu teha Põhja-Itaalia Habsburgide operatsioonide peamiseks teatriks. Ertshertsog Karl sai 95 000-mehelise väe ja suunati ületama Adige jõgi, vallutama Mantova, Peschiera ja Milano kui esialgsed sihtmärgid. Ertshertsog Johann sai 23 000-mehelise väe ja käsutati kaitsma Tirooli, olles samas sidemeks oma venna Karli ja oma nõo Ferdinandi vahel; viimase 72 000-meheline vägi, mis pidi tungima Baierisse ja hoidma kaitseliini Ulmis, oli tõhusalt Macki kontrolli all. Austerlased eraldasid ka üksikud korpused teenimaks koos rootslastega Pommeris ja brittidega Napolis, kuigi need olid mõeldud prantslaste hajutamiseks ja nende vahendite jagamiseks.
Prantslaste plaanid ja ettevalmistused muuda
Nii 1796. kui ka 1800. aasta kampaanias kavandas Napoleon Doonau teatrit Prantsuse jõupingutuste keskpunktina, kuid mõlemal juhul muutus Itaalia teater kõige tähtsamaks. Õukonnanõukogu arvates võis Napoleon taas rünnata Itaaliat. Napoleonil olid muud kavatsused: 210 000-meheline Prantsuse vägi pidi liikuma Boulogne'i laagritest idasuunas ja pidi katma kindral Macki haavatava Austria armee, kui see hoidub marssimast Schwarzwaldi suunas. Vahepeal pidi marssal Murat läbi viima ratsaväe petterünnaku üle Schwarzwaldi, et lollitada austerlasi mõtlema, et prantslased edenevad otse lääne-ida teljel. Pearünnakut Saksamaal pidid toetama prantslaste rünnakud teistes teatrites: Masséna pidi Karlile Itaalias vastu astuma 50 000 mehega, Saint-Cyr pidi marssima Napolisse 20 000 mehega ja Brune pidi patrullima Boulogne'is 30 000 mehega võimaliku Briti sissetungi vastu.
Murat ja Bertrand läbisid luurega ala, mis piirnes Tirooli ja Mainiga, samas planeerimisstaabi ülem Savary koostas detailse teedeuuringu aladest Reini ja Doonau vahel. Grande Armée vasak tiib pidi liikuma Hannoverist ja Utrechtist alla Württembergi; parem tiib ja keskkoht, väed La Manche'i kallastelt, pidid kogunema piki Reini keskjooksu, Mannheimi ja Strasbourgi linna ümbruses. Samas Murat tegi demonstratsioone läbi Schwarzwaldi, teised Prantsuse väed pidid siis tungima süda-Saksamaale ja kalduma kagu suunas, vallutades Augsburgi, mis pidi isoleerima Macki ja katkestama Austria sideliinid.
Prantslaste sissetung muuda
22. septembril otsustas Mack hoida Illeri liini, kinnistudes Ulmi. Septembri kolmel viimasel päeval alustasid prantslased raevukat marssi, mis viis nad Austria tagalasse. Mack uskus, et prantslased ei riku Preisi territooriumi, kuid kui ta kuulis, et Bernadotte'i I korpus marssis läbi Preisi Ansbachi, tegi ta kriitilise otsuse jääda ja kaitsta Ulmi, mitte taganeda lõunasse, mis pakkunuks mõistlikku võimalust säästa oma vägede põhiosa. Napoleonil oli vähetäpset informatsiooni Macki kavatsuste või manöövrite kohta; ta teadis, et Kienmayeri korpus saadeti Ingolstadti, Prantsuse positsioonidest idas, kuid tema agendid liialdasid selle suurusega. 5. oktoobril andis Napoleon Neyle korralduse ühineda Lannesi, Soulti ja Murat'ga koondumiseks ja Doonau ületamiseks Donauwörthi juures. Prantslaste ümberpiiramiskatse ei olnud siiski küllalt sügav, hoidmaks ära Kienmayeri põgenemist: Prantsuse korpused ei saabunud kõik samasse kohta – selle asemel lähetati nad pikale lääne-ida teljele – ning Soulti ja Davout' varajane saabumine Donauwörthi tegi Kienmayeri ettevaatlikuks ja kõrvalepõiklevaks. Napoleon veendus tasapisi üha rohkem, et austerlased on koondunud Ulmi ja käskis märkimisväärsel osal Prantsuse armeest koonduda Donauwörthi ümbrusse; 6. oktoobril suundus kolm Prantsuse jalaväe ja ratsaväe korpust Donauwörthi, sulgedes Macki põgenemistee.
Wertingeni lahing muuda
- Pikemalt artiklis Wertingeni lahing
Mõistes ohtu oma positsioonile, otsustas Mack asuda rünnakule. 8. oktoobril kamandas ta armee koonduma Günzburgi ümbrusse ja lootis lõhkuda Napoleoni sideliinid. Mack instrueeris Kienmayerit ajama Napoleonit kaugemale itta Müncheni ja Augsburgi suunas. Napoleon ei kaalunud tõsiselt võimalust, et Mack võiks ületada Doonau ja eemalduda oma kesksest baasist, kuid ta mõistis, et sildade hõivamine Günzburgis tooks suure strateegilise eelise. Selle eesmärgi täitmiseks saatis Napoleon Ney korpuse Günzburgi, olles täiesti teadlik sellest, et suurem osa Austria armeest suundus samasse kohta. 8. oktoobril pidi kampaania siiski tunnistama oma esimest tõsist lahingut Wertingeni juures Auffenburgi ning Murat' ja Lannesi vägede vahel.
Mitte täiesti selgetel põhjustel käskis Mack Auffenburgil 7. oktoobril viia 5000 jalaväelast ja 400 ratsaväelast Günzburgist Wertingeni peamise Austria edu ettevalmistamiseks väljaspool Ulmi. Kindlusetu, mida teha, ja omades vähe lootust abivägedele, oli Auffenburg ohtlikul positsioonil. Esimesed saabunud Prantsuse väed olid Murat' ratsaväe diviisid – Kleini 1. tragunid, Beaumonti 3. tragunid ja Nansouty kürassiirid. Nad hakkasid ründama Austria positsioone ja nendega ühinesid peagi Oudinot' grenaderid, kes lootsid haarata austerlasi põhjast ja läänest. Auffenburg püüdis taganeda edelasse, kuid ta ei olnud piisavalt kiire: austerlased hävisid, kaotades peaaegu kogu oma väe, kellest 1000–2000 vangistati. Wertingeni lahing oli kerge Prantsuse võit.
Wertingeni sündmused veensid Macki opereerima Doonau vasakkaldal, mitte taganema otse itta paremkaldale. See nõudis Austria armee jõeületust Günzburgis. 8. oktoobril opereeris Ney Berthier' juhiste kohaselt, mis kutsusid otserünnakule Ulmile järgmisel päeval. Ney saatis Mahleri 3. diviisi vallutama Günzburgi sildu üle Doonau. Selle diviisi kolonn sattus Tirooli jäägritele ja püüdis neist 200 kinni, sealhulgas nende komandöri kindral d'Apsré, koos kahe suurtükiga. Austerlased märkasid neid arenguid ning tugevdasid oma positsioone Günzburgi ümbruses kolme jalaväepataljoniga ja 20 kahuriga. Malheri diviis viis läbi mitu kangelaslikku rünnakut Austria positsioonidele, kuid kõik nurjusid. Mack saatis siis Gyulai koos seitsme jalaväepataljoniga ja 14 ratsaväe eskadroniga purustatud sildu parandama, kuid see vägi rünnati ja aeti laiali hilinenud Prantsuse 59. jalaväerügemendi poolt. Järgnes vihane võitlus ja prantslastel õnnestus lõpuks luua tugipunkt Doonau paremkaldal. Kui Günzburgi lahing oli võideldud, saatis Ney kindral Loisoni 2. diviisi vallutama Doonau sildu Elchingenis, mis olid austerlaste poolt nõrgalt kaitstud. Kaotanud enamiku Doonau sildadest, viis Mack oma armee tagasi Ulmi. 10. oktoobril saavutasid Ney korpused märkimisväärset edu: Malheri diviis läks paremkaldale, Loisoni diviis hoidis Elchingeni ja Duponti diviis suundus Ulmi poole.
Haslach-Jungingen ja Elchingen muuda
- Pikemalt artiklites Haslach-Jungingeni lahing ja Elchingeni lahing
Demoraliseeritud Austria armee saabus Ulmi 10. oktoobri varastel tundidel. Mack kaalus tegevuskava jätkamist ja Austria armee jäi Ulmis passiivseks kuni 11. oktoobrini. Vahepeal opereeris Napoleon vigastel eeldustel: ta uskus, et austerlased liiguvad itta või kagusse ja et Ulm oli nõrgalt kaitstud. Ney tajus seda vääritimõistmist ja kirjutas Berthier'le, et Ulm oli tegelikult palju tugevamalt kaitstud, kui prantslased alguses arvasid. Sel ajal hakkas Vene oht idast valdama Napoleonit nii palju, et Murat käsutati armee paremale tiivale, mis koosnes Ney ja Lannesi korpustest. Prantslased olid sel hetkel eraldunud kaheks ulatuslikuks rõngaks: Ney, Lannesi ja Murat' väed läänes ümbritsesid Macki, samas Soulti, Davout', Bernadotte'i ja Marmonti väed idas pidid valvama mistahes võimaliku Vene ja Austria sissetungi vastu. 11. oktoobril tegi Ney uue katse siseneda Ulmi; 2. ja 3. diviis pidid marssima linna piki Doonau paremkallast, samas Dupont'i diviis, toetatud tragunitega, pidi marssima otse Ulmi peale ja hõivama kogu linna. Ettevõtmine oli edutu, kuna Ney ei teadnud veel, et kogu Austria armee asus Ulmis.
32. jalaväerügement Duponti diviisist marssis Haslachist Ulmi suunas ja põrkus Bolfingenis nelja Austria rügemendiga. 32. rügement korraldas mitu raevukat rünnakut, kuid austerlased seisid kindlalt ja lõid kõik tagasi. Austerlased suunasid lahingusse veel ratsaväe ja jalaväe rügemente Jungingenis, lootes anda otsustava löögi Ney korpuste vastu Duponti vägede katmisega. Dupont tajus, mis oli juhtumas, ja ennetas austerlasi üllatusrünnaku käivitamisega Jungingenis, milles võeti vähemalt 1000 vangi. Uued Austria rünnakud ajasid need jõud tagasi Haslachi, mida prantslased suutsid hoida. Dupont oli lõpuks sunnitud taanduma Albecki, kus ta ühines d'Hilliersi vägedega. Haslach-Jungingeni lahingu mõju Napoleoni plaanidele ei ole täiesti selge, kuid keiser võis saada lõpliku selguse, et enamus Austria armeest oli koondunud Ulmi. Seega saatis Napoleon Soulti ja Marmonti korpused Illeri suunas, mis tähendab, et tal oli nüüd neli jalaväe ja üks ratsaväe korpus Mackiga tegelemiseks; Davout, Bernadotte ja baierlased valvasid veel Müncheni ümbrust. Napoleon ei kavatsenud võidelda lahingus piki jõge ja käskis oma marssalitel vallutada tähtsad sillad Ulmi ümbruses. Ta alustas ka oma vägede viimist Ulmist põhja poole, kuna eeldas lahingut selles piirkonnas, mitte linna enda piiramist. Need ümberpaigutused ja tegevused viisid 14. oktoobril vastasseisuni Elchingenis, kui Ney väed edenesid Albeckis.
Kampaania selles punktis oli Austria vägede juhtkond täielikus segaduses. Ferdinand hakkas avalikult vastustama Macki juhtimisstiili ja otsuseid, väites, et viimane veetis oma päevi vastuoluliste korralduste kirjutamisega, mis jätsid Austria armee edasi-tagasi marssima. 13. oktoobril saatis Mack kaks kolonni Ulmist välja ette valmistama läbimurret põhjas: üks kindral Reischi juhtimisel suundus Elchingeni kaitsma sealseid sildu ja teine Wernecki juhtimisel läks põhja enamiku raskete suurtükkidega. Ney kiirendas oma korpust edasi, et taastada kontakt Dupont'iga. Ney viis oma väed Elchingenist lõunasse Doonau paremkaldal ja alustas rünnakut. Väli oli osaliselt metsastunud lamm, mis tõusis järsult Elchingeni künkalinnani, kust oli lai vaateväli. Prantslased hävitasid Austria luurerühmad ning rügement ründas julgelt ja vallutas kloostri künka tipul. Ka Austria ratsavägi alistati ja Rieschi jalavägi põgenes; Ney sai oma muljetavaldava võidu eest tiitli "Elchingeni hertsog".
Ulmi lahing muuda
- Pikemalt artiklis Ulmi lahing
Muud tegevused leidsid aset 14. oktoobril. Murat' väed ühinesid Dupontiga Albeckis õigeaegselt, et suruda tagasi Austria rünnak Werneckist; Murat ja Dupont koos ajasid austerlased põhja poole Heidenheimi suunas. 14. oktoobri öösel viibisid kaks Prantsuse korpust Austria laagrite läheduses Michelsbergis, kohe Ulmi külje all. Mack oli nüüd ohtlikus olukorras: enam ei olnud mingit lootust põgeneda piki põhjakallast, Marmont ja Keisri kaardivägi passisid Ulmi äärelinnades jõest lõunas ja Soult liikus Memmingenist, et hoida ära austerlaste põgenemine lõunasse Tirooli. Hädad jätkusid Austria käsuliinis, kui Ferdinand tühistas Macki korraldused ja käskis evakueerida Ulmist kogu ratsaväe, kokku 6000 sõdurit. Murat jälitustegevus oli siiski nii tõhus, et ainult üksteis eskadroni ühines Werneckiga Heidenheimi juures. Murat jätkas Wernecki kimbutamist ja sundis ta koos 8000 mehega Trochtelfingtenis 19. oktoobril alistuma; Murat võttis ka kogu Austria välipargi 500 veokiga, siis kihutas Neustadti suunas ja püüdis kinni 12 000 austerlast.
Ulmi sündmused olid nüüd lahenduseni jõudmas. 15. oktoobril ründasid Ney väed edukalt Michelsbergi laagreid ja 16. oktoobril hakkasid prantslased Ulmi ennast pommitama. Austria moraal oli madalseisus ja Mack hakkas mõistma, et oli väike lootus pääseda. 17. oktoobril sõlmis Napoleoni esindaja Ségur Mackiga kokkuleppe, milles austerlased nõustusid alistuma 25. oktoobril, kui selleks ajaks abi ei tule. Järk-järgult kuulis Mack aga alistumistest Heidenheimis ja Neresheimis ning nõustus alistuma viis päeva enne ajakava, 20. oktoobril. 10 000 mehel Austria garnisonist õnnestus põgeneda, kuid suurem osa Austria väest marssis välja 21. oktoobril ja pani oma relvad vahejuhtumiteta maha, kogu Grande Armée moodustas hiiglasliku poolringi kapitulatsiooni jälgimiseks.
Trafalgar muuda
- Pikemalt artiklites Trafalgari lahing ja Trafalgari kampaania
Kui Kolmas koalitsioon kuulutas pärast lühiealist Amiensi rahu Prantsusmaale sõja, otsustas Napoleon Bonaparte tungida Suurbritanniasse. Selleks pidi ta tagama, et Royal Navy ei saaks häirida sissetungiflotilli, mis eeldas kontrolli La Manche'il.
Prantsuse peamised laevastikud olid Brestis Bretagne'is ja Toulonis Vahemeri rannikul. Teistes sadamates Prantsuse Atlandi rannikul olid väiksemad eskaadrid. Lisaks olid Prantsusmaa ja Hispaania liidus, seega olid saadaval ka Hispaania laevastikud Cádizis ja Ferrolis.
Britid valdasid kogenud ja hästikoolitatud laevastikuohvitseride korpust. Kontrastina olid enamus häid Prantsuse laevastiku ohvitsere kas hukatud või Prantsuse revolutsiooni alguses teenistusest vallandatud. Seetõttu oli viitseadmiral Pierre Charles Silvestre de Villeneuve kõige pädevam vanemohvitser, juhtimaks Napoleoni Vahemere laevastikku. Siiski näitas Villeneuve selget entusiasmi puudumist Nelsoni ja Royal Navyga kohtumiseks pärast kaotust Abukiri lahingus.
Napoleoni mereväeplaan aastal 1805 oli Prantsuse ja Hispaania laevastikel Vahemerel ja Cádizis murda läbi blokaadi ja koonduda Lääne-Indias. Nad võiksid siis tagasi tulla, aidata laevastikul Brestis blokaadi murda ja koos puhastada La Manche Royal Navy laevadest, kindlustades ohutu läbipääsu sissetungipargastele. Plaan näis paberil hea, kuid sõja kuludes jätkasid Napoleoni merestrateegia mittetundmine ja äpardunud laevastikukomandörid prantslaste kummitamist.
Lääne-India muuda
1804. aasta alguses kamandas admiral Nelson Touloni blokeerivat Briti laevastikku. Erinevalt William Cornwallisest, kes säilitas kanalilaevastikuga tiheda blokaadi ümber Bresti, kasutas Nelson lõtva blokaadi, lootuses meelitada prantslased välja suurde lahingusse. Siiski vältis Villeneuve'i laevastik edukalt Nelsonit, kui viimase väed olid tormis laiali pillutatud. Kui Nelson otsis teda Vahemerelt, läbis Villeneuve Gibraltari väina, kohtus Hispaania laevastikuga ja seilas plaani kohaselt Lääne-Indiasse. Kui Nelson sai aru, et prantslased on Atlandi ookeani ületamas, asus ta jälitama. Selle aja admiralidele, sidepidamise aegluse tõttu, oli antud märkimisväärne autonoomia teha strateegilisi, samuti taktikalisi otsuseid.
Cádiz muuda
Villeneuve tuli Lääne-Indiast Euroopasse tagasi, kavatsusega lõhkuda Bresti blokaad, kuid pärast tema kahe Hispaania laeva kaaperdamist Finisterre neeme lahingus viitseadmiral Robert Calderi eskaadri poolt, loobus Villeneuve sellest plaanist ja seilas tagasi Ferroli.
Napoleoni sissetungiplaanid Inglismaale sõltusid täielikult piisavalt suure arvu liinilaevade olemasolust Boulogne'is. Selleks pidid Villeneuve'i 32 laeva ühinema viitseadmiral Ganteaume'i 21 laevaga Brestis, lisaks kapten Allemandi viiest laevast eskaader, mis oleks andnud talle 58 liinilaevast koondise.
Kui Villeneuve 10. augustil Ferrolist välja sõitis, olid tal karmid käsud Napoleonilt sõita põhja Bresti suunas. Selle asemel oli ta mures[küsitav], et britid jälgivad tema manöövreid, nii sõitis ta 11. augustil lõunasse Cádizi suunas Hispaania edelarannikul. Kui 26. augustiks ei olnud Villeneuve'i laevastikku märgata, panid kolm Prantsuse sissetungijõudude armeekorpust Boulogne'i juures laagri kokku ja marssisid Saksamaale, kus nad olid täielikult hõivatud.
Sel samal kuul saabus Nelson tagasi koju Inglismaale pärast kahte aastat teenistust merel, mõneti ärateenitud puhkusele. Ta jäi kaldale 25 kiireks päevaks ja võeti kaasmaalaste poolt soojalt vastu, kes olid arusaadavalt närvilised võimaliku Prantsuse sissetungi pärast. 2. septembril jõudis Inglismaale teade Prantsuse ja Hispaania ühendlaevastikust Cádizi lahes. Nelson ootas 15. septembrini, kuni tema laev Victory oli valmis seilama.
15. augustil tegi Cornwallis saatusliku otsuse, võttes La Manche'i valvavast laevastikust 20 liinilaeva ja saates need lõunasse tegelema vaenlase jõududega Hispaanias. See jättis La Manche'i mõnevõrra laevadest paljaks, vaid 11 liinilaeva jäi. Siiski moodustas see eraldatud jõud Briti laevastiku tuumiku, kes võitles Trafalgari all. Algul pandi see laevastik viitseadmiral Calderi alluvusse, kes jõudis Cádizi alla 15. septembril. Nelson ühines laevastikuga 29. septembril ja võttis juhtimise üle.
Briti laevastik kasutas fregatte lahe pidevaks jälgimiseks, samas põhijõud jäid silmapiiri taha, 50 miili rannikust läänes. Nelsoni lootus oli meelitada Prantsuse-Hispaania ühendjõud välja ja tegeleda nendega "pilla-palla lahingus". Lahte jälgivaid jõude juhatas kapten Blackwood laeval Euryalus. Tal oli 8. oktoobril seitsme laeva jõud (5 fregatti ja 2 kuunarit).
Varustuse olukord muuda
Selleks hetkeks vajas Nelsoni laevastik hädasti varusid. 2. oktoobril lähetati 5 liinilaeva, Queen, Canopus, Spencer, Zealous, Tigre ja fregatt Endymion kontradmiral Louis' juhtimisel Gibraltarisse varude täiendamiseks. Need laevad suunati hiljem konvoitööle Vahemerel, samas kui Nelson ootas neid tagasi. Teised Briti laevad jätkasid saabumist ja 15. oktoobriks oli laevastik lahinguks täistugevuses. Kuigi see oli märkimisväärne kaotus, siis kui esmaklassiline Royal Sovereign saabus, lubas Nelson Calderil seilata koju selle lipulaeal, 98 kahuriga Prince of Wales. Calderi ilmne agressioonipuudus tegevuses Finisterre neemel 22. juulil sundis Admiraliteeti teda sõjakohtusse kutsuma ja tavapäraselt oleks ta Suurbritanniasse tagasi saadetud väiksemal laeval.
Vahepeal kannatas ka Villeneuve'i laevastik Cádizis tõsist varude puudust, mida ei saadud rahapuudusel kohe kõrvaldada. Briti laevastiku korraldatud blokaadid tegid liitlastele raskeks varude saamise ja nende laevad olid halvasti varustatud. Villeneuve'i laevadel oli ka rohkem kui 2000 seilamiseks vajalikku meest puudu. Need ei olnud ainsad probleemid, millega Prantsuse-Hispaania laevastik silmitsi seisis. Peamised Prantsuse liinilaevad olid Briti blokaadide tõttu aastaid sadamas, tehti vaid lühikesi väljasõite. Kiire reis üle Atlandi ookeani ja tagasi kasutas elutähtsaid varusid ja ei saanud vastu Briti laevastiku aastatepikkusele merekogemusele ja väljaõppele. Prantsuse meeskondades oli vähe kogenud meremehi ja kuna enamus meeskondi õppis merepraktika elemente vähestel väljasõitudel merele, jäid relvad unarusse. Villeneuve'i varude seisund hakkas paranema oktoobris, kuid uudised Nelsoni saabumisest tegid Villeneuve'i tõrksaks sadamast lahkuma. Tõepoolest, tema kaptenid hääletasid ja otsustasid sadamasse jääda.
14. septembril andis Napoleon Prantsuse ja Hispaania laevadele Cádizis käsu minna esimesel soodsal võimalusel merele, ühineda seitsme Hispaania liinilaevaga Cartagenas, minna Napolisse ja viia sinna sõdureid sealsete vägede tugevdamiseks, ja võidelda otsustavalt, kui nad kohtuvad ülekaalus Briti laevastikuga.
18. oktoobril sai Villeneuve kirja, milles öeldi, et viitseadmiral François Rosily on saabunud Madridi käsuga võtta juhtimine üle. Samal ajal sai ta luureandmeid, et kuus Briti laeva on saabunud Gibraltarisse (see oli admiral Louis' eskaader). Nõelatuna väljavaatega jääda laevastiku ees häbisse, otsustas Villeneuve minna merele enne oma järglase Cádizi jõudmist. Pärast tormi 18. oktoobril hakkas laevastik end kiirustades merele seadma.
Lahkumine muuda
Ilm aga muutus pärast nädalast tormi äkitselt rahulikuks. See aeglustas sadamast lahkuva laevastiku edenemist, mis andis brittidel hoiatuse. Villeneuve oli koostanud kava moodustada jõud neljast eskaadrist, millest igaüks sisaldas nii Prantsuse kui ka Hispaania laevu. Pärast oma varasemat hääletust paigale jääda ei tahtnud kaptenid Cádizist lahkuda ja seetõttu ei jälginud nad Villeneuve'i korraldusi täpselt (Villeneuve oli väidetavalt paljude laevastiku ohvitseride ja meeskondade seas põlatuks muutunud). Selle tulemusel valgus laevastik sadamast välja korratult.
Villeneuve'il kulus suurem osa 20. oktoobrist oma laevastiku organiseerimiseks ja see asus kolmes kolonnis teele Gibraltari väina suunas kagus. Samal õhtul märkas laev Achille 18 Briti liinilaeva neid jälitamas. Laevastik hakkas valmistuma lahinguks ja öö jooksul moodustasid nad ühe liini. Järgmisel päeval märgati jälitavat Nelsoni laevastikku (27 liinilaeva ja neli fregatti) loodest taganttuulega lähenemas. Villeneuve käskis jälle laevastiku kolme kolonni, kuid varsti muutis meelt ja käskis ühele liinile. Tulemuseks oli laialivalguv, ebaühtlane moodustis.
Briti laevastik seilas, nagu oleks võidelnud, Nelsoni lipulaeval heisatud signaali 72 järgi. Kell 5.40 hommikul olid britid umbes 21 miili Trafalgari neemest loodes, Prantsuse-Hispaania laevastik oli brittide ja neeme vahel. Kell 6 samal hommikul andis Nelson käsu valmistuda lahinguks.
Kell 8 käskis Villeneuve'i laevastikul koonduda ja tagasi Cádizi pöörduda. See pööras liitlaste liini järjekorra ümber, pannes kontradmiral Pierre Dumanoir le Pelley juhitud tagumise otsa esirinda. Tuul muutus nüüd vastupidiseks, muutes sageli suunda. Väga nõrk tuul tegi manööverdamise peaaegu võimatuks kogenud meeskondadele. Kogenematutel meeskondadel oli raskusi olukorraga kohanemisel ja võttis peaaegu poolteist tundi, enne kui Villeneuve'i käsk täideti. Prantsuse ja Hispaania laevastik moodustas nüüd ebaühtlase, nurgelise poolkuu, kus aeglasemad laevad üldiselt allatuult ja kaldale lähemal.
Villeneuve oli valusalt teadlik, et Briti laevastik ei rahulduks tema ründamisega vanamoelisel viisil, tulles paralleelselt kõrvale ja rünnates. Ta teadis, et nad püüavad keskenduda osale tema liinist. Aga ta oli liiga teadlik oma ohvitseride ja sõdurite kogenematusest, et kaaluda lahinguliikumist.
Kell 11 oli kogu Nelsoni laevastik Villeneuve'ile nähtav, moodustades kaks paralleelset kolonni. Kaks laevastikku oleksid olnud kohakuti tunni jooksul. Villeneuve oli nüüd mures liini moodustamise pärast, kui tema laevad olid ebaühtlaselt ja korratult paigutatud. Prantsuse-Hispaania laevastik oli peaaegu 5 miili pikk, kui Nelsoni laevastik lähenes.
Kui britid lähemale jõudsid, nägid nad, et vaenlane ei seilanud tihedas korras, vaid korratutes gruppides. Nelson ei leidnud kohe Prantsuse lipulaeva, kuna Prantsuse ja Hispaania ei lehvitanud signaallippe.
Kuus varem Gibraltarisse lähetatud Briti laeva ei tulnud tagasi, nii pidi Nelson võitlema nendeta. Ta oli arvulises ülekaalus, ligikaudu 30 000 meest ja 2568 kahurit 17 000 mehe ja 2148 kahuri vastu. Prantsuse-Hispaania laevastikus oli ka kuus liinilaeva rohkem ja nii sai see rohkem tulejõudu kombineerida.
Tegevus muuda
Lahing edenes suuresti vastavalt Nelsoni plaanile. Kell 11.45 saatis Nelson kuulsa lipusignaali "Inglismaa ootab, et iga mees täidab oma kohust".
Nime "Inglismaa" kasutati sel ajal laialdaselt Suurbritanniale viitamiseks, kuigi Briti laevastikus oli märkimisväärne kontingent Iirimaalt, Šotimaalt ja Walesist, samuti Inglismaalt. Erinevalt fotoillustratsioonist oleks seda signaali võidud näha vaid besaanmastist ja vaja olnuks 12 tõstet. Laevastik lähenes Prantsuse liinile kahes kolonnis. Tuulepealset kolonni juhtis laeval Victory Nelson, samas Collingwood laeval Royal Sovereign juhtis teist, tuulealust kolonni.
Kui lahing algas, olid prantslased ja hispaanlased korratus rivis, esiotsaga põhjas, samas kaks Briti kolonni lähenesid läänest peaaegu täisnurga all. Briti laevastiku põhjapoolset, tuulepealset kolonni juhtis Nelsoni 100 kahuriga lipulaev Victory. Tuulealust kolonni juhtis 100 kahuriga Royal Sovereign, viitseadmiral Cuthbert Collingwoodi lipulaev. Nelson juhtis oma liini petlikult Prantsuse-Hispaania laevastiku esiotsa suunas ja pöördus siis tegeliku rünnakuobjekti suunas. Collingwood muutis veidi oma kolonni kurssi, nii et kaks liini ühtlustusid rünnakujoonel.
Just enne oma kolonni jõudmist liitlasvägedeni ütles Collingwood oma ohvitseridele: "Nüüd, härrased, tehkem midagi täna, millest maailm võiks rääkida edaspidi". Kuna tuul oli lahingu ajal väga vaikne, liikusid kõik laevad väga aeglaselt, ja juhtivad Briti laevad olid mitme vaenlase tule all peaaegu tunni, enne kui nende omad kahurid said tulistada.
Keskpäeval saatis Villeneuve signaali "tegeleda vaenlasega" ja Fougueux tulistas oma esimese proovilasu Royal Sovereigni suunas. Royal Sovereign oli täispurjes ja kuna sel oli hiljuti põhja puhastatud, eemaldus see ülejäänud Briti laevastikust. Kui see jõudis liitlaste liinini, jäi see Fougueux, Indomptable, San Justo ja San Leandro tule alla, enne kui lõikus liini just admiral Alava lipulaeva Santa Ana ahtris, millesse see tulistas laastavad kogupaugud.
Teine laev Briti tuulealuses kolonnis, Belleisle, tegeles Prantsuse laevadega Aigle, Achille, Neptune ja Fougeux; varsti oli see täielikult mastideta, võimetu manööverdama ja suuresti võimetu võitlema, kuna purjed pimendasid selle patareisid, kuid hoidis oma lipu 45 minutit lehvimas, kuni järgmised Briti laevad seda päästma tulid.
40 minutit oli Victory Prantsuse-Hispaania laevade Héros, Santísima Trinidad, Redoutable ja Neptune tule all; kuigi paljud lasud läksid mööda, tapsid ja haavasid teised arvukalt tema meeskonda ja lõhkusid tema rooliratta, nii et keerata sai vaid tekialusest roolipinnist. Victory ei saanud veel vastata. Kell 12.45 lõikas Victory vaenlase liini Villeneuve'i lipulaeva Bucentaure ja Redoutable'i vahelt. Victory oli Bucentaure'ile lähemal, andes läbi selle ahtri laastava kogupaugu, mis tappis ja vigastas paljusid selle kahuritekil. Villeneuve arvas, et toimub pardaletulek. Siiski tegeles admiral Nelsoni Victory 74 kahuriga Redoutable'iga. Bucentaure jäeti järgmise kolme laeva hooleks Briti tuulepealses kolonnis, Temeraire, Conqueror ja Neptune.
Tekkis suur segadus ja võitluse ajal haakus Victory Prantsuse Redoutable'iga. Redoutable'i meeskond, mis koosnes tugevast jalaväekorpusest (kolm kaptenit ja neli leitnanti), püüdis tulla pardale ja hõivata Victory. Redoutable'i besaanmasti otsast tulistatud musketikuul tabas Nelsonit vasakusse õlga ja läbis tema keha, jäädes pidama seljas. Nelson hüüatas: "Lõpuks neil õnnetus, ma suren." Ta toimetati tekkide alla ja suri umbes 16.30, kui lahing, mis oleks teinud ta legendiks, lõppes brittide kasuks.
Victory lõpetas tule, laskurid kutsuti tekile võitlema, kuid suruti Prantsuse grenaderide poolt alumistele tekkidele. Kui prantslased valmistusid Victory pardale tulema, lähenes Temeraire, teine laev Briti tuulepealses kolonnis, Redoutable'ile vööri tüürpoordist ja tulistas nähtavat Prantsuse meeskonda kahurist, põhjustades suuri kaotusi.
Kell 13.55 oli Redoutable'i kapten Lucas koos 99 terve mehega 643-st ja ise raskelt haavatuna sunnitud alistuma. Prantsuse Bucentaure isoleeriti Victory ja Temeraire'i poolt ja hõivati siis Neptune, Leviathan ja Conqueror' poolt; sarnaselt isoleeriti Santísima Trinidad ja jäi ilma abita alla, alistudes kolme tunni pärast.
Üha rohkem ja rohkem Briti laevu sisenes lahingusse, liitlaste keskmised ja tagumise otsa laevad jäid järk-järgult alla. Liitlaste esimene ots tegi pärast pikalt tuulevaikusse jäämist mõttetuid demonstratsioone ja seilas siis minema. Britid võtsid 22 alust Prantsuse-Hispaania laevastikust ja ei kaotanud ühtegi. Võetud Prantsuse laevade hulgas olid Aigle, Algésiras, Berwick, Bucentaure, Fougueux, Intrépide, Redoutable ja Swiftsure. Võetud Hispaania laevad olid Argonauta, Bahama, Monarca, Neptuno, San Agustín, San Ildefonso, San Juan Nepomuceno, Santísima Trinidad ja Santa Ana. Nendest Redoutable uppus, Santísima Trinidad ja Argonauta lasti brittide poolt põhja ja uppusid hiljem, Achille plahvatas, Intrépide ja San Augustín põlesid ning Aigle, Berwick, Fougueux ja Monarca purunesid tormis pärast lahingut.
Kui Nelson oli suremas, käskis ta laevastikul ankrusse jääda, kuna oli oodata tormi. Aga kui torm tõusis, siis paljud tugevalt vigastatud laevad uppusid või jooksid madalikule. Mõned nendest vallutati väikese meeskonna tõttu Prantsuse ja Hispaania vangide poolt või Cádizist välja tunginud laevade poolt tagasi.
Austerlitz muuda
- Pikemalt artiklites Austerlitzi lahing ja Lahingukord Austerlitzi kampaanias
Algandmed muuda
Napoleoni Prantsuse armee põhiosa jälitas Austria armee riismeid Viini suunas. Pärast austerlaste ebaõnnestumist Ulmis taganes Vene armee kindral Mihhail Kutuzovi juhtimisel samuti itta ja jõudis 22. oktoobril Illi jõeni, kus see ühines taganeva Kienmayeri korpusega. 5. novembril oli neil edukas taganemislahing Amstettenis. 7. novembril saabusid venelased Sankt Pöltenisse ja liikusid järgmisel päeval üle Doonau jõe. 9. novembri õhtuks lõhkusid nad sillad üle Doonau, hoides viimast Steinis, Kremsi lähedal, hilise pärastlõunani.
Järgmisel päeval käskis Mortier Gazanil rünnata seda, mida nad uskusid olevat Vene tagalavägi, Steini küla juures. See oli Kutuzovi seatud lõks, mõeldud vaid selleks, et veenda Mortier'd, et ta taganes edasi Viini suunas, kui ta tegelikult ületas hulgi Doonaud, ja oli küla taga peidus. Järgnenud Dürensteini lahingus piirasid kolm Vene kolonni ümber Mortier' korpuse esimese diviisi ning ründasid Gazani nii eest kui ka tagant. Alles pärast Dupont'i diviisi saabumist, pimedas, oli Gazan võimeline alustama oma sõdurite evakueerimist Doonau teisele kaldale. Gazan kaotas ligikaudu 40% oma diviisist. Lisaks püüti kinni 47 ohvitseri ja 895 sõdurit ning ta kaotas viis kahurit. Venelased kaotasid samuti umbes 4000 meest, umbes 16% oma väest, ja kaks rügemendilippu. Austria leitnant-välimarssal Schmitt tapeti lahingu lõppedes, arvatavasti Vene musketäri poolt lähivõitluse möllus.
Schöngraberni lahing (ka Hollabrunni lahing) toimus nädal pärast Dürensteini lahingut, 16. novembril 1805 Hollabrunni lähedal Alam-Austrias. Kutuzovi Vene armee oli jõudnud Doonau põhjakaldale enne Napoleoni Prantsuse armeed. 15. novembril 1805 vallutasid marssalite Murat' ja Lannes' juhitavad Prantsuse eelväed silla üle Doonau Viini, väites valelikult, et oli sõlmitud vaherahu ja tormasid siis sillale, kui valvurid olid segaduses. Kutuzovil oli vaja võita aega, et võtta Brünni juures ühendust Friedrich von Buxhoevedeni juhitud abivägedega. Ta käskis oma kindralmajor vürst Pjotr Bagrationi juhitavatel tagalavägedel tegeleda prantslastega.
Pärast Hollabrunni kogunesid armeed tasandikele Brünnist idas. Napoleon kogus umbes 75 000 meest ja 157 kahurit eelseisvaks lahinguks, kuid umbes 7000 sõdurit Davout juhtimisel olid veel kaugel lõunas Viini suunal. Liitlastel oli umbes 73 000 sõdurit, nendest 70% venelased, ja 318 kahurit. 1. detsembril hõivasid mõlemad pooled oma peamised positsioonid.
Lahinguväli muuda
Lahinguvälja põhjaosas domineerisid 210-meetrine Santoni küngas ja 260-meetrine Zurani küngas, mõlemad vaatega tähtsale Olmützi–Brünni maanteele, mis kulges lääne-idasuunaliselt. Nendest kahest künkast läänes oli Bellowitzi küla, ja nende vahelt voolas Bosenitzi oja lõunasse, et suubuda Goldbachi ojja, viimane voolas mööda Kobelnitzi, Sokolnitzi ja Telnitzi külast. Kogu ala keskel oli Pratzeni kõrgendik, kergelt kaldu küngas umbes 11–12 meetrit kõrge. Adjutant märkis, et keiser ütles korduvalt oma marssalitele: "Härrased, uurige seda maad hoolikalt, sellest saab lahinguväli; teil on oma osa selles".
Liitlaste plaanid ja paiknemine muuda
Liitlaste nõukogu kohtus 1. detsembril, et arutada ettepanekuid lahinguks. Enamikul liitlaste strateegidest mõlkus meeles kaks põhilist ideed: puutuda kokku vaenlasega ja kaitsta lõunatiiba, mis avas tee Viini. Kuigi tsaar ja tema lähikondlased surusid peale lahingut, oli Austria keiser Franz palju ettevaatlikumas meeleolus, ja talle sekundeeris Kutuzov, peamine Vene komandör. Surve Vene aadli ja Austria komandöride poolt võidelda oli aga liiga tugev ning liitlased kiitsid heaks Austria staabiülema Weyrotheri plaani. See eeldas peamist lööki prantslaste parema tiiva vastu, mis liitlaste arvates oli nõrgalt kaitstud, ja petterünnakuid prantslaste vasaku tiiva vastu. Liitlased jagasid enamuse oma vägedest nelja kolonni, mis pidid ründama prantslaste paremat tiiba. Vene keiserlik kaardivägi jäeti reservi, samas valvasid Vene väed Bagrationi juhtimisel liitlaste paremat tiiba.
Prantslaste plaanid ja paiknemine muuda
Päevadel enne tegelikku võitlust jättis Napoleon liitlastele mulje, et tema armee oli nõrgas seisus ja et ta soovis rahuläbirääkimisi. Tegelikult lootis ta, et liitlased ründavad, ja nende sellele missioonile julgustamiseks nõrgestas ta sihilikult oma paremat tiiba. 28. novembril kohtus Napoleon oma marssalitega keisri peakorteris ja need informeerisid teda oma kahtlustest ja hirmudest eelseisva lahingu suhtes, soovitasid isegi taganemist, kuid ta kehitas nende kaebuste suhtes õlgu ja läks tagasi tööle. Napoleoni plaan nägi ette, et liitlased peaksid saatma nii palju sõdureid tema parema tiiva katteks, et nende keskosa oleks oluliselt nõrgestatud. Seejärel arvestas ta massiivse prantslaste survega Soulti IV korpuse 16 000 sõduri poolt läbi liitlaste armee keskosa selle sandistamiseks. Vahepeal käskis Napoleon oma nõrga parema tiiva toetuseks Davout' III korpusel minna Viini alt kiirmarsiga kohale ja ühineda kindral Legrandi meestega, kes olid lõunatiiva serval, mis pidi kandma liitlaste rünnaku raskeimat osa. Davout' sõduritel oli 48 tundi, et marssida 110 km. Nende saabumine oleks olnud väga oluline prantslaste plaani edu või nurjumise määramisel. Keiserlik kaardivägi ja Bernadotte'i I korpus jäeti reservi, samas Lannes'i V korpus valvas lahingu põhjasektorit.
Lahingu algus muuda
Lahing algas umbes kell 8 hommikul, kui esimene liitlaste kolonn ründas Telnitzi küla, mida kaitses 3. liinirügement. See lahinguvälja sektor tunnistas järgnevatel hetkedel rasket tegevust, kui mitmed metsikud liitlaste sööstud tõrjusid prantslased välja ja sundisid need Goldbachi teisele kaldale. Davout' korpuse esimesed mehed saabusid samal ajal ja surusid liitlased Telnitzist välja, enne kui husaarid neid ründasid ja asula tühjendasid. Liitlaste rünnakuid väljaspool Telnitzit kontrollis Prantsuse suurtükivägi.
Liitlaste kolonnid hakkasid liikuma prantslaste parema tiiva vastu, kuid mitte soovitud kiirusega, nii olid prantslased rünnakute tõrjumisel enamasti edukad. Tegelikult oli liitlaste paiknemine vigane ja halvasti ajastatud: liitlaste vasakult tiivalt eraldatud ratsavägi Liechtensteini juhtimisel pidi asuma paremale tiivale ja seda tehes takerdus ta jalaväe teise kolonni, mis edenes prantslaste parema tiiva suunas. Sel hetkel mõtlesid planeerijad, et see oli häving, kuid hiljem aitas see liitlasi. Vahepeal ründasid teise kolonni juhtivad elemendid Sokolnitzi küla, mida kaitsesid 26. kergerügement ja Tirailleurs, Prantsuse kähmlejad. Esialgsed liitlaste rünnakud jäid tulemuseta ja kindral Langeron käskis küla pommitada. See sundis prantslased välja, ja umbes samal ajal ründas kolmas kolonn Sokolnitzi kantsi. Aga prantslased tegid vasturünnaku ja said küla tagasi, ainult nii kauaks, kui nad jälle välja aeti. Konflikt sellel alal lõppes silmapilkselt, kui Frianti diviis (III korpuse osa) võttis küla tagasi. Sokolnitz oli võib-olla kõige võideldum ala lahinguväljal ja käis päeva edenedes mitu korda käest kätte.
"Üks terav löök ja sõda on läbi" muuda
Umbes kell 8.45 hommikul, märgates lõpuks nõrkust vaenlase keskkohas, küsis Napoleon Soultilt, kui kaua võtab tema meestel aega Pratzeni kõrgendikule jõudmine, millele marssal vastas: "Vähem kui 20 minutit, söör." Umbes 15 minutit hiljem käskis Napoleon rünnakule, lisades: "Üks terav löök, ja sõda on läbi."
Tihe udu aitas varjata Saint-Hilaire'i diviisi edenemist, kuid kui nad läksid nõlvast üles, rebestas legendaarne "Austerlitzi päike" udu ja julgustas neid edasi. Vene sõdurid ja komandörid kõrgendiku tipus olid vapustatud, kui nägid nii palju Prantsuse sõdureid nende poole tulemas. Liitlaste komandöridel oli nüüd võimalus saata mõned neljandast kolonnist hilinenud täiendused sellesse kibedasse võitlusse. Üle tunni hirmsat võitlust jättis enamuse sellest üksusest tundmatuseni moonutatuks. Teised mehed teisest kolonnist, enamasti kogenematud austerlased, osalesid samuti võitluses ja võitlesid ühe kõige parema võitlusjõu vastu Prantsuse armees, sundides need lõpuks nõlvalt lahkuma. Siiski ründasid meeleheitest haaratud Saint-Hilaire'i mehed veel kord kõvasti ja surusid täägivõitluses liitlased kõrgendikult alla. Põhjas ründas kindral Vandamme'i diviis Staré Vinohrady ala ning andekate kähmlejate ja surmavate kogupaukudega murdis mitu liitlaste pataljoni.
Lahing pöördus kindlalt Prantsusmaa kasuks, kuid palju võitlust oli veel ees. Napoleon kamandas Bernadotte'i I korpuse toetama Vandamme'i vasakut tiiba ja viis oma komandokeskuse Zurani künkalt Püha Antoniuse kabelisse Pratzeni kõrgendikul. Liitlaste rasket olukorda kinnitas otsus saata lahingusse Vene keiserlik kaardivägi; suurvürst Konstantin, tsaar Aleksandri vend, kamandas kaardiväge ja korraldas vasturünnaku lahinguvälja Vandamme'i lõigus, sundides peale verise pingutuse ja ainsa Prantsuse standardi kaotuse lahingus (õnnetu ohver oli 4. liinirügemendi pataljon). Tajudes häda, kamandas Napoleon oma raskeratsaväe edasi. Need mehed purustasid oma Vene vastased, kuid kui mõlemalt poolt valgus peale suur hulk ratsaväge, ei olnud võitja veel selge. Venelastel oli siin arvuline ülekaal, kuid üsna varsti tõusis laine, kui tegevusvälja tiivale lähetati Bernadotte'i I korpuse 2. (Drouet') diviis ja võimaldati Prantsuse ratsaväel otsida varjupaika nende liinide taga. Kaardiväe ratsasuurtükivägi maksis samuti surmavat lõivu Vene ratsa- ja jalaväele. Venelased murdusid ja paljud surid, kui neid jälitati end kogunud Prantsuse ratsaväe poolt umbes neljandik miili.
Lõppmäng muuda
Vahepeal tunnistas ka põhjapoolne osa lahinguväljast rasket võitlust. Vürst Liechtensteini raskeratsavägi alustas rünnakut Kellermanni kergeratsaväe vastu pärast saabumist lõpuks õigele positsioonile lahinguväljal. Võitlus läks alguses prantslastele hästi, kuid Kellermanni väed taandusid kindral Caffarelli jalaväediviisi taha, kui sai selgeks, et venelasi oli liiga palju. Caffarelli mehed peatasid venelaste rünnakud ja võimaldasid Murat'l saata kaks kürassiiridiviisi võitlusse, et hävitada Vene ratsavägi lõplikult. Järgnenud lähivõitlus oli kibe ja pikk, kuid prantslased võitsid lõpuks. Lannes juhtis siis oma V korpuse Bagrationi meeste vastu ja pärast rasket võitlust õnnestus ajada kogenud Vene komandör lahinguväljalt minema. Ta tahtis jälitada, kuid Murat, kes kontrollis lahinguvälja seda sektorit, oli vastu.
Napoleoni tulipunkt nihkus nüüd lahinguvälja lõunaossa, kus prantslased ja liitlased ikka veel võitlesid Sokolnitzi ja Telnitzi pärast. Tõhusa kaheharulise rünnakuga tungisid Saint-Hilaire'i diviis ja osa Davout' III korpusest Sokolnitzis läbi vaenlase ja sundisid kahest kolonnist esimese komandörid, kindralid Kienmayeri ja Langeroni põgenema nii kiiresti kui nad võisid. Friedrich von Buxhoeveden, liitlaste vasaku tiiva komandör ja mees, kes vastutas rünnaku juhtimise eest, oli täiesti purjus ja põgenes samuti. Kienmayer kattis oma taganemist O'Reilly kergeratsaväega, kellel õnnestus vapralt võita viis kuuest Prantsuse ratsaväe rügemendist, enne kui pidi samuti taanduma.
Üldine paanika valdas nüüd liitlaste armeed ja see taandus lahinguväljalt kõigis võimalikes suundades. Kuulus, kohutav episood juhtus selle taganemise ajal: Vene väed, kes said lüüa Prantsuse paremal tiival, taandusid lõunasse Viini suunas üle Satschani külmunud tiikide. Prantsuse suurtükivägi keeras torud meeste suunas, kuid Napoleon käskis neil jääd tulistada. Mehed uppusid külmades tiikides, kümned suurtükid koos nendega. Hinnangud, palju suurtükke kaotati, erinevad; võis olla vaid 38 ja võis olla üle 100. Allikad erinevad ka kaotuste osas, võis olla vaid 200, aga võis olla ka kuni 2000 surnut. Kuna Napoleon liialdas selle juhtumiga oma lahinguraportis, võivad väiksemad numbrid õigemad olla, kuigi jääb kahtlus, kas need on päris õiged. Paljud peavad seda juhtumit üheks Napoleoni julmimaks teoks sõjas.
Itaalia kampaania muuda
Vahepeal Itaalias manööverdasid Prantsuse väed Saint-Cyri juhtimisel endiselt Napoli kuningriigi piiril. Prantslased olid hoolikalt jälginud Inglise-Vene väge, kellele oli usaldatud kuningriigi kaitse. Pärast Austerlitzi lahingut taandusid venelased Itaaliast ja britid ei soovinud üksi Napolit kaitsta, evakueerudes mandrilt täiesti ja taandudes tagasi Sitsiiliasse. Vahepeal korraldati Prantsuse vägi, mis paiknes Bolognas, ümber Napoli armeeks ja pandi Napoleoni venna Joseph Bonaparte nominaalse käsu alla. Siiski oli de facto komandör André Masséna, kes juhtis I korpust ja kellele Joseph usaldas sissetungi.
Sissetung Napolisse muuda
9. veebruaril 1806 tungis Masséna Napoli kuningriiki ja kaks päeva hiljem põgenes Bourbonist Napoli kuningas Ferdinando IV samuti Sitsiiliasse, mida kaitses Briti laevastik. Napoli langes varsti prantslaste kätte ja veebruari lõpuks oli kuningriigist veel vaid kaks kohta vallutamata. Üks oli kindluslinn Gaeta Napolist põhja pool ja teine oli Calabria Itaalia lõunatipus, kuhu olid taandunud Napoli kuningliku armee riismed.
Ferdinando lootis 1799. aasta sündmuste kordumist, kui rahvaülestõus Calabrias põhjustas lõpuks Parthenope vabariigi langemise, mis oli Prantsuse vasallriik, mis loodi pärast seda, kui napollased alistati esimest korda Teise koalitsiooni sõjas. Siiski sellist mässu ei toimunud ja 3. märtsil tungis kindral Jean Reynier, kes kamandas 10 000-mehelist Napoli armee II korpust, Calabriasse. Ainult vähesed kalaabrialased avaldasid vastupanu sissetungivale Prantsuse väele ja Napoli kuninglik armee alistati häälekalt Campo Tenese lahingus 10. märtsil 1806. Ferdinandol ei olnud nüüd muud valikut, kui loovutada Napoli troon prantslastele. Päev pärast Campo Tenese lahingut kuulutati Joseph uueks Napoli kuningaks. Nüüd põgenesid Napoli armee viimased regulaarväelased Sitsiiliasse ja prantslased kontrollisid kogu Itaalia maismaad, väljaarvatud Gaeta kindlus, mida piirati 26. veebruarist saati.
Calabria ülestõus muuda
Siiski ei läinud kõik prantslaste plaanide kohaselt. Varustusprobleemid tähendasid, et Reynier' II korpus Calabrias oli sunnitud elama vallutatud maast. Juba üle kuu toetasid piirkonna talupojad Napoli armeed ja olid lähedal näljale. Joseph tundus probleemidest ja võimaliku mässu ohust mitteteadlik olevat. Järelikult ei saadetud Itaalia lõunaossa erilisi varusid. Reynier võttis initsiatiivi ja hõivas varusid kohalikult rahvalt, mis viis ettearvatult märtsi lõpuks mässuni. See algas väikestest partisanijõukudest, mis lõpuks laienes terveid külasid hõlmavaks ülestõusuks prantslaste vastu. Kuna Gaeta kindlus oli veel vallutamata, ei saanud Joseph saata rohkem sõdureid Calabriasse, sundides Reynier'd tugevdama oma armeed kohalike sõduritega, keda värvati suurematest linnadest.
Juuliks ei olnud Masséna veel suutnud Gaetat võtta Prantsuse suurtükiväe halva logistilise juhtimise tõttu, kergete tugevduste tõttu brittidelt mere poolt ja rea napollaste garnisoni edukate väljatungide tõttu Prantsuse sapööride vastu. Kui vaid Reynier' väike vägi ikka veel võitles Calabrias mässajate vastu, organiseerisid britid ekspeditsiooniväe John Stuarti juhtimisel, et hoida ära võimalik sissetung Sitsiiliasse ja võib-olla päästa valla täiemahuline mäss prantslaste vastu kogu Itaalias. Kuigi brittidel oli alguses edu, eriti Maida lahingus, nurjus brittidel nii Stuarti ekspeditsiooni tugevdamine kui ka püüe leevendada Gaeta piiramist. Kui Prantsuse suurtükivägi oli lõpuks võimeline pommitama linnamüüre täie võimsusega, alistusid napollased lõpuks 18. juulil, vabastades Masséna I korpuse.
Pärast Gaeta alistamist kamandati Masséna Josephi poolt lõunasse toetama Reynier' II korpust brittide ja Calabria ülestõusnute vastu. Nüüd Itaalia mandril tõsiselt vähemusse jäänuna taandusid britid tagasi Sitsiiliasse. Siiski suruti mäss maha alles aastal 1807, mis ajaks palus Masséna juba luba erruminekuks. Esimest korda Napoleoni sõdade ajal kogesid prantslased julma sissisõda mässulise elanikkonna poolt. Prantslased leidsid, et ainus tõhus viis tegeleda sellise ülestõusuga oli kasutada Reynier' rakendatud terroritaktikat. See viitas samadele probleemidele, millega prantslased, ja eriti Joseph Bonaparte, seisid silmitsi Hispaanias Poolsaare sõjas.
Tulemused muuda
Austerlitz ja eelnev kampaania muutsid põhjalikult Euroopa poliitika loomust. Kolme kuuga okupeerisid prantslased Viini, hävitasid kaks armeed ja alandasid Austria keisririiki. Need sündmused olid teravas kontrastis 18. sajandi jäikade võimustruktuuridega, kus suur Euroopa pealinn ei olnud kunagi vaenlase armee valduses. Austerlitz valmistas ette Prantsuse domineerimise lähiaastakümneteks Euroopa kontinendil, kuid üks selle kõige vahetum mõju oli Preisimaa ergutamine sõtta aastal 1806.
Prantsusmaa ja Austria sõlmisid vaherahu 4. detsembril ning Pressburgi rahu 22 päeva hiljem lülitas viimase sõjast välja. Austria nõustus tunnustama Prantsusmaa Campo Formio (1797) ja Lunéville'i (1801) lepingutega võetud territooriumi, loovutama maid Baierile, Württembergile ja Badenile, kes olid Napoleoni Saksa liitlased, ning maksma 40 miljonit franki sõjahüvitist. Veneetsia anti samuti Itaalia kuningriigile. See oli karm lõpp Austriale, kuid kindlasti mitte katastroofiline rahu. Vene armeel lubati taanduda kodusele territooriumile ja prantslased asusid laagrisse Lõuna-Saksamaal. Saksa-Rooma riik pühiti samuti tõhusalt minema, 1806 oli selle viimane aasta. Napoleon asutas Reini Liidu, rida Saksa riike, kes pidid olema puhvriks Prantsusmaa ja Preisimaa vahel. Preisimaa nägi neid ja teisi käike solvanguna oma seisundile, kui peamine võim Kesk-Euroopas, ja see asus aastal 1806 Prantsusmaaga sõtta.
Itaalias jäi poliitiline olukord muutumatuks aastani 1815, Briti ja Sitsiilia väed kaitsesid Bourbonist kuningat Ferdinandot Sitsiilias ja Napoli kuningas (Napoleoni) hoidis kontrolli all mandrit. 1808. aastal sai Joachim Murat Napoli kuningaks, kui Joseph Bonaparte sai Hispaania kuningaks. Murat tegi mitu katset ületada Sitsiilia väin, mis kõik ebaõnnestusid, vaatamata ükskord sillapea hõivamisele Sitsiilias.