Württembergi kuurvürstkond
Württembergi kuurvürstkond (saksa keeles Kurfürstentum Württemberg) oli aastatel 1803−1806 eksisteerinud riik Saksa-Rooma keisririigi koosseisus. Aastal 1803 ülendas Napoleon Bonaparte Württembergi hertsogkonna kuurvürstkonnaks, kuid pärast keisririigi kaotamist (1806) tõsteti see kuningriigiks.
Ajalugu muuda
Württembergi hertsog Friedrich III (1754−1816), kelle eeskujuks oli Preisimaa kuningas Friedrich Suur, võttis oma rahva soove trotsides osa sõjast Prantsuse esimese vabariigi vastu. Kui prantslased taas riiki tungisid ja maa rüüstasid, põgenes ta Erlangenisse, kuhu ta jäi kuni Lunéville'i rahu sõlmimiseni aastal 1801.
Prantsusmaaga 1802. aasta märtsis sõlmitud lepingu kohaselt loovutas ta Reini vasakkaldal asunud Mömpelgardi ja Reichenweieri, saades vastutasuks üheksa vaba riigilinna − nende seas Reutlingen ja Heilbronn − ja muid territooriume (sealhulgas Ellwangeni vürstpraostkond ja Zwiefalteni abtkond). Kokku suurenes Württembergi territoorium umbes 2200 km2 ja umbes 124 000 elaniku võrra.
Aastal 1803 võttis ta Napoleonilt vastu kuurvürsti tiitli. Uued Württembergiga liidetud alad jäid eraldiseisvaks ja Württembergiga ei liidetud. Neid tunti Uue-Württembergi nime all; neid valitseti ilma maapäevata. Kuurvürst valitses mõlemaid alasid personaalunioonis.
Aastal 1805 sõdis Württemberg Prantsuse esimese keisririigi poolel ja Pressburgi rahuga sama aasta detsembris sai kuurvürst erinevaid Ees-Austria valdusi Švaabi ringkonnas ja teisi naabermaid. 1. jaanuaril 1806 omandas Friedrich kuningatiitli. Kuningas Friedrich tühistas põhiseaduse ning ühendas vana ja uue Württembergi. Seejärel võttis ta kiriku vara riigi kontrolli alla. Ta ühines ka Reini Liiduga ja suurendas veelgi riigi territooriumi.