Württembergi hertsogkond
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2013) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Jaanuar 2023) |
Württembergi hertsogkond (saksa keeles Herzogtum Württemberg) oli riik Edela-Saksamaal. Württembergi hertsogkond oli Saksa-Rooma riigi osa aastatel 1495 kui 1806. Hertsogkonna pikaealisus ligi 4 sajandit oli peamiselt tema suuruse tõttu, olles suurem, kui tema vahetud naabrid. Reformatsiooni ajal seisis Württemberg silmitsi tugeva survega Saksa-Rooma riigi poolt jääda liikmeks. Württemberg vastustas korduvaid Prantsuse sissetunge 17. ja 18. sajandil. Württemberg oli otse Prantsuse ja Austria armeede teel, kes tegelesid kauase vastasseisuga Bourbonide ja Habsburgide vahel. Aastal 1803 ülendas Napoleon hertsogkonna Württembergi kuurvürstkonnaks Saksa-Rooma riigis, ja kui ta keisririigi aastal 1806 lõpetas, ülendati kuurvürstkond Württembergi kuningriigiks.
Ajalugu muuda
Hertsog Eberhard I muuda
Eberhard V osutus üheks kõige energilisemaks Württembergi valitsejaks. Aastal 1495 sai tema krahvkond hertsogkonnaks ja ta ise oli nüüd hertsog Eberhard I. Pärast tema surma aastal 1496 järgnes talle lühikeseks ajaks, kaheks aastaks tema nõbu, hertsog Eberhard II, kes lõpetas ametist kõrvaldamisega.
Hertsog Ulrich muuda
Hertsog Ulrichi, kes sai hertsogkonna troonile juba lapsena, pikk valitsemisaeg (1498–1550) osutus riigile kõige sündmusterohkemaks ajajärguks ja paljud traditsioonid seostuvad selle andeka, hoolimatu ja ambitsioonika mehe nimega. Tema väljapressimised, et koguda raha pillavaks lõbutsemiseks, viisid Armer Konradi (Vaene Konrad) ülestõusuni, mis sarnanes Wat Tyleri mässuga Inglismaal. Võimud taastasid peagi korra ja 1514. aasta Tübingeni lepinguga nõustus rahvas maksma hertsogi võlad, kuid ainult teatud poliitiliste privileegide eest, moodustades seeläbi aluse põhiseaduslikele vabadustele riigis.
Kuningas Ferdinand I muuda
Ulrich tülitses Švaabi Liigaga, mille tulemusel tungisid selle väed Württembergi, saatsid hertsogi välja ja müüsid 220 000 kuldna eest tema hertsogkonna Saksa-Rooma keisrile Karl V-le. Karl andis Württembergi oma vennale, Saksa kuningas Ferdinand I-le, kes oli nimeline valitseja vaid mõned aastad. Rahulolematus, mida põhjustas kombinatsioon rõhuvast Austria võimust, rahutused Saksamaal, mis viisid Saksa talurahvasõjani, ja reformatsioonist innustatud rahutused, andis varsti Ulrichile võimaluse oma hertsogkond tagasi saada.
Hertsog Ulrichi tagasitulek muuda
Mais 1534 võitles Ulrich Hesseni maakrahvi Philippi ja teiste protestantlike vürstide abil võidukas lahingus Ferdinandi vägede vastu Lauffeni all, mis lõppes Kaadeni lepinguga, millega ta sai taas hertsogiks, kuid olude sunnil hertsogkonna hertsogiks Austria vasallina. Järgnevalt algatas ta reformitud usudoktriinid ning õnnistas protestantlikud kirikud ja koolid kogu maal. Aastal 1536 asutas ta Tübinger Stiftis seminari. Ulrichi seotus Schmalkaldeni Liigaga viis teise väljasaatmiseni, kuid aastal 1547 lubas Karl V ta tagasi, olgugi koormavatel tingimustel.
Reformatsioon muuda
Hertsog Christoph muuda
Ulrichi poeg ja järglane Christoph (1515–1568) lõpetas töö oma alamate reformitud usku pööramisel. Ta algatas kirikuvalitsuse süsteemi Grosse Kirchenordnung, mis kestis osaliselt 20. sajandini. Sel valitsusajal hakkas alaline komisjon juhtima rahandust ja selle asutuse liikmed, kellest kõik kuulusid ülemklassidesse, saavutasid märkimisväärse võimu, peamiselt rahva arvelt, keda sel ajal oli kolme- ja neljasaja tuhande vahel.
Hertsog Ludwig muuda
Christophi poeg Ludwig, Collegium illustre asutaja Tübingenis, suri lastetuna 1593. aastal, ja sugulane Friedrich I (1557–1608) järgnes hertsogina. See energiline vürst eiras piire, mis piirasid tema võimu algelise põhiseadusega. Aastal 1599 põhjustas ta keiser Rudolf II poolt hertsogkonna vabastamise Austria süseräniteedi alt. Austria hoidis sel ajal enda kontrolli all suuri alasid ümber hertsogkonna, mida tunti kui Ees-Austria. Taas kord sai Württemberg otseseks keisri vasalliks, säilitades oma sõltumatuse.
Hertsog Johann Friedrich muuda
Erinevalt oma eelkäijatest nurjus järgmisel hertsogil Johann Friedrichil (1582–1628) absoluutse võimu saavutamine ja asjaolude sunnil tunnistas ta oma võimu piire. Sel valitsusajal, mis lõppes juulis 1628, kannatas Württemberg märgatavalt Kolmekümneaastase sõja tõttu, kuigi hertsog ise ei võtnud sellest osa.
Sõda muuda
Hertsog Eberhard III muuda
Friedrichi poeg ja järglane Eberhard III (1628–1674) astus siiski Prantsusmaa ja Rootsi liitlasena sõtta kohe, kui sai aastal 1633 täisealiseks. Pärast Nördlingeni lahingut aastal 1634 okupeerisid keiserlikud väed hertsogkonna ja hertsog läks maapakku. Vestfaali rahu taastas ta võimu, kuid inimtühjal ja laastatud maal, ja ta kulutas oma ülejäänud aastad jõupingutustele parandada pika sõja kahjud. Württemberg oli sõja keskne lahinguväli; sealne rahvaarv vähenes aastatel 1634–1655 57%, peamiselt surmade, haiguste, vähenenud sündide ja hirmunud talupoegade massilise rände tõttu.
Hertsog Eberhard Ludwig muuda
Eberhard Ludwigi (1676–1733) valitsemisajal, kes sai troonile üheaastasena, kui tema isa hertsog Wilhelm Ludwig aastal 1677 suri, kohtas Württemberg teist hävitavat vaenlast, Prantsusmaa Louis XIV. Aastatel 1688, 1703 ja 1707 sisenesid prantslased hertsogkonda, põhjustades oma jõhkrusega elanikele kannatusi.
Nüüd hõredalt asustatud riik tervitas põgenevaid valdeslasi, kes andsid suuri jõupingutusi õitsengu taastamiseks, kuid hertsogi pillavus tema armukese Christiana Wilhelmina von Grävenitzi kalli maitse rahuldamiseks nullis osaliselt selle edu. 1704. aastal hakkas Eberhard Ludwig ehitama Ludwigsburgi lossi, mis asus Stuttgardist põhjas, jäljendades Versailles'd.
Hertsog Karl Alexander muuda
Karl Alexander, kes sai hertsogiks 1733. aastal, oli ohvitserina Austria teenistuses olles saanud katoliiklaseks. Tema lemmiknõunik oli juut Joseph Süß Oppenheimer, ja tekkis kahtlus, et isand ja teener kavatsevad kaotada Maapäeva ja kehtestada katoliikluse. Siiski tegi Karl Alexanderi äkksurm märtsis 1737 sellistele plaanidele järsu lõpu ja regent Carl Rudolf poos Oppenheimeri üles.
Häving ja kahanemine muuda
Hertsog Carl Eugen muuda
Carl Eugen (1728–1793), kes sai täisealiseks aastal 1744, paistis andekas, kuid tige ja ekstravagantne, ja ta langes varsti vääritute lemmikute kätesse. Ta kulutas palju raha "uue lossi" ehitamisele Stuttgardis, ja asus Seitsmeaastase sõja ajal (1756–1763) Preisimaa vastu, mis sai tema protestantlike alamate seas ebapopulaarseks.
Kogu tema valitsemisaeg tähendas erimeelsusi valitseja ja alamate vahel ning hertsogi ebaregulaarsed ja omavolilised meetodid raha kogumiseks tekitasid suure rahulolematuse. Järgnes keisri ja isegi välisjõudude sekkumine ja 1770. aasta ametlik kokkulepe eemaldas mõned rahva kaebused. Carl Eugen ei pidanud lubadusi, kuigi vanas eas tegi ta mõned mööndused.
Hertsog Ludwig Eugen muuda
Carl Eugenil ei olnud seaduslikke pärijaid ja tema järglaseks sai tema vend Ludwig Eugen (suri aastal 1795), kes oli lastetu, ja siis teine vend Friedrich Eugen (suri aastal 1797). Viimane vürst, kes oli teeninud Friedrich Suure armees, kellele ta oli abielu kaudu sugulane, juhtis oma perekonna valdusi Montbéliardi ümbrusest ja haris oma lapsi protestantlikus usus frankofoonideks. Kõik järgnenud Württembergi kuningapere liikmed olid tema järglased.
Hertsog Friedrich Eugen muuda
Friedrich Eugeni lühikese valitsemise ajal tungis Württembergi Prantsuse vabariik, ja sundis hertsogit oma väed keiserlikust armeest välja tooma ning hüvitist maksma. Kuigi ta valitses vaid kaks aastat, säilitas Friedrich II Eugen tõhusalt hertsogkonna sõltumatust. Oma laste abielude kaudu sõlmis ta märkimisväärseid sidemeid üle Euroopa, sealhulgas Vene, Austria ja Briti kuningapered.
Hertsog Friedrich II muuda
Ludwig Eugeni poeg Friedrich II sai hertsogiks aastal 1797. Protestantism tuli hertsogi majapidamisse tagasi ja kuninglik perekond pidas seejärel protestantlikust usust kinni.
Friedrich II (1754–1816), vürst, kes kujundas end Friedrich Suure järgi, võttis osa sõjast Prantsusmaa vastu oma rahva soovide vastaselt, ja kui prantslased taas sisse tungisid ja maa rüüstasid, taandus ta Erlangenisse, kuhu ta jäi kuni Lunéville'i rahu sõlmimiseni 9. veebruaril 1801. Märtsis 1802 sõlmitud eraldilepinguga Prantsusmaaga loovutas ta oma valdused Reini vasakkaldal, saades vastutasuks 9 riigilinna, nende seas Reutlingen ja Heilbronn, ja mõned muud territooriumid, kokku umbes 2200 km² ja umbes 124 000 asukat.
Ta võttis ka Napoleonilt aastal 1803 vastu kuurvürsti tiitli. Uusi alasid ei liidetud hertsogkonnaga, vaid jäeti eraldi; need olid tuntud kui "Uus Württemberg" ja kus valitseti ilma Maapäevata. Muid alasid omandati aastatel 1803–1806 Saksamaa mediatisatsiooniprotsessi osana. Aastal 1805 haaras Württemberg relvad Prantsusmaa poolel ja Pressburgi rahuga detsembris 1805 sai kuurvürst tasuks mitu Austria valdust Švaabimaal ja muid maid piirkonnas.