Austerlitzi lahing

Austerlitzi lahing peeti 2. detsembril 1805 Austerlitzi linna juures Prantsuse ja Vene-Austria ühendvägede vahel.

Austerlitzi lahing
Osa kolmanda koalitsiooni sõjast, Napoleoni sõdadest
"Napoleon I Austerlitzi lahingus"
François Pascal Simoni maal
Toimumisaeg 2. detsember 1805
Toimumiskoht Euroopa Austerlitz, (praegune Slavkov u Brna Tšehhis Brno lähedal)
Tulemus Liitlasvägede kaotus
Osalised
 Prantsusmaa esimene keisririik Austria keisririik
Venemaa keisririik
Väejuhid või liidrid
Prantsusmaa keiser Napoleon I
marssal Louis Nicolaus Davout
Venemaa keiser
Aleksander I
Saksa-Rooma keiser
Franz II
Pjotr Bagration
jalaväekindral krahv Friedrich von Buxhoeveden

Eellugu

muuda

Varem oli Napoleon Bonaparte võitnud austerlasi Ulmi lahingus ning Vene vägede ülemjuhataja Mihhail Kutuzov tõmbus oma vägedega tagasi itta, jättes Viini ja selle suured laskemoonalaod prantslastele. Napoleon tahtis siiski Vene-Austria armeega kiiresti lahingusse astuda, kuna tema armee varustamine muutus talve lähenedes aina raskemaks. See võimalus avanes 110 kilomeetri kaugusel Viinist, Austerlitzi linna juures (praegune Slavkov u Brna Tšehhis Brno lähedal). [1][2][3]

 
"Napoleon Austerlitzi lahingus". Jacques François Joseph Swebach-Desfontaines

Napoleoni strateegilistele oskustele tuli kõvasti kasuks ka see, et koalitsioonivägede juures olid nende riikide monarhid – Venemaa keiser Aleksander I ja Saksa-Rooma keiser Franz II (mistõttu seda lahingut nimetatakse ka kolme keisri lahinguks), kes vägede ülemjuhatajalt Kutuzovilt juhirolli ära võtsid. Koalitsioonivägedele tuli kahjuks nende vanamoelised taktikad ning organisatsioon. Prantslased olid aga väga motiveeritud ning paremate taktiliste oskustega. [3]

Väed

muuda

Vägede suurus ja kaotuste ulatus on teatmeteostes ja ajaloolistes ülevaadetes pisut erinev.

  • Prantslastel 65 000 – 75 000 (allikate andmed ei ühti). Prantslased olid vähemuses neli viie vastu.
  • Koalitsioonil 70 000 venelast, 15 000 austerlast. [1]
  • Kaotused: prantslastel 1300 langenut ja 7000 haavatut; vastastel 16 000 langenut või haavatut, 11 500 vangivõetut. [4][5]

Lahing

muuda
 
Liitlased (punane) ja prantslased (sinine) Austerlitzi lahingus 1. detsembril kell 18

Lahingu alguseks paigutas Napoleon oma väed nii, et tema parem tiib oli selgesti nähtavalt nõrk. Goldbachi oja äärde oli paigutatud ainult peaaegu sümboolne kaitseliin. Seega jättis ta ühendustee Viiniga vabaks. Samuti jättis ta mulje, nagu asuks taanduma, viies väed minema lahinguvälja üle domineerivalt ja lahingu seisukohalt ülioluliselt Pratzeni kõrgendikult. Vastastele jäi mulje, nagu keskenduks Napoleon pearünnakuks vasakule tiivale. See meelitas liitlasi tema vägede eest läbi marssima, paljastades tegelikult oma tiiva ja kahe väe vahelise ühenduse. [6][3]

2. detsembri (vana kalendri järgi 20. novembri) koidikul ründasid Vene-Austria väed prantslaste paremat tiiba. Napoleon suunas sinna kaitsjatele appi oma ühe kuulsaimatest marssalitest – Louis Nicolaus Davout ja tema väed. Peale Davout' vägede abi tuli kaitsjatele kasuks ka soine pinnas Goldbachi jõe ümbruses. Liitlaste rünnak takerdus ja nagu Napoleon oligi plaaninud, saatsid liitlased sinna oma tsentrist lisajõude, nõrgestades oma rinde keskosa tunduvalt. Nüüd oli aeg teha vastukäik. Selleks andis Napoleon kell 9 Soultile käsu viia oma korpus Pratzeni kõrgendikule. Udust kõrgendikule ilmunud prantslased olid liitlastele šokk. Kutuzov saatis Vene keisri ratsakaardiväe tähtsaimat positsiooni tagasi vallutama. Napoleon vastas oma ratsakaardiväe rünnakuga kõrgendikule, mis sundis venelased taganema. See jättis omakorda vabaks Goldbachi ääres ründavate liitlaste tiiva ning Soult saatis oma mehed, kes olid ületanud Pratzeni kõrgendiku ja sattunud rinde keskosas kahe väe vahele, kaarega rünnakule sealsete liitlaste tagalasse. Liitlaste vasaku tiiva väed olid nüüd tagalast Soulti ja eespoolt Davout' haardes, kuid võit ei olnud siiski veel kerge tulema. Lõplik edu tuleb kanda kahtlemata Prantsuse väe taktikaliste oskuste ja selge üleoleku arvele. Liitlased põgenesid üle selja taga olevate jäätunud tiikide, osa neist vajus läbi jää ja uppus. [5][3]

Teisel tiival ei saatnud edu ka vene väejuhti Pjotr Bagrationit, ta loobus edaspidisest rünnakust ja asus taganema. [7]

Baltisakslasest jalaväekindral krahv Friedrich von Buxhoeveden pidi lahingus juhatas Vene-Austria vägede vasakut tiiba, kuid oli lahingu ajal purjus, mis aitas Napoleonil lihtsamini võita. [8]

Kokkuvõte

muuda

Lahing demonstreeris koalitsioonivägedele karmi õppetunni, et nad olid Napoleoni sõjalist talenti kõvasti alahinnanud. Lahingu otsene tagajärg oli Austria-Prantsusmaa rahuleping, Vene keiserlik armee taganes Poola. Järjekordne koalitsioon Prantsusmaa vastu lõppes kaotusega. [5]

Lahingust kirjutas 1806. aasta juulis täpse kirjelduse selles osalenud Austria kindral Karl Wilhelm von Stutterheim. [9]

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 "The Ulm-Austerlitz Campaign, 1805". Vaadatud 27.05.2023.
  2. "War of the Third Coalition". Vaadatud 27.05.2023.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "Why did Napoleon win the Battle of Austerlitz". Vaadatud 27.05.2023.
  4. "Battle of Austerlitz". Vaadatud 27.05.2023.
  5. 5,0 5,1 5,2 Grant, R.G (2012). 1001 lahingut, mis muutsid maailma. Varrak. Lk 516–517.
  6. "How Napoleon Won the Battle of Austerlitz". Vaadatud 27.05.2023.
  7. "Peter Bagration: The Best Georgian General of the Napoleonic Wars". Vaadatud 27.05.2023.
  8. Fisher, Todd; Fremont-Barnes, Gregory. The Napoleonic Wars: The Rise and Fall of an Empire. Lk 52.
  9. "BATTLE OF AUSTERLITZ". Vaadatud 12.06.2023.