Vikipeedia

Josef Albers

Josef Albers (19. märts 1888 – 25. märts 1976) oli saksa päritolu Ameerika maalikunstnik ja värviteoreetik, kelle looming sai maalilisejärgse abstraktsionismi (ingl post-painterly abstractionism) teerajajaks.

Josef Albers
Sünninimi Josef Albers
Sündinud 19. märts 1888
Bottrop, Vestfaal, Saksamaa
Surnud 25. märts 1976
New Haven, Connecticut, USA
Rahvus sakslane
Haridus

Königliche Bayerische Akademie der Bildenden Kunst

Bauhaus
Tegevusala kunstnik, värviteoreetik, pedagoog
Kunstivool maalilisjärgne abstraktsionism
Tuntud teoseid "Homaaž ruudule", Värvide vastastikmõju"
Mõjutatud Piet Mondrian, Wassily Kandinsky, Kazimir Malevich
Mõjutanud Robert Rauschenberg, Cy Twombly, Eva Hesse
Portree Josef Albersist (Ida Berger, 2021)

Tema teosed kujutavad selgetes värvides rangeid geomeetrilisi kujundeid. Albers pühendas end värvide ja värvitaju uurimisele.[1] Maalilisejärgne abstraktsionism oli 1960. aastatel tekkinud kunstivool, mis vastandus abstraktsele (maalilisele) ekspressionismile, selle ekspressiivsele subjektiivsusele. Maalilisejärgsele abstraktsionismile on omane rangelt mõistuslik, monotoonne ja anonüümne lähenemine loomingule.[1] Nii on ka Albersi looming süstemaatiline ja masinlikult täpne, ta rõhutas teadlikku ja plaanipärast külge: "looming on mõistuse kontrollitud intuitsioon". Albersi jaoks polnud oluline näidata kunstniku enda käekirja, pintslilööke. Tema kuulus maaliseeria "Homaaž ruudule" kujutab eri kombinatsioone üksteise sisse paigutatud ruutudega, mis on tehtud väheste värvuste, kuid peente toonierinevustega. 1963. aastal ilmunud raamat "Värvide vastastikmõju" (ee 2014) tutvustab tema metoodika teoreetilisi taustasid.[1]

Elu ja töö muuda

Albers õppis 1905–1908 õppis õpetajaks ning töötas 1908–1913 Vestfaalis põhikoolis õpetajana. 1913–1915 õppis ta Berliini Königliche Kunstschules, mille lõpetamise järel sai kunstiõpetaja diplomi. Albers töötas 1916–1919 Esseni Kunstgewerbschules litograafina ning 1918. aastal sai oma esimese avaliku teose tellimuse "Rosa mystica ora pro nobise", Esseni kiriku vitraažakna valmistamiseks. 1919. aastal asus ta õppima Müncheni Königliche Bayerische Akademie der Bildenden Kunsti, kus tema õpetajateks olid Max Doerner ja Franz Stuck.

Bauhaus muuda

1920. aastal, 32-aastaselt liitus Albers Johannes Itteni eelkursusega Weimaris Bauhausi koolis. Bauhaus oli asutatud eesmärgiga uurida kunsti ja tehnoloogia vahelisi suhteid, rõhk oli pandud arhitektuuri, kaunite kunstide ja käsitöö ühendamisele. Kuigi Albers oli õppinud maalimist, ühines ta 1922. aastal Bauhausis vitraažikunsti teaduskonnaga ning sai Bauhausi-selliks (Bauhausgeselle). Ta lähenes oma valdkonnale kui osale arhitektuurist, aga samal ajal ka eraldiseisvale kunstivormile. Bauhausi asutaja ja direktor Walter Gropius tegi talle 1923. aastal ettepaneku juhendada disaini eelkursust (Werklehre), mis oli mõeldud uustulnukatele käsitööga tutvumiseks. Albersil olid selleks sobiv taust, teadmised ja kogemused.[2] 1925. aastal, kui Bauhaus oli Dessausse kolinud, oli Albers esimene Bauhausi õpilane, kellest sai meister (Bauhausmeister). Sellel ajal abiellus ta Anni Albersiga (neiupõlves Fleischmann), kes oli seal õpilane. Lisaks töötamisele klaasi ja metalliga disainis Albers mööblit ja tegeles tüpograafiaga.[3] Koolis olid tema kolleegideks kunstnikud Oskar Schlemmer, Wassily Kandinsky ja Paul Klee. Klee oli nn vormimeister, õpetades klaasitöötubades vormilist poolt, Albers õpetas käelist-tehnilist osa.[2]

Black Mountaini kolledž muuda

1933. aastal natside survel Bauhaus suleti ja kunstnikud läksid laiali, neist paljud pagesid välismaale. Ka Albers emigreerus USAsse, Albers võttis oma sünnimaalt kaasa Bauhausi modernismi ning sellelt pinnalt arendas välja oma isikupärase abstraktse stiili. Ameerikas sai Albers koos oma naise Anniga tänu arhitekt Philip Johnsonile töökoha Black Mountaini kolledžis Põhja-Carolinas. Albers oli selles eksperimentaalkunsti koolis 1933–1949 maaliprogrammi juht.[2] Ta tõi õppekavasse värviõpetuse aine. Tema õpetuse eesmärk oli tegevuse abil silma treenimine, et õppida nägema värvide toimet ja mõista nende vahekordi.[4] Black Mountainis olid tema õpilasteks teiste seas ka Ruth Asawa[5], Ray Johnson, Robert Rauschenberg, Cy Twombly[2] ja Susan Weil. Weil on täheldanud, et õpetajana lähtus Albers "omaenda akadeemiast" ning Albersi sõnul "ei olda koolis kunstnik, vaid ollakse õpilane". Sellest hoolimata oli Albers iseseisvat karjääri alustavate õpilaste suhtes väga toetav.[6] Ta kutsus olulisi ameerika kunstnikke, näiteks Willem de Kooningit, suveseminaridele õppejõududeks.[7]

Yale'i ülikool muuda

1950. aastal lahkus Josef Albers Black Mountainist ja asus juhtima disainikateedrit Yale'i ülikoolis New Havenis Connecticutis. Yale'i perioodil töötas ta graafilise disaini õppe väljaarendamise ja laiendamise nimel, palgates disainereid, nagu Alvin Eisenman, Herbert Matter ja Alvin Lustig.[8] Albers töötas Yale'is õpetajana kuni pensionile siirdumiseni 1958. aastal. Yale'is olid tema silmapaistvad õpilased Richard Anuszkiewicz, Eva Hesse, Neil Welliver ja Jane Davis Doggett.[2]

1962. aastal Yale'is tööl olles pälvis ta Grahami fondi stipendiumi oma loomingu näitamiseks ja õpetuste edasiandmiseks.[3] Albers tegi koostööd ka oma kolleegi professor ja arhitekt King-lui Wuga, luues Wu projektidele dekoratiivset disaini. Projektide seas olid omapärased geomeetrilised tuleasemed Rouse'ile (1954) ja DuPontile (1962), fassaad Manuscript Societyle (1962) ja kujundus Mt. Betheli Baptisti kirikule (1973).[9] Sel ajal töötas Albers ka oma strukturaalsete tähtkujudega.[3] Samuti kujundas ta abstraktseid plaadiümbriseid Command LP salvestistele, samuti plaadiümbrise Terry Snyderi ja "The All Stars" 1959. aasta albumile "Persuasive Percussion".[10] Albers valiti 1973. aastal Ameerika kunstide ja teaduste akadeemia (American Academy of Arts and Sciences) liikmeks.[3] Koos oma tekstiilikunstnikust naise Anniga jätkas Albers New Havenis maalimise ja kirjutamisega kuni oma surmani 1976. aastal.[3]

Austusavaldus ruudule muuda

Josef Albers on ennast teostanud disaineri, fotograafi, tüpograafi, trükkali ja poeedina, kuid kõige enam on ta tuntud abstraktse maalikunstniku ja teoreetikuna. Talle oli omane väga korrapärane lähenemine kompositsioonile. Kõige kuulsamad on sajad maalid ja trükised, mis moodustavad seeria "Austusavaldus ruudule" ("Homage to the Square"). Neid ülirangeid geomeetrilisi teoseid hakkas Albers tegema 62-aastaselt 1950. aastal ning maalis neid järgnevad 26 aastat kuni oma surmani.[11] Ta uuris üksteise sisse paigutatud ruutude kromaatilisi vastastikmõjusid. Ta kandis õlivärvi pahtlilabidaga peamiselt masoniidile ning jättis sageli teose tagaküljele kasutatud värvidest proove. Iga maal kujutas kolme või nelja ühtlase tasase värviga üksteise sisse paigutatud ruutu. Maalidel oli neli eri formaati, ruutude mõõtmed ulatusid 406 × 406 millimeetrist kuni 1,22 × 1,22 meetrini.[12]

Muralid muuda

Albers on loonud ka mitmeid seinamaale ehk muraleid. 1959. aastal valmis Corning Glass Buildingusse Manhattanil kuldse lehe mural. 1961. aastal Time & Life Buildingu fuajeesse "Two Portals" mural, mille mõõtmed olid 42 × 14 jalga ning mille sügavusillusioon oli tekitatud vahelduvate valgete ja pruunide klaasiribadega, mis koondusid pronksist keskmesse.[13]1960. aastatel sai Albers Pan Am Buildingusse murali tellimuse Walter Gropiuselt, kes disainis seda koos Emery Roth & Sonsi ja Pietro Belluschiga. Kunstnik töötas ümber Albersi 1929. aastal Bauhausis liivapritsiga loodud klaasikonstruktsiooni "City" ja nimetas selle "Manhattaniks". Tohutu abstraktne mural mustadest, valgetest ja punastest paeltest oli seatud põimitud puntidena seisma 28 jala kõrguse ja 55 jala laiusena. See oli paigaldatud hoone fuajeesse ja eemaldati alles 2000. aastal fuajee uuendamise käigus.[14]

Värvide vastastikmõju muuda

1963. aastal ilmus Yale'i ülikooli kirjastuse väljaandena Albersi teos "Värvide vastastikmõju". Selles esitas ta teooria, mille kohaselt juhib värvitaju sisemine ja petlik loogika. Esimese väljaande tiraaž jäi napiks, ainult 2000 eksemplari, kuid sellel on olnud neli kordustrükki (1971, 1975, 2006, 2013), nüüdseks on see saadaval ka mobiilis. Esimese trüki iga eksemplar koosnes 150 siiditrükiplaadist. Albers kirjutab eessõnas: "Nägemistajus ei paista värv peaaegu mitte kunagi sellisena, nagu ta päriselt, füüsikaliselt on. Seetõttu on värv kunsti kõige suhtelisem meedium". Ning: "Et värve efektiivselt kasutada, tuleb tunnistada, et värvid on kogu aeg petlikud. Sellepärast ei alusta me värvisüsteemide õpetusest". Albersi idee oli seega, et värvide uurimisel tuleb seada praktika enne teooriat. Raamat on üles ehitatud õpikuna, see sisaldab teooriat, Albersi maalide näiteid ja harjutusülesandeid. Albers on pühendanud teose oma õpilastele, keda juhendades ta ka ise pidevalt otsis ja lihvis oma ideid, eksperimenteeris värvidega.[15]

 
Josef Albersi tänav Bottropis Saksamaal

Stiil ja mõjutused muuda

Albers oli tuntud selle poolest, et koostas oma teoste tagakülgedele metoodilise nimekirja spetsiifilistest kasutatud värvidest ja lakkidest. See jätab mulje, nagu värvid oleksid optilise eksperimendi tarvis kataloogist võetud.[16] Albersi teoses esindavad moodsa Euroopa kunsti ja uue Ameerika kunsti üleminekuala. Teostes on Euroopa konstruktivistide ja Bauhausi liikumise mõjusid, teoste intensiivsus ja väike formaat olid omased Euroopale. Albersil oli tugev mõju Ameerika 1950. aastate lõpu ja 1960. aastate kunstnikele. Hard-edge'i abstraktse maali vool võttis üle tema kujundid ja intensiivsed värvid, opkunstnikud ja kontseptualistid jätkasid taju uurimist.[17] 1950. aastal avaldatud artiklis kirjutas Elaine de Kooning, et kuigi Albersi maalid mõjuvad esmapilgul ebaisikuliselt, on Albers nendes siiski vaieldamatult äratuntav. Robert Rauschenberg pidas Albersit oma kõige olulisemaks õpetajaks, vaatamata nende suhete sagedasele pingelisusele ja ka võistluslikkusele.[18]

 
Vaade Josef Albersi näitusele "Must ja valge", Waddington Custot, London, 2014

Näitused muuda

1936. aastal anti Albersile võimalus teha esimene isikunäitus Manhattanil J. B. Neumannis New Art Circle'is. Albers osales Kasselis documenta I-l (1955) ja documenta IV-l (1968). New Yorgi moodsa kunsti muuseum korraldas suure Albersi näituse, mis aastatel 1965–1967 rändas Lõuna-Ameerikasse Mehhikosse ja Ameerika Ühendriikidesse. 1971. aastal sai Albers esimese elava kunstnikuna võimaluse isikunäituseks Metropolitani kunstimuuseumis Manhattanil. 2010. aastal korraldas Pinakothek der Moderne Münchenis Albersi 80 paberil teose väljapaneku, millest paljusid esitleti esmakordselt. See väljapanek liikus hiljem ka Pompidou keskusse Pariisis ja The Morgan Library & Museumi Manhattanil. 2014. aastal korraldati näitus "Albers ja pärijad" Elliotti muuseumis Stuartis, Floridas Albersi, Neil Welliveri ja Jane Davis Doggetti teostest.[3]

 
Ian McKeeveri näituse avamine Josef Albersi muuseumis Bottropis, 2012

Pärand muuda

Albers annetas aastatel 1969 ja 1970 oma 1929.–1970. aasta paberid ja dokumendid Smithsoni ameerika kunsti arhiivi. 1971. aastal, umbes viis aastat enne oma surma, asutas ta Josef ja Anni Albersi fondi. Selle mittetulundusorganisatsiooni eesmärk oli "selgitada ja avardada nägemist kunsti kaudu". Tänapäeval haldab see organisatsioon Albersi ja tema naise pärandit ning lisaks toetab mõlema Albersi teoste näitusi ja avaldamist. Fondi ametlik hoone asub Bethanys Connecticuti osariigis, see on keskne uurimis- ja arhiivihoidla, mis säilitab fondi kunstikogusid, raamatukogu ja arhiive ning hoiab käigus kunstnike külalisstuudioid. Fondi direktor on Nicholas Fox Weber. Fond aitas oluliselt kaasa Albersi nelja teose võltsingu tabamisele, mis olid pärit Itaaliast ning olid Prantsusmaa ja Saksamaa oksjonitel ning galeriides müügil. 1997. aastal, aasta pärast seda, kui Sotheby oksjonimaja oli ostnud Andre Emmerichi galerii ning koos sellega Josef ja Anni Albersi fondi, ei uuendanud oksjonimaja galeriiga lepingut ning jäi Albersite peamisest pärandiväärtusest ilma. Alates 2016. aastast esindab Albersite fondi pärandit David Zwirner New Yorgis, ning Waddington Custoti galeriid ja Alan Cristea galeriid Londonis. Samuti on suur osa Albersi pärandist kunstniku kodulinnas Bottropis Josef Albersi muuseumis, mis avati 1983. aastal.[3]

Kriitika muuda

Albersi raamat "Värvide vastastikmõju" on laialdaselt tuntud ja mõjutanud paljusid, kuid Alan Lee arvates pole teos saanud piisavalt põhjalikku arvustuslikku tähelepanu. Lee on avaldanud kommentaare Albersi peamiste värvikogemuslike väidete kohta ning lükanud ümber näiteks väite värvide alalise petliku mulje kohta. Samuti kritiseeris ta Albersi tajuõpetuse süsteemi, leides, et see on fundamentaalselt eksitav, sest Albersil on praktika enne teooriat. Laialdasemalt on tähelepanu pälvinud neli teemat Albersi värvikäsituses: värvide liitmis- ja lahutamissegud, värvide toonide suhted, Weberi-Fechneri seadus ja üheaegne (simultaanne) kontrast. Nendes teemades on Albers läinud vastuollu oma tavapärase värviõpetuse teooriaga. On arvatud, et Albersi usk värvide petlikku muljesse tuleb valearusaamast esteetilise hinnangu kohta, mille kohaselt petlikkus tuleneb teatud visuaalse taju segadusest. Samuti on arvatud, et Albersi teooria mõningad ideed tuleks omistada hoopis Edwin H. Landi teaduslikele värvihüpoteesidele. Esineb seisukohti, et kui Albersi kunstiteoseid ümber hinnata, kaoks usk tema värviteooriate autorsusse.[19]

Väärtus kunstiturul muuda

Mõned Albersi teosed seeriast "Homaaž ruudule" on oksjonitel ületanud prognoositud väärtuse. Selle seeria teos "Joy" (1964) müüdi 2007. aastal Stothebys 1,5 miljoni dollariga, mis oli peaaegu kaks korda nii palju kui ennustati.[20] Teos "Study for Homage to the Square, R-III E.B." oksjoni müügihind ületas ennustatud 545 000 – 700 000 dollarit samuti kahekordselt: 1,22 miljonit.[21]

Tunnustus muuda

Tsitaate muuda

„ When you really understand that each color is changed by a changed environment, you eventually find that you have learned about life as well as about color. “

Josef Albers

„ Simultaneous contrast is not just a curious optical phenomenon – it is the very heart of painting. “

Josef Albers

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Ants Juske, Jaak Kangilaski, Reet Varblane (1994). 20. sajandi kunst. Tallinn: Kunst. Lk 139-140.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Josef Albers. American Painter, Poet, Sculptor, Teacher, and Theoretician". The Art Story. Vaadatud 30.04.2018.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 "Josef & Anni Albers". The Josef & Anni Albers Foundation. Originaali arhiivikoopia seisuga 31.03.2022. Vaadatud 30.04.2018.
  4. ↑ Marje Tammert (2006). Värviõpetus. Tallinn: OÜ Aimwell. Lk 28.
  5. ↑ "Black Mountain College". Black Mountain College - Ruth Asawat. Vaadatud 30.04.2018.
  6. ↑ "Susan Weil". Artinfo. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. märts 2008. Vaadatud 30.04.2018.
  7. ↑ "Willem de Kooning". Museo Nacional Thyssen-Bornemisza. Vaadatud 30.04.2018.
  8. ↑ Rob Roy Kelly. "Origins Yale Years page 2. Development of the Department of Design". Rob Roy Kelly. Originaali arhiivikoopia seisuga 10.03.2016. Vaadatud 30.04.2018.
  9. ↑ "Publications". King-lui Wu. Vaadatud 30.04.2018.
  10. ↑ Joseph Masheck (11.12.2009). "ALBERS' RECORD JACKETS: Doing an Artful Job". The Brooklyn Rail. Vaadatud 30.04.2018.
  11. ↑ "Josef Albers. Study for Homage to the Square. 1964". Tate. Vaadatud 30.04.2018.
  12. ↑ "Josef Albers". MoMA (The Museum of Modern Art). Vaadatud 30.04.2018.
  13. ↑ David W. Dunlap (17.06.2002). "Press 'L' for Landmark; Time & Life Lobby, a 50's Gem, Awaits Recognition". The New York Times. Vaadatud 30.04.2018.
  14. ↑ Carol Vogel (09.07.2001). "A Familiar Mural Finds Itself Without a Wall". The New York Times. Vaadatud 30.04.2018.
  15. ↑ Josef Albers (2014). Värvide vastastikmõju. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
  16. ↑ "Waddington Gustot Galleries - Josef Albers". Archive Today. Originaali arhiivikoopia seisuga 5.02.2013. Vaadatud 30.04.2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  17. ↑ Piper, David. The Illustrated History of Art
  18. ↑ Roderick Conway Morris (21.10.2011). "Making of a Bauhaus Master". The New York Times. Vaadatud 30.04.2018.
  19. ↑ Lee, Alan. "A Critical Account of Some of Josef Albers' Concepts of Color." Leonardo (1981): 99–105
  20. ↑ J.S. Marcus (December 18, 2010), Re-Examining a Famed Teacher Wall Street Journal
  21. ↑ "Auction Results for Josef Albers on Artsy". Artsy. Vaadatud 04.30.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Josef_Albers&oldid=6492947"