Mugul-jänesekapsas

Mugul-jänesekapsas (Oxalis tuberosa) ehk oka on jänesekapsaliste sugukonna jänesekapsa perekonda kuuluv püsik, mis talvitub maa-aluste varremugulate abil. Neid mugulaid kutsutakse ketšua keeles uqa'ks,[1] hispaania keeles oca'ks ja Ladina-Ameerika muudes hispaaniakeelsetes riikides cubio'ks, Uus-Meremaa jamsiks ja veel paljude muude nimetustega. Taime hakati kultiveerima Kesk- ja Lõuna-Andides tema mugulate pärast, mida kasutatakse juurviljadena. See taim ei kasva metsikult, kuid Kesk-Andide piirkonnas on teada neli piirkonda, kus looduses leidub metsikuid jänesekapsa liike, mille mugulad on väiksemad.[2] Mugul-jänesekapsas toodi Euroopasse kartuliga konkureerima 1830. aastal ja Uus-Meremaale juba 1860. aastal.

Mugul-jänesekapsas
Mugul-jänesekapsa mugulad
Mugul-jänesekapsa mugulad
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Jänesekapsalaadsed Oxalidales
Sugukond Jänesekapsalised Oxalidaceae
Perekond Jänesekapsas Oxalis
Liik Mugul-jänesekapsas
Binaarne nimetus
Oxalis tuberosa
Molina
Sünonüümid

oka, Uus-Meremaa jamss

Uus-Meremaal on mugul-jänesekapsas saanud populaarseks köögiviljaks ja seda kutsutakse seal lihtsalt jamsiks või Uus-Meremaa jamsiks (kuigi tegemist pole päris jamsiga). See on saadaval laias värvivalikus, sh kollane, oranž, roosa, aprikoosikarva ja traditsiooniline punane.[3][4]

Kultuuriline tähtsusRedigeeri

Mugul-jänesekapsast kasvatasid peamiselt ketšua ja aimara põllumehed ning mugul-jänesekapsas on sajandeid olnud Andide maapiirkondade toidulaual põhitoiduaine.[5] Andide juur- ja mugulviljade seas on mugul-jänesekapsas praegu Kesk-Andide piirkonnas kasvatuspindala poolest kartuli järel teisel kohal.[3] Taimel on seal oluline roll kohalike toiduga varustamisel, sest on viljavahelduse süsteemi osa ja tema mugulatel on hea toiteväärtus.

MitmekesisusRedigeeri

 
Mugul-jänesekapsa mugulate mitmekesisus ühes Peruu farmis
 
Lähivõte aprikoosikarva Uus-Meremaa jamsist
 
Roosad mugul-jänesekapsa mugulad

Andide põllumehed kasvatavad mitmeid mugul-jänesekapsa sorte. Taime mitmekesisust võib kirjeldada välistunnuste põhjal, sordinimetuste järgi või molekulaarsete tunnuste abil.

VälistunnusedRedigeeri

Mugul-jänesekapsas jagatakse morfotüüpideks lehtede, õite, viljade, varte ja mugulate omaduste järgi, nagu kirjeldab Rahvusvahelise Taimegeneetika Instituut.[6] Mugulate välistunnuste varieeruvus on iseäranis suur. Mugulad võivad olla 25–150 mm pikad ja kuni 25 mm laiad;[7] koor ja sisu võivad värvuselt olla valged, kreemikad, kollased, oranžid, roosad, punased või violetsed ning need värvid võivad esineda ka erinevates mustrites.[6]

Kohalikud sordinimedRedigeeri

Mugul-jänesekapsa kasvatajad nimetavad sorte sageli peamiselt mugulate välimuse põhjal[8] ja seejärel maitse järgi.[2] Näiteks on levinud nimed ushpa negra (must tuhk) või puka panti (punane kosmos Eestiski kasvatatava suvelille õietooni järgi). Sordinimede osas ei ole ühtsust ega järjepidevust ei kogukondade siseselt ega ka laiemalt.[9]

Molekulaarsed tunnusedRedigeeri

Mitmed uuringud on kirjeldanud mugul-jänesekapsa mitmekesisust molekulaarsete meetoditega taime valgulise koostise ja geenide varieeruvust uurides. Molekulaarsed tunnused, nagu näiteks allosüümide esinemine[10] ja geenijärjestus[11] näitavad taime vähest mitmekesisust võrreldes teiste põllukultuuridega, ilmselt tingituna selle paljundusviisist. Kuigi geneetiline varieeruvus vastab hästi rahvapärasele sortideks jagamisele,[12] näitab klasteranalüüs, et aretussordid ei ole täiuslikud kloonid, vaid geneetiliselt üsna varieeruvad rühmad.[11][12]

Toitumisalane teaveRedigeeri

Mugul-jänesekapsas on üks süsivesiku- ja energiarikkamaid köögivilju. See on ka hea provitamiin-A (beetakaroteeni) allikas ning sisaldab kaaliumi, B6-vitamiini ja kiudaineid. Kollased ja oranžid mugulad sisaldavad karotenoide, samas punasekoorelised ja punasetäpilise sisuga mugulad sisaldavad antotsüaniine.[4]

SöödavusRedigeeri

Mugul-jänesekapsast kasvatatakse peamiselt tema söödavate varremugulate pärast, kuid ka tema lehed ja noored võrsed on söödavad. Täiskasvanud varsi saab kasutada nagu rabarberit.[13] Andide elanikel on mitmeid mugulate töötlemise ja nendest toidu valmistamise viise, Mehhikos süüakse aga mugul-jänesekapsast toorelt soola, sidruni ja terava pipraga.[3] Mugulate maitse on sageli kergelt mõrkjas või hapukas, kuid sorditi on maitseomadused üsna erinevad ja mõned sordid pole üldse hapud.[14] Tekstuurilt on mugulad toorelt porgandi moodi krõmpsuvast kuni tärkliseliseni või isegi piimjani, kui nad on täielikult pehmeks keedetud.

KasutusklassidRedigeeri

Mugul-jänesekapsa mugulad on suhteliselt suure oksalaatide sisaldusega, mis on kontsentreerunud koore alla.[15] Oksalaatide sisalduselt sarnaneb mugul-jänesekapsas spinatiga.[16] Sorditi on oksalaatide sisaldus väga erinev ja sellest tulenevalt jagavad Andide põllumehed taime kahte kasutusklassi.[2]

Esimene kasutusklass, hapu mugul-jänesekapsas, hõlmab sorte, millel on suur oblikhappe sisaldus.[2] Põllumehed töötlevad need mugulad säilitustooteks, mida kutsutakse ketšua keeles khaya'ks.[12] Khaya valmistamiseks leotatakse mugulaid esmalt umbes kuu aega vees. Siis jäetakse need kuumadeks ja päikselisteks päevadeks ja öökülmadega öödeks välja, kuni need on täiesti kuivanud.[12] See protsess sarnaneb mõrudest kartulitest chuñu valmistamisega. Selle kasutusklassi sorte kutsutakse ketšua keeles khaya'ks (töödeldud kuivatatud toote järgi) või p'usqu (hapu/hapendatud),[12] ja aimara keeles luk'iks.[2]

Teine kasutusklass, magus mugul-jänesekapsas, hõlmab sorte, millel on väiksem oblikhappe sisaldus.[2] Traditsiooniline Andide toidutöötlemise viis selle kasutusklassi jaoks vähendab samuti oksalaatide sisaldust varutud köögiviljas, kuid ilma kuivatamiseta. Seda tehakse päikse käes hoidmisega, mis vähendab orgaaniliste hapete sisaldust ja seega teeb vilju magusamaks.

Hapu mugul-jänesekapsas ja magus mugul-jänesekapsas moodustavad lähtuvalt AFLP andmetest kindlad rühmad.[17] See viitab lahus toimunud evolutsioonilisele arengule.

Mugul-jänesekapsa toitumisalane teave 100 g kohta
Toitaine Kogus värskelt Kogus kuivatatult
Vesi 84,1 g 15,3 g
Süsivesikud 13,3 g 75,4 g
Valgud 1,0 g 4,3 g
Vitamiinid
Retinool (A1-vitamiin) 1 μg 0 μg
Riboflaviin (B2-vitamiin) 0,13 mg 0,08 mg
Niatsiin (B3-vitamiin) 0,43 mg 0,85 mg
C-vitamiin 38,4 mg 2,4 mg
Mineraalid
Tuhk 1 g 3,9 g
Kaltsium 2 mg 52 mg
Raud 1,6 mg 9,9 mg
Fosfor 36 mg 171 mg
Energia 61 kcal (255 kJ) 330 kcal (1360 kJ)

ToiteväärtusRedigeeri

Kui mugulaid on päikse käes hoitud, võib neid keeta, küpsetada või praadida. Andides kasutatakse neid hautistes ja suppides nagu kartulit, aga ka magustoitudes. Selliseid sorte kutsutakse ketšua keeles wayk'u'ks (keetmine), misk'i'ks (magus/maitsev) ja aimara keeles q'ini'ks.[2]

Paremal olev tabel näitab toitainetesisaldust värskete ja kuivatatud mugulate 100 g kohta. Mugul-jänesekapsas on väärtuslik C-vitamiini,[18] kaaliumi (kaaliumi kogus sisaldub tuhas) ja raua allikas.[18] Vähesel määral sisaldavad mugulad valke, sealhulgas aminohapetest valiini ja trüptofaani.[19] Sordid erinevad oma toitainete sisalduselt suures ulatuses,[19] seega tuleb siin esitatud arvulisi näitajaid võtta orienteerivatena. Mugulad on suure energiasisaldusega.

KasvatamineRedigeeri

Mugul-jänesekapsas on üks tähtsamaid põhitoiduaineid Andide kõrgustikus tänu tema lihtsale paljundatavusele ja vastupidavusele ka kehvematel muldadel, suurtes kõrgustes ja karmis kliimas.[3]

LevikRedigeeri

Mugul-jänesekapsast kasvatatakse Andide piirkonnas Venezuelast Argentinani[20] kõrgustel 2800–4100 m üle merepinna.[12] Kõige rohkem ja kõige suurema mitmekesisusega leidub seda Peruu keskosas ja Boliivia põhjaosas, mis on tõenäoliselt alad, kus see liik kodustati.[21]

KliimaRedigeeri

Mugul-jänesekapsas vajab pikka kasvuperioodi ja sõltub oma kasvus päeva pikkusest, moodustades mugulad, kui päeva pikkus hakkab sügisel lühenema (Andides umbes märtsi paiku). Peale selle vajab taim suhteliselt jahedat õhutemperatuuri, keskmiselt 10–12 °C (jäädes 4 ja 17 °C vahele) ning sademeid 700–885 mm aastas.[22]

Mugul-jänesekapsas vajab mugulate moodustamiseks lühikest päeva. Väljaspool troopikat ei moodusta ta mugulaid enne sügist pööripäeva. Kui sügisese pööripäeva järel saabuvad öökülmad liiga varakult, hukkub taim enne mugulate valmimist.[3]

Kasvukoha nõudedRedigeeri

Mugul-jänesekapsas on mulla suhtes väga vähenõudlik. Ta kasvab ka väga toitainevaestel muldadel ning talub laia mulla happesuse vahemikku (pH 5,3–7,8).[3] Traditsioonilises Andide viljelussüsteemis kasvatatakse teda sageli pärast kartulit, kus ta saab ära kasutada kartulist kasutamata jäänud väetisi.[22]

PaljundamineRedigeeri

Mugul-jänesekapsast paljundatakse tavaliselt vegetatiivselt, istutades mugulaid.

Paljundamine seemnetest on samuti võimalik, kuid seda kasutatakse praktikas väga harva.[3] Suguline paljunemine on keerukas mitmel põhjusel. Mugul-jänesekapsa õied on kolme tüüpi nagu mitmetel teistel jänesekapsa perekonna liikmetel ja ühte tüüpi õied omavahel ei viljastu.[23] Seemned kipuvad spontaanselt varisema isegi neil harvadel juhtudel, kus taime vili valmib, ja nende kogumine on väga keeruline.[23] Mugul-jänesekapsa õisi tolmeldavad putukad (nt mesilased, lehemesilased ja kimalased).[23] Andmeid hübriidide esinemise sageduse kohta ei ole veel avaldatud.

KasvatamisviisRedigeeri

Mugul-jänesekapsa mugulad istutatakse Andides augustis või septembris ning koristatakse aprillist juunini.[22] Esimesed õied puhkevad umbes 3-4 kuud pärast istutamist ja seejärel hakkavad moodustuma ka mugulad.[23] Istutamise ja saagikoristuse vahel vajab mugul-jänesekapsas vähe hoolt. Piisab mõnest korrast rohimisest ja muldamisest.[22]

Mugul-jänesekapsas on traditsioonilise viljavahelduse osa ja ta pannakse maha harilikult kartuli järel vahetult pärast kartuli koristamist. Tüüpiline viljavaheldusskeemina istutatakse esimesel aastal kartul, teisel mugul-jänesekapsas, kolmandal kaer või põlduba, millele järgneb kaks kuni neli aastat mustkesa.[22]

Kasvatamine sarnaneb kartuli kasvatamisega. Mugulad istutatakse 80–100 cm vahekaugusega vagudesse või küngastele, taimede omavaheline kaugus reas 40–60 cm.[24] Valdavad on monokultuurid, kuid Andides istutatakse sageli samale põllule ka muid mugultaimi, sealhulgas mugul-mungalille ja ulluukut. Sageli on samal põllul koos ka mitu sorti igast liigist. Sellise segapõllu mugulad võidakse hiljem sorteerida kas saagi koristamisel või vahetult enne toidu valmistamist.[3]

SaagikusRedigeeri

Saagikus sõltub kultiveerimisviisist. Andide piirkonna riikide aastaraamatud nimetavad mugul-jänesekapsa saagikuseks 7–10 tonni mugulaid hektarilt. Optimaalsetes tingimustes võib viirusvaba paljundusmaterjali kasutamisel mugul-jänesekapsa saagikus ulatuda 35–55 tonnini hektarilt.[3][20]

PiirangudRedigeeri

Kahjurid ja haigused vähendavad mugul-jänesekapsa saagikust. Andides kasvatatavad taimed nakatuvad sageli viirustega, mis põhjustavad püsivat väikest saagikust. Seetõttu tuleb enne Andidest pärit mugulate kasutamist väljaspool seda piirkonda rakendada viirustest vabanemiseks kaitsemeetmeid.[3] Kasvatamist segavad ka Andide kartulimardikas (Premnotrypes spp), ulluukumardikas (Cylydrorhinus spp) ja okamardikas, kelle täpne liik (võimalikud on Adioristidius, Mycrotrypes või Premnotrypes). Need mardikad hävitavad sageli kogu saagi. Märkimisväärsed kahjurid on ka nematoodid.[20]

Harmiin, mida on leitud mugul-jänesekapsa juureeritistest, on insektitsiidsete omadustega.[25]

Eespool mainitud nõudlikkus päeva pikkuse suhtes ja taime oksalaatide sisaldus võivad olla laiemat kasutust piiravaks teguriks. Teadlased tegelevad sordiaretuse ja -valikuga ning viirustest vabanemisega, et neist probleemidest jagu saada.[3]

Põllumajanduslik potentsiaalRedigeeri

Võimalik on mugul-jänesekapsast kasvatama hakata ka muudes sobivate tingimustega piirkondades, näiteks Aasias ja Aafrikas. Tema suuremate mugulatega roosa sordi kasvatamine ja kasutamine on juba tõusuteel ja äratab varasemast suuremat põllumajanduslikku huvi Uus-Meremaal.[15][19]

LiigikaitseRedigeeri

Mitmed ex situ ja in situ liigikaitseprojektid tegelevad liigi mitmekesisuse kaitsmisega.[26] Rahvusvaheline Kartulikeskus (CIP) Peruus hoiustab sadu Boliivia, Argentina ja Peruu eri piirkondadest kogutud näidiseid, et kindlustada mitmekesisuse säilimist. Jätkuvalt püütakse hankida taime näidiseid piirkondadest, kus elupaikade hävimine ja kahjurid ohustavad metsiku mugul-jänesekapsa mitmekesisust.

NimetusedRedigeeri

  • Apilla Boliivias
  • Apiña Boliivias ja Peruus
  • Batata-baroa või mandioquinha (otseses tõlkes "väike maniokk") Brasiilias; seda nimetust kasutatakse ka ühe mitteseotud liigi, arrakaatsia puhul.
  • Cuiba või quiba Venezuelas[27]
  • Hibia või cubio Colombias
  • Macachin või miquichi Venezuelas[27]
  • Papa extranjera Mehhikos[27]
  • Huasisai, qua või ibi Peruus
  • Truffette acide Prantsusmaal[28]
  • Yam paljudes muudes maades, näiteks Polüneesias[viide?] ja Uus-Meremaal,[15] kus päris jamss (Dioscorea) ei ole eriti levinud.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Teofilo Laime Ajacopa, Diccionario Bilingüe Iskay simipi yuyayk'ancha, La Paz, 2007 (Quechua-Spanish dictionary)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Bradbury, E. J., & Emshwiller, E. (2011). The Role of Organic Acids in the Domestication of Oxalis tuberosa: A New Model for Studying Domestication Resulting in Opposing Crop Phenotypes 1. Econ Bot, 1–9.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 National Research Council. (1989). Lost Crops of the Incas: Little-Known Plants of the Andes with Promise for Worldwide Cultivation. National Academy Press, Washington, D.C.
  4. 4,0 4,1 Yans grown in New Zealand originate from the South American where they are known as oca, http://www.vegetables.co.nz/select_a_vegetable/yams.asp 
  5. "Oca, Ulluco, and Mashua": http://www.cipotato.org/roots-and-tubers/oca-ulluco-mashua
  6. 6,0 6,1 IPGRI-CIP. 2001. Descriptores de oca. IPGRI, Rome, Italy; CIP, Lima, Peru.
  7. Martin, R.J., Savage, G.P., Deo, B., Halloy, S.R.P. and Fletcher, P.J. 2005. Development of new oca lines in New Zealand. Acta Hort. (ISHS) 670:87-92. http://www.actahort.org/books/670/670_9.htm
  8. Terrazas, F. and G. Valdivia. 1998. Spatial dynamics of in situ conservation: handling the genetic diversity of Andean tubers in mosaic systems. Pl Genet Res Newl 114: 9-15.
  9. Ramirez, M. 2002. On farm conservation of minor tubers in Peru: the dynamics of oca (Oxalis tuberosa) landrace management in a peasant community. Plant Genet Res Newsl 132: 1-9.
  10. del Río, A.H. 1990. Análisis de la variación isoenzimática de Oxalis tuberosa Molina "oca" y su distribución geográfica. Thesis, Universidad Ricardo Palma, Lima, Peru.
  11. 11,0 11,1 Pissard, A., Ghislain, M., & Bertin, P. (2006). Genetic diversity of the Andean tuber-bearing species, oca (Oxalis tuberosa Mol.), investigated by inter-simple sequence repeats. Genome 49(1), 8–16. DOI:10.1139/g05-084
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 Emshwiller, E. 2006. Evolution and conservation of clonally propagated crops: Insights from AFLP data and folk taxonomy of the Andean tuber oca (Oxalis tuberosa). Pages 308–346 in T. J. Motley, N. Zerega, and H. Cross, eds., Darwin’s Harvest: New Approaches to the Origins, Evolution, and Conservation of Crops. Columbia University Press, New York.
  13. https://www.cultivariable.com/oca-pie/
  14. https://www.cultivariable.com/oca-what-does-it-taste-like/
  15. 15,0 15,1 15,2 Albihn, P. B. E.; and Savage, G. P. (2001). "The effect of cooking on the location and concentration of oxalate in three cultivars of New Zealand-grown oca (Oxalis tuberosa Mol)". Journal of the Science of Food and Agriculture. 81: 1027-1033.
  16. The Bioavailability of Oxalate from Oca (Oxalis tuberosa)
  17. Eve Emshwiller, Terra Theim, Alfredo Grau, Victor Nina and Franz Terrazas. (2009). Origins of domestication and polyploidy in oca (Oxalis tuberosa: Oxalidaceae) 3: AFLP data of oca and four wild, tuber-bearing taxa. Am J Bot 96(10): 1839-1848.
  18. 18,0 18,1 Hermann, M., & Erazo, C. (2000). Compositional changes of oca tubers following post-harvest exposure to sunlight. CIP Program Report, 391–396.
  19. 19,0 19,1 19,2 King, S. R., & Gershoff, S. N. (1987). Nutritional evaluation of three underexploited Andean tubers: Oxalis tuberosa (Oxalidaceae), Ullucus tuberosus (Basellaceae), and Tropaeolum tuberosum (Tropaeolaceae). Econ Bot 41(4), 503–511.
  20. 20,0 20,1 20,2 Sperling, C.R.; and King, S.R. (1990). "Advances in new crops: Worldwide potential.". J. Janick and J.E. Simon (eds.). Advances in new crops. Timber Press, Portland, OR. p. 428-435.
  21. Arbizu, C., and Tapia, M. 1992. Tubérculos andinos. In Cultivos marginados: otra perspectiva de 1492. Edited by J.E. Hernández Bermajo and S. León. FAO, Rome, Italy. pp. 147–161.
  22. 22,0 22,1 22,2 22,3 22,4 Gonzales, S., Terrazas, F., Almanza, J., & Condori, P. (2003). Producción de oca (Oxalis tuberosa), papalisa (Ullucus tuberosus), e isaño (Tropaeolum tuberosum) ( No. 20). (X. Cadima, W. García, & J. Ramos, Eds.)Importancia, zonas productoras, manejo y limitantes (pp. 1–46). Cochabamba, Bolivia: PROINPA.
  23. 23,0 23,1 23,2 23,3 Carrión, S., Hermann, M., & Trognitz, B. (1995). La biología reproductive de la oca. Boletín de Lima, 48–68. Lima.
  24. M. Frére, J. Rea, J.Q. Rijks (1975) Ullucus tuberosus. In:Estudio agroclimatolgico de la zona Andina (informe tecnico). Organizacion de las naciones unidas para la alimentacion y la agriculture, Rome.
  25. Pal Bais, Harsh; Sang-Wook Parka; Frank R. Stermitzb; Kathleen M. Halliganb; Jorge M. Vivancoa (18. juuni 2002). "Exudation of fluorescent b-carbolines from Oxalis tuberosa L. roots" (PDF). Phytochemistry 61 (5): 539–543. doi:10.1016/S0031-9422(02)00235-2. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. september 2008. Vaadatud 2. veebruar 2008. 
  26. Taraprasad(Programmer), Nishant(Designer) and. "Oca Diversity and its Conservation Status - International Potato Center". International Potato Center (en-US keeles). Vaadatud 20.02.2016. 
  27. 27,0 27,1 27,2 Cadima Fuentes X., 2006. Tubérculos. In: Moraes R. et al., eds. Botánica económica de los Andes Centrales. La Paz, Bolivia: Universidad Mayor de San Andrés, 347-369.
  28. Arbizu C., Huamán Z. & Golmirzaie A., 1997. Other andean roots and tubers. In: Fuccillo D., Sears L. & Stapleton P., eds. Biodiversity in trust: conservation and use of plant genetic resources in CGIAR centres. Cambridge, UK: Cambridge University Press, 39-56.

LisalugemistRedigeeri

  • Davidson, Alan. Oxford Companion to Food (1999). "Oca", p. 547 ISBN: 0-19-211579-0

VälislingidRedigeeri