Ava peamenüü

Taimehaiguste all mõistetakse patoloogilist protsessi, mis tekib taimes haigustekitaja (patogeeni) mõjul või taimedele ebasoodsate keskkonnatingimuste tagajärjel. Haigusega kaasnevad morfoloogilised muutused taimede ehituses. Haiguslike muutuste tõttu taime kasv ja areng pidurdub, saak ja selle kvaliteet langeb, taim võib täielikult hävida. Taimehaiguseid põhjustavad seened, kiirikseened, bakterid, viirused, mükoplasmad, viroidid ja ainuraksed, samuti ebasoodsad kasvutingimused.[1]

AjaluguRedigeeri

Taimehaigused on teada tänu varasematele kirjutistele eelnevatest aegadest. Fossiilsed tõendid näitavad, et taimed haigestusid haigustesse 250 miljonit aastat tagasi. Piiblis ja teistes varajastes kirjutistes on mainitud haigusi nagu rooste, hallitus ja lehemädanik, mis on põhjustanud nälga ja muid drastilisi muutusi rahvamajanduses alates aegade algusest. Teised taimehaiguste puhangud, millel on sarnased kaugeleulatuvad tagajärjed viimasel ajal, hõlmavad ka kartuli lehemädaniku Iirimaal (1845–1860); pulbrilised ja pehmed hallitanud viinamarjad Prantsusmaal (1851 ja 1878); kohvi rooste Ceylonis (nüüd Sri Lanka; algab 1870ndatel); Fusarium-vatt; puuvill ja lina; bakteriaalne närbumine tubakas (varasemad 1900); Sigatoka lehtede ja Panama banaani sündroom Kesk-Ameerikas (1900–1965); nisu must varre hallitus (1916, 1935, 1953–1954) Lõuna-maisi lehemädanik (1970) Ameerika Ühendriikides; Panama banaani haigused Aasias, Austraalias ja Aafrikas (1990 kuni tänapäevani); ja kohvi rooste Kesk- ja Lõuna-Ameerikas (1960, 2012 esitleda). Sellised kahjud taimehaigustest tulenevalt võivad avaldada märkimisväärset majanduslikku mõju, mis põhjustab taimekasvatajate ja turustajate sissetulekute vähenemist ning tarbijatele kõrgemaid hindasid.[2]

SeenhaigusedRedigeeri

Taimehaiguste tekitajatest kõige suurem osa moodustavad seened, millest enamik on mikroskoopilise suurusega. Seentel ei ole klorofülli ja nad toituvad elavate taimede kulul või surnud orgaanilistest ainetest. Seene vegetatiivkeha moodustab seeneniidistiku ehk mütseeli. Enamik parasiitseeni esineb taimedel, kutsudes neil esile ohtlikke haigusi. Levinumad seenhaigused on näiteks teraviljal roostehaigused, kartuli-lehemädanik, juurviljadel tõusmepõletik.[1]

Õunapuu-kärntõbi (Venturia inaequalis)Redigeeri

Nii lehtede alumisele kui ka ülemisele poolele tekivad oliivrohelised sametjad laigud. Tugeva nakkuse korral lehed kuivavad ja varisevad enneaegselt. Ka viljadele võib tekkida tumedaid laike. Seni, kuni laigud kasvavad, muutuvad need pruuniks ja korkjaks.[3] Tugeva nakkuse korral jäävad viljad väikseks. Võrsetel on rõuge taolised puhetised, koor praguneb, võrsed muutuvad mustaks ja kuivaks.

Haiguse arengut soodustab niiske ja jahe ilm. Seente osakesi kannab tuul.[1]

Tõrje:

  • Varisenud lehed ja viljad sügisel koristada ja hävitada;
  • hoida puuvõrad hõredad;
  • kasvatada haiguskindlaid sorte;
  • keemiline taimekaitse.[1]

BakterhaigusedRedigeeri

Bakteritest põhjustatud haigused on tunduvalt vähem levinud kui seenhaigused. Bakterhaigused vähendavad saaki ja rikuvad kvaliteeti ning võivad isegi muuta selle mürgiseks. Bakteritest põhjustatud taimehaigusi nimetatakse bakterioosideks. Bakterid tungivad taime õhu- ja veelõhede, kõige sagedamini aga vigastatud kudede kaudu. Taime kasvuperioodil levivad haigustekitajad baktereid tuule, vee või putukate abil, talvituvad nad aga seemnetes või seemnetel, koristusjäätmetel, mugulates ja juurikatel.[1]

Harilik kärn kartulil (Streptomyces scabies)Redigeeri

Harilik kartuli kärn on kartuli mugula haigus, mis ilmneb igal pool, kus kasvatatakse kartulit. Sümptomite hulka kuuluvad tumepruunid ümarad laigud, mis võivad kerkida.[4]

Tõrje:

  • põuastel suvedel niisutamine või kastmine;
  • eelviljadeks valida liblikõielised heintaimed;
  • maisi ja peedi vältimine eelviljana;
  • vältida värske sõnnikuga väetamist;
  • mineraalväetistest kasutada füsioloogiliselt happelisi väetisi.[1]

ViirushaigusedRedigeeri

Viirustest põhjustatud taimehaigusi nimetatakse viroidideks. Viirushaigused on väga laialt levinud ja tekitavad taimedele eriti suur kahju just sellepärast, et elutsevad taimerakus. Viirused on üliväiksed rakulise ehituseta bioloogilised objektid, mida nüüdisajal ei peeta organismideks. Viirused avastati alles 19. sajandi lõpul, kui uuriti tubakamosaiiki. Peamised putuksiirutajad on lehetäid, tsikaadid, tirtlased ja lutikad.

Eestis kahjustuvad viirushaigused kõige rohkem kartulit, köögiviljadest aga tomatit ja kurki.[1]

Maasikamosaiik (Arabis mosaic virus)Redigeeri

Mosaiikviiruse sümptomid:

  • Lehtedele tekivad kollase, valged või rohelised täpid või triibud;
  • kortsus, keerdunud või väiksemad lehed;
  • väheneb taime kasv ja saagikus;
  • nakatunud viljad tunduvad laigulised ja arenevad tõstetud näsade piirkonnas.[5]

Tõrje:

  • Istutamiseks kasutada ainult nakkusvabu istikuid;
  • kõik haigestunud taimed hävitada kohe koos mullapalliga;
  • hoolikas kahjuri- ja umbrohutõrje.[1]

ViitedRedigeeri