Mulla happesus

Mulla happesus on mulla omadus, mis sõltub vesinik- ja alumiiniumioonide ning dissotsieerumata hapete sisaldusest mullas.[1]

Dissotsieerumata hapete sisaldumine mullas oleneb mulla lähtekivimist ning osaliselt ka orgaanilise aine muundumisest mullas (nt kõdunemine).

Mulla happesust saab reguleerida väetamise, lupjamise ja viljavahetusega.

Mulla happesust saab liigitada kahte kategooriasse aktiivsuse põhjal aktiivseks ja passiivseks, passiivne mullahappesus jaguneb veel asendushappelisuseks ja hüdrolüütiliseks happelisuseks.[2]

Aktiivne mulla happesusRedigeeri

Aktiivset happelisuse põhjustajaks on vesinikioonid mullalahuses.

Mulla aktiivset happesust väljendab mulla reaktsioon, mida kirjeldatakse logaritmilise suuruse pH kaudu. Selle järgi jagunevad mullad tugevalt, mõõdukalt ja nõrgalt happelisteks.[3]

Passiivne mulla happesusRedigeeri

Potentsiaalset ehk varjatud ehk passiivset mulla happesust põhjustavad neeldunud vesiniku- või alumiiniumiioonid ning dissotsieerumata happed.[3]

AsendushappesusRedigeeri

Asendushappelisus on põhjustatud neutraalsooladelahuste poolt, mis tõrjuvad mulla koostisest välja vesinik- ja alumiinuimioonid. Need samad alumiiniumioonid on kahjulikud enamikule kultuurtaimedele.[2]

Hüdrolüütiline happesusRedigeeri

Hüdrolüütilist happesust põhjustavad läbi aluseliste soolade hüdrolüüsi mulla koostisest väljatõrjutud ioonid.[2]

ViitedRedigeeri

  1. Loit Reintam. Märksõnad mullateadusest ja ökoloogiast
  2. 2,0 2,1 2,2 "Eesti entsüklopeedia: Mullahappesus". Vaadatud 22.05.2015. Eesti keel.
  3. 3,0 3,1 Loit Reintam. "Märksõnu ökoloogiast ja maateadusest". Vaadatud 22.05.2015. Eesti keel.