B6-vitamiin ehk antidermatiitne vitamiin on geneeriline nimetus erineva struktuuriga orgaaniliste biomolekulide ja asendamatute, valdavalt eksogeensete mikrotoitainete, mis evivad B6-vitamiini laadset toimet, kohta.

B6-vitamiinil ja selle vitameeridel ning analoogidel ja derivaatidel on oluline roll bioloogilises katalüüsis ka kofaktorite ja koensüümidena. B6-vitamiini loetakse B-rühma vitamiiniks. See on mikrokogustes iga päev vajalik enamiku organismide mitmete bioloogiliste ja füsioloogiliste protsesside normaalseks toimimiseks. B6-vitamiinid on ka tunnustatud söödalisandid ja ravimpreparaadid. B6-vitamiini täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või kestev defitsiit võib organismile kahjulik ning koguni ohtlik olla, põhjustades haiguslikke seisundeid. Inimeste organism B6-vitamiini de novo ei sünteesi seega loetakse oluliseks selle saamist toidu (sealhulgas joogiga).

Nomenklatuur ja süstemaatika

muuda

Farmakoterapeutiline rühm

muuda

Vormid

muuda
 
Püridoksiin

Nimetus B6-vitamiin hõlmab kolme ühendit: püridoksiin, püridoksamiin ja püridoksaal. Nad on vitamiinse toimega tänu sellele, et muunduvad organismis koensüümseks püridoksaalfosfaadiks ja püridoksamiinfosfaadiks (vt koensüümid).

Teatakse kuut B6-vitamiini vitameeri :

Kofaktori toime omistatakse püridoksaal 5'-fosfaadile ehk PLPle.[2] PLP on vajalik ligi 148 bioloogiliseks reaktsiooniks.[3]

Saamine ja omandamine

muuda

Inimene saab B6-vitamiini nii loomsest kui ka taimsest toidust. Seda toodab märkimisväärses koguses ka soole mikrofloora. Loomsete ja taimsete saadustega liiguvad seedetrakti püridoksiin, püridoksamiin ja vitamiini fosfovormid (peamiselt püridoksaalfosfaat).

Fosfovormid defosforüülitakse seedekulglas aluselise fosfataasi toimel ning B6-vitamiini vabad vormid imenduvad passiivse difusioonina verre. Transportvormid veres on püridoksaal ja püridoksaalfosfaat (PLP). Kudedes fosforüülitakse B6-vitamiini ensüüm pürisoksaali kinaasi toimel PLP-ks.

B6-vitamiinisalvestamine organismis on tagasihoidlik, vaid umbes 25 mg.

Peamised allikad on maks, kala, munakollane, pähklid, leib, avokaado, banaanid, pärm, kaunviljad.

Biofunktsioonid

muuda

B6-vitamiini biofunktsioonid realiseeruvad enamasti koensüümse püridoksaalfosfaadi (PLP) kaudu, koensüümne püridoksamiinfosfaat leiab vähem kasutamist. PLP on koensüümiks eeskätt aminohapete ja süsivesikute ainevahetuse ensüümides. PLP-d vajab näiteks glükogenolüüs (glükogeeni lõhustamise võtmeensüüm glükogeeni fosforülaas). Lihaste glükogeeni fosforülaasis on üle poole inimorganismi PLP-st. Seda vajavad ka aminohapperühma ülekannet teostavad aminotransferaasid.

PLP-d vajab ka desamiinimine (nt seriini desamiinimine püruvaadiks), trüptofaanist niatsiini süntees, neurotransmitterite, heemi, nukleotiidide ja sfingomüeliinide (on olulised müeliini tekkel) süntees, homotsüsteiini katabolism, soolhappe teke ning B12-vitamiini imendumine.

Defitsiit

muuda

Defitsiit tekib alkoholismi ja seedetrakti krooniliste haiguste korral ning suukaudsete rasestumisvastaste preparaatide kasutamisel.

Defitsiidi esmatunnused:

  • väsimus
  • depressioon
  • veresuhkru taseme langus (tõuseb tundlikkus insuliini suhtes)

Kestva pikaajalise defitsiidi tunnused:

  • dermatiidid (suunurkade lõhenemine, nahakahjustused silmade ümber)
  • perifeerne neuropaatia (nt käte ja jalgade krambid)
  • sideroblastiline aneemia (kuna heemi süntees on PLP defitsiidi tõttu häiritud)
  • homotsüsteinuuria

Ravimid nagu isoniasiid (kasutatakse tuberkuloosi ravis) ja penitsillamiin (kasutatakse reumatoidartriidi ravis) häirivad samuti püridoksaali ja PLP kasutamist. Isoniasiidi kestval tarbimisel kaasuvat perifeerset neuropaatiat ja penitsillamiini tarbimisega kaasuvaid krampe saab vältida B6-vitamiini adekvaatsete dooside manustamisega.

Manustamine ja toksilisus

muuda

RDA (B6-vitamiini ööpäevane soovitatav kogus):

  • meestel 2,1–2,4 mg
  • naistel 1,9–2,2 mg
  • lastel 0,9–1,9 mg
  • rasedatel ja imetavatel naistel 2,5–2,8 mg

B6-vitamiini manustamine on hädavajalik defitsiidi puhul ilmnevate sümptomite korral. Tema oskuslik/adekvaatne manustamine võib ravi ühe komponendina olla efektiivne alkoholismi, stressi, rasvumise, dermatiitide, randmekanalisündroomi, lihaste düstroofia, reuma, tuberkuloosi, artriidi, gripi, neuriitide, peavalude, epilepsia jt haiguste korral.

B6-vitamiini on soovitatav manustada koos tiamiini, riboflaviini, pantoteenhappe, C-vitamiini, tsingi, magneesiumi ja mangaaniga. Selline komplekt garanteerib, et vastavate metaboolsete protsesside biokeemiline mõjutamine on süsteemne.

Toksilisust normaalsel tarbimisel ei esine. Päevase ohutu koguannuse ülempiir on korduval manustamisel kuni 100 mg, ühekordsel manustamisel 200 mg. Neid koguseid ei tohiks ületada, sest B6-vitamiin on suhteliselt toksiline.

Ajaloolist

muuda

1934. aastal avastas Paul György, et B2-vitamiin ja rottide antipellagra faktor on erinevad ained, ning nimetas selle aine B6-vitamiiniks.

1938. aastal teatas Paul György üsna samal ajal S. Lepkovsky ja J. Keresztesytaga B6-vitamiini keemilisest eraldamisest ning pakkus välja vitamiini nimetuse püridoksiin.[4]

Lisalugemist

muuda

Viited

muuda
  1. "Veebiversioon (vaadatud 09.09.2013)". Originaali arhiivikoopia seisuga 13.09.2015. Vaadatud 2.07.2022.
  2. R.Surtees, P.Mills, P.Clayton, "Inborn errors affecting vitamin B6 metabolism, Future Medicine, led, ISSN 1479-6708, 1 (5), lk 615–620. Veebiversioon (vaadatud 25.08.2013)
  3. Fabrice Rébeillé, Roland Douce, Biosynthesis of Vitamins in Plants: Vitamins B6, B8, B9, C, E, K, Part 2, Academic Press is an imprint of Elsevier, lk 5, 2011, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 26.08.2013)
  4. L. A. HARNESS, M. TOMARELLI, Paul György A Biographical Sketch, J. Nutr. January 1, 1979vol. 109 no. 1 17–23,[1]

Välislingid

muuda