Ava peamenüü

Paul György (7. aprill 1893 Nagyvárad, Ungari1. märts 1976 Morristown, New Jersey) oli ungari päritolu USA mikrobioloog, biokeemik, toitumisteadlane ja pediaater.

Paul György pälvis USA presidendilt teadusmedali National Medal of Science kolme vitamiini – B2‑vitamiin, B6‑vitamiin ja biotiini – avastamise ja nendega seotud uurimistöö eest.[1]

Sisukord

KarjäärRedigeeri

Panus teadusseRedigeeri

Paul György eraldas koos Richard Kuhni ja Theodor Wagner-Jaureggiga 1929. aastal keemiliselt B2-vitamiini.[3]

1933. aastaks eraldasid György, Kuhn ja Wagner-Jauregg puhast riboflaviini (sel ajal tunti ka G-vitamiinina) pärmist, munavalgest ja vadakust. Munavalgest eraldatud kollase pigmendi, millel oli B2-vitamiini toime, nimetasid nad ovoflaviiniks ja vadakust eraldatud fraktsiooni laktoflaviiniks.[4][5]

György avastas 1934. aastal, et B2-vitamiin ja rottide antipellagra faktor on erinevad ained, ning nimetas selle aine B6-vitamiiniks.

1938. aastal teatas ta (umbes samal ajal S. Lepkovsky ja J. Keresztesytaga) B6-vitamiini keemilisest eraldamisest ja pakkus vitamiini nimetuseks püridoksiini.[2]

Kolm aastat hiljem, 1941. aastal, õnnestus Györgyl eraldada munakollases, maksas ja pärmis munavalge toimet inhibeeriv ning ravitoimeline faktor. Ta nimetas selle H-vitamiiniks (saksa keeles die Haut 'nahk'). Praegu tuntakse seda biotiini ehk B7-vitamiinina.[6]

György selgitas välja, et rottidel, kelle sööda valguratsioon koosnes üksnes toorest munavalgest, tekkis ulatuslik dermatiit, millega kaasnesid närvisüsteemiga seotud haiguslikud seisundid ja kes ravi saamata surid. Nn munavalge kahjustuse sündroomi (egg white injury) ravis ta, koos Vincent de Vigneaud' ja teistega, Fritz Kögli ja Benno Tönnise poolt kuivatatud munakollase pulbrist eraldatud biotiiniga. Seejärel tõestasid nad, et H-vitamiin, koensüüm-R ja biotiin on peaaegu samased või väga lähedased ühendid.[7]

Paul György uuris ka vitamiine (B-rühma vitamiine ja D-vitamiini) ja haiguslikke seisundeid, näiteks rahhiiti, imikute teetanust ja palju muudki, muuhulgas avastas ta naiste rinnapiimas "bifidus faktori".[8]

TunnustusedRedigeeri

Paul György pälvis 1968. aastal Ameerika Pediaatria Seltsilt John Howlandi auhinna.

Aastal 1975. sai ta National Medal of Science'i laureaadiks.[1]

IsiklikkuRedigeeri

Paul György abiellus 1920. aastal Weimaris Margaret Johniga. Peres oli 3 last: Hans (temast sai keemik), Michael (arst) ja Tilbert (kirurg).[2]

Publikatsioonid (osaline)Redigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 National Science Foundation, (veebiversioon (vaadatud 17.07.2013) (inglise keeles)
  2. 2,0 2,1 2,2 L. A. HARNESS, M. TOMARELLI, Paul György A Biographical Sketch, J. Nutr. January 1, 1979, 109. köide, nr 1,lk 17–23
  3. Paul György, Developments leading to the metabolic role of vitamin B6, Perspectives in nutrition, The American Journal of Clinical Nutrition, 24. oktoober 1971, lk 1250–1256. Printed in U.S.A.
  4. V.R.Preedy, B Vitamins and Folate: Chemistry, Analysis, Function and Effects, lk 6, 2013, RSC PUblishing, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 15.07.2013) (inglise keeles)
  5. L. A. HARNESS, M. TOMARELLI, Paul György A Biographical Sketch, J. Nutr., 1. jaanuar 1979, 109. köide, nr 1, lk 17–23
  6. Sunita Kothari, Characterization of BirA Gene of Pseudomonas Mutabilis and the Mutant, 1F9, lk 1, 2007, UMI, Google'i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 04.08.2013) (inglise keeles)
  7. Klaus Hofmann, VINCENT DU VIGNEAUD 1901—1978A Biographical Memoir, Biographical Memoir, 1987, National Academy of Scineces, Waschington D.C. veebiversioon (vaadatud 17.07.2013) (inglise keeles)
  8. György, Paul, veebiversioon (vaadatud 17.07.2013) (inglise keeles)