Kose ajalugu

See artikkel räägib Kose valla Kose aleviku ajaloost.

Kose alevik

13. sajand

Ürikutes on Koset (Cosius) esimest korda külana mainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae). Kose suuruseks hinnati 9 adramaad, mis jäi küll alla mitmele teisele tänapäeval endise Kose kihelkonna territooriumil paiknevale asulale (Harmi 25, Kõue 19, Ravila 18, Kirivalla 15 ja Karla 14 adramaad). Taani hindamisraamat valmis küll 1241. aastal, aga seal leiduv oli kirja pandud 1219. ja 1220. aastal.

Hindamisraamatus mainiti ka Kose kirikut ja kirikumõisa. Kose puukirik oli üks Eesti vanemaid kirikuid, mis ehitati varsti pärast Lindanise (Tallinna) vallutamist taanlaste poolt, umbes 1230. aastal.

Laadaplats Kirikumäe all

14. sajand

Hiljemalt 1370. aastal valmis kivikirik. Esialgsest kirikust on säilinud vaid müürid.

Pirita jõe kiiresti voolavat vett kasutati ka vesiveski käimapanemiseks. 1346. aastast on teateid vesiveski kohta.

Jüriöö ülestõus

1343. aastal toimunud Jüriöö ülestõus ei jätnud puutumata ka Kose kihelkonna elanikke, kes samuti ülestõusust osa võtsid. Tagajärjeks oli aga Liivi ordu karistusretk 1344. aastal, mille käigus tehti arvatavasti Kose ja selle ümbrus, nagu muu Harjumaagi, inimestest lagedaks ja sajand hiljem mainiti Koset endiselt 9 adramaa suuruse külana, kus asusid kirik ja veski.

15.–18. sajand

Katolikuaegne Kose kirik hävis 1482. aastal venelaste süüdatud tulekahjus. Kirik oli pärast tulekahju pikka aega varemeis. Samuti kannatas kirik Liivi sõja aegu 1560. aastal suurte purustuste all.

19. sajand

Kose kirik 19. ja 20. sajandi vahetusel. Pirita jõgi oli veel süvendamata ja pildil on näha ka jõe ääres asunud saun

Aastatel 1856–1858 toimusid ulatusliku ümberehitustööd Kose kirikus ja sündis niinimetatud "uus kirik". Pärast ümberehitusi pühitseti kirik 16. novembril 1858. aastal uuesti. 1873 ehitati kirikule ka uus torn, mis pühitseti sisse 16. augustil. Järgmine suurem remont oli 1890. aastal, siis sai kirik uue 2 manuaali ja 15 registriga oreli, mille valmistas orelimeister Gustav Normann.

1840. aastal on esmamainitud Kosel töötanud kirikukooli.

19. sajandi lõpul, kui Kosest hakkas kujunema alevik, hoogustus ka kultuurielu.

Esimesed andmed Kose kooride kohta on 1870. aastast, millal meeskoor esines pastor Hörschelmanni ametijuubeli puhul kirikus.

Kose meeskoor võttis 1879. aastal osa teisest üldlaulupeost Tartus. Kooris laulsid ka Tuhala, Oru ja Tammiku vallakooli õpetajad.

1881. aastal asutati Kose pasunakoor. Aastail 1881–1890 juhatas pasunakoori Kose-Uuemõisa kooli õpetaja Siim Oja. 1890. aastal asus pasunakoori juhtima talupoeg ja viiulimeister August Kristal, kes oskas mängida kõiki instrumente. 1892. aasta augustikuus asutati Kose Muusikaselts ja pasunakoor liitus sellega. Neil aastatel korraldati palju pidusid ja kontserte. 1896. aastal telliti pasunakoorile Saksamaalt uued instrumendid. Samal aastal võeti osa ka üldlaulupeost Tallinnas.

1898 valmis Kose kirikuaias uuem kabel, mis oli Paul von Kotzebue kingitus Kose kirikule. Vanem kabel pärineb Rootsi aja algusest ning paikneb keset kirikuaeda piiravat piirdemüüri.

20. sajand

1900. aastad

Seltsiliikumine

20. sajandi esimesel kümnendil tegutses oli Kosel neli seltsi: Kose Muusikaselts, Kose karskusselts "Aade", Aleksandri (Triigi) Valla Kooliselts ja Kose Põllumeeste Selts. Seltsidest olid kõige tegusam Kose Põllumeeste Selts, kes asutas 1909. aastal Kose Laenu- ja Hoiuühisuse ning korraldas 1911. aastal põllumajandusnäituse.

Seltsitegevus sai kannatada 1905. aastal, kui rahvas võttis revolutsioonist aktiivselt osa ja karistussalgad põletasid karskusseltsi maja maha ja mitmeid tegelasi karistati. Nii olid järgnevatel aastatel seltsid peaaegu varjusurmas.

Kose karskusselts "Aade"

 Pikemalt artiklis Kose karskusselts "Aade"

Kose karskusselts "Aade" tegutses aastatel 1901–1908. Seltsis tegutsesid ka mitmed kirjanikud, näiteks Jakob Mändmets (1871–1930), Ernst Peterson-Särgava (1868–1958) ja ajakirjanik J. Reinthal. Selts üüris 1904. aastal eraseltsimaja Roobul, kus peeti kõnesid ka 1905. aasta revolutsiooni päevil ning seetõttu põletasid karistussalklased maja maha.

Kose Haridusselts

 Pikemalt artiklis Kose Haridusselts

Muusika- ja karskusseltside ühendamisel moodustati Kose Haridusselts, mis alustas tööd 5. augustil 1907. Seltsi esimeheks valiti Kose-Uuemõisa kooliõpetaja Jaan Jürgenson.

Haridusseltsi raamatukogu, mis tänapäeval kannab nime Kose Raamatukogu, avati 1908. aastal. Kose kihelkonnas olid raamatukogud veel Paunkülas ja Triigis. Suurim raamatukogu oli kirjanik Voldemar Uexküllil Kose-Uuemõisas.

Kose Laenu- ja Hoiuühisuse pangahoone, kus tänapäeval asub postkontor ja hambaravikabinet

Kose Laenu- ja Hoiuühisus

Revolutsioonist läks mööda mitu aastat, enne kui Kose majanduselu hoogustus. 1909. aastal asutati Põllumeeste Seltsi algatusel Kose Laenu- ja Hoiuühisus. Ühisuse asutamispäevaks oli 16. november, kuna siis toimus esimene peakoosolek. Asja algatajateks ja panga propageerijateks olid Villem Lepp Alansi külast, Johannes Oras Siuge külast ja Gustav Ehkman Triigist. Juhatuse esimeheks oli kirikuõpetaja Harald Põld.

Ühisus asus esialgu kirikumõisa ruumides ja seega kerkis peagi päevakorda pangamaja ehitamine. Selleks rentis Kose Piimaühing 2 vakamaad 99 aastaks, kuna tolleaegne seadus ei lubanud nõnda väikest maatükki osta ega müüa. Rendimakseks oli 400 rubla kohe ja 2 rubla igal järgmisel aastal.

Pangamaja ehitas Jüri Jõffert 1914. aasta suvel. Ehitus vastas tolleaegsetele nõudmistele ja oli tulekindlate vaheseintega. Majas asus veel postkontor (postkontor tegutseb selles hoones siiani). Hoones asunud saali kasutas enne seltsimaja valmimist Kose Haridusselts ja hiljem Kose 6-klassiline algkool. Kose Laenu- ja Hoiuühisuselt said laenu omale majade ehitamiseks nii Kose Piimaühing, Kose Haridusselts, kui ka teised ümberkaudsed asutused.

Kose Laenu- ja Hoiuühisuse juhatuse esimeesteks olid Harald Põld (aastatel 1909–1912), Gustav Ehkman (aastatel 1913–1914), apteeker Edvin Matson (aastatel 1915–1932) ja Otto Kruusement (1933. aastast alates). Panka peeti usaldusväärseks ja iga järgneva aastaga kasvas ka panga liikmete arv. 1909. aastal oli 32 liiget, 1910. aastal 108 liiget, 1917. aastal 298 liiget ja 1934. aastal 961 liiget.

1910. aastad

21. märtsil 1908 anti välja ametlik tegevusluba Kose Raamatukogu asutamiseks. Raamatukogu juhatajaks kinnitati vallakirjutaja Tõnis Hommik ja avamine toimus sama aasta 6. juulil. Avamise ajaks oli raamatukogu jõudnud annetajate kaudu hankida 301 raamatut.

Kose Piimaühing

9. novembril 1911 loodi Põllumeeste Seltsi algatusel Kose Piimaühing. 9. novembrit loetakse asutamispäevaks, kuna sellel päeval peeti esimene peakoosolek kinnitatud põhikirja järgi. Juhatus valiti 6-liikmeline, esimeheks sai jälle kirikuõpetaja Harald Põld.

Kose Piimaühingu tootmishoone, kus tänapäeval asub AS Kohuke, kerkis kohe pangamaja vastu.

Piima kogumine toimus külade kaupa ja piim veeti kordamööda Kosele. Kuna veoraha ei makstud, põhjustas see hiljem Äksi meeste lahkumise ühingust ja oma meierei asutamise Äksi.

1926. aastast avati ühisuse juures 4 koorejaama: Kiisa (töötas ainult mõne aasta), Kolu, Pikavere ja Palvere.

Kose Seltsimaja avati 22. augustil 1922. Hiljem toimus suurem ümberehitus. Maja põles maha 1941. aastal. Sellel pildil on näha seltsimaja koos pasunakoori liikmetega

Kuna ühing oli aeg-ajalt majanduslikes raskustes, siis kõikus pidevalt ühingu liikmete arv. Arusaamatused ühingu juhatuse ja selle liikmete vahel põhjustasid samuti aeg-ajalt probleeme, kuid kohalikud talumehed pidasid ühingu olemasolu ikkagi vajalikuks ja toetasid seda igati.

1912. aastal oli ühingul 98 liiget. 1913. aastal oli ühingu liikmete arv vähenenud kuuekümneni. Aastatel 1916–1918 püsis liikmete arv stabiilselt (57 liiget). 1930. aastal oli liikmete arv kasvanud juba 262-ni ja 1935. aasta andmete kohaselt oli ühingul 256 liiget.

Arstiabi

Kümnendi lõpul, 1918. aastal, ei olnud Kosel veel arsti. Arsti maja oli maha põlenud. Sama aasta suvel asus äsja Tartu Ülikooli lõpetanud doktor Jüri Kaupmees Kosele. 1923. aastal täiendas ta end Berliini Naistekliinikus.

1918. aastal asus arsti vastuvõtutuba Kose-Ristile viiva te ääres. Hiljem oli arsti maja vana apteegi vastas (Kehra maantee 3), kus toimus ka haigete vastuvõtt. Tänapäeval asub selles hoones elumaja ja apteek on kolinud osadesse Kose Kunstikooli endistest ruumidest Pikal tänaval.

Dr Kaupmees töötas aastaid Kosel ainsa arstina, olles elanikkonna hulgas erakordselt populaarne. Kahtlemata oli üks suure populaarsuse põhjuseid see, et ta oli alati valmis haige juurde sõitma olenemata vahemaast või ilmaoludest. Hobuvankril tegi ta väljasõite kuni Vaida ja Virlani.

1920. aastad

Mälestussamba avamine. Kõneleb Harald Põld

Pärast Eesti iseseisvumist hoogustus ka ehitustegevus ja ettevõtlus. 1922. aastal valmis Kose Seltsimaja, mille pidulik avamine toimus 22. augustil. Alevikus alustasid tegevust mitmed kauplused ja bussijaam. Sellest olenemata oli alevik endiselt väike oma üksikute taludega ja ilma suuremate ettevõteteta.

1923. aastal asus Harju maakonna haridusnõukogu uue maakonna koolivõrku koostama ja otsustati avada Kose 6-klassiline algkool 3 õpetajaga. Esimesel aastal oli ette nähtud esimese kuni neljanda klassi avamine kahe õpetajakohaga. Koolijuhatajaks valiti Gustav Lindmets ja õpetajaks Eliisabet Rannamees. Klassiruumideks üüris vallavalitsus Kose Laenu- ja Hoiu-Ühisuselt saali, millest laudseintega poolitades kaks klassituba tehti. Õppetöö algas 4 klassiga 1. oktoobril 1923. Kooli tuli 68 õpilast.

5. juulil 1925 avati Kose kalmistu keskel asuv mälestussammas Vabadussõjas ja Esimeses maailmasõjas langenud Kose kihelkonna meestele.

1930. aastad

Üheks suuremaks ettevõtteks kasvas Johannes Kruusemendi autobussijaam, mille kümme autobussi vedasid inimesi mitmel liinil ja millel oli Kose keskel suur bussigaraaž ja köetav bussijaam, mis aga hävisid Teises maailmasõjas.

Vallavalitsus lootis 1936. aastaks uue koolimaja ehitamisega lõpule jõuda ja katkestati üürileping Kose Laenu- ja Hoiu-Ühisusega. Endistesse kooli ruumidesse kolis postkontor, mis tegutseb nendes ruumides siiani. Vallavalitsus üüris kooliruumideks Kose koguduselt leeritoa. Uus algkoolihoone aadressil Ravila maantee 12 valmis kaks aastat hiljem, 1938. aasta lõpus. 15. detsembril võeti maja vastu ja anti sissekolimisluba. Õppetöö algas uues koolimajas 9. jaanuaril 1939.

1940. aastad

Tõsine tagasilöök aleviku arengus saabus kui Punaarmee 1941. aastal Eestist taganedes süütas Kose suuremad majad. Kokku hävis 25 maja (näiteks Haridusseltsi maja, mille kohal asub tänapäeval Kose Gümnaasium).

1941. aastal lõhuti ka sõjas langenud Kose kihelkonna meestele püstitatud mälestussammas ning samba tükid veeti Pirita jõkke.

1941 hävis koos Kose Haridusseltsi majaga ka selles alates 1922. aastast asunud raamatukogu. Kose Raamatukogu taastati 1949. aastal Ravila Valla Täitevkomitee korraldusega. Raamatukogu asukohaks sai Kose pastoraadi väike saal.

Vana apteegina tuntud maja aadressil Kehra mnt 6 oli pildistamise ajal kasutuses Kose Tarbijate Ühisuse poena. Pärast esimest maailmasõda kolis apteek vana koolimaja ja tänapäeva raamatukoguhoone koha peal asunud hoonesse ja oli seal kuni 2002. aastani, mil leiti sobivamad ruumid Pikal tänaval

1950. aastad

1950–1959, kui Kose oli samanimelise rajooni keskus, kiirenes taas ehitustegevus. Näiteks hakati ehitama täitevkomitee hoonet, mis aga 1960. aastal valmides läks Kose Keskkoolile, kuna Kose rajoon liideti Harju rajooniga.

1954. aastal avati Kosel Ravila maantee 10 asuvas majas lasteaed. Lapsi oli lasteaias alguses 15. Peatselt koliti Kehra maantee 5 paiknevasse ühekorruselisse majja. Tollel ajal töötas lasteaias kaks rühma.

1960. aastad

1960. aastal kolis Kose Keskkool uude majja, mis asub aadressil Pikk 12. See oli 1922. aastal valminud ja Teise maailmasõja ajal hävinud Kose seltsimaja kohale ehitatud ning Kose rajooni täitevkomitee hooneks planeeritud aga enne ehitustööde lõppemist likvideeriti Kose rajoon. Sama aasta kevadel lõpetas keskkooli esimese lennu 17 õpilast.

25. mail 1966 võeti vastu esimesed haiged Kose sanatooriumisse.

1970. aastad

1973–1975 tehti Kose Keskkoolile suurem juurdeehitus.

Kose Lasteaed, tollane Kose Lastepäevakodu, kolis 1978. aastal oma tänapäevani kasutatavasse majja (Pikk tänav 30), mis oli ehitatud spetsiaalselt lasteaiaks.

1980. aastad

Kose Vabadussõja mälestussamba taasavamine 1989. aasta suvel. Jaan Künnapi foto

1982. aastal leiti Koselt Eesti suurim teadaolev noorema rauaaja hõbeaare. Kokku 1716 münti 8.–12. sajandist kogumassiga 1,9 kg. Aare asus puitlaastudest kaanega savinõusse asetatud nahkkukrus ja oli peidetud 12. sajandi teisel veerandil, arvatavasti pärast 1128. aastat.

Kose Teeninduskooli maa-alale ehitati koos kutsekooli endaga ka 1982–1983 võimaliku sõjaolukorra kartuses ja Eesti NSV kõrgema juhtkonna majutamiseks mõeldud varjendid. Piisav kaugus Tallinnast pidi võimaldama nii turvalisust kui ka kiiret kohalejõudmist. Oma ligikaudse pindalaga 2500 m² on see suurim varjend Kose alevikus. Veel Vene aja lõpuni oli varjend väga heas korras aga 1991. aastal leiti, et selle ülalpidamine ei tasu end ära. Varjendi sisustuse viis Eesti sõjavägi minema ja sellele järgneval ajal leidis palju aset vandaalitsemist ja metallivargusi.

1984. aastal põles ära Aasumäel asuva Kose Lauluväljaku laululava kõlakoda.

1984. aastal avati Kose Keskkooli (praeguse Kose Gümnaasiumi) juures kaarhall, kuid läks veel seitse aastat kuni valmis vaheehitus koolihoonest kaarhallini. Tänapäeva nõuetele vastav võimla avamiseni jõuti 2000. aastal.

1989. aastal püstitas Kose Muinsuskaitse Seltsi aktiivsemad liikmed endisele kohale Kose kalmistul samasuguse mälestussamba, mis avati 17. juunil.

1990. aastad

16. jaanuaril 1992 moodustati praegune Kose vald. Kose alevik säilitas oma koha valla halduskeskusena.

1. septembrist 1996 tegutseb Kosel Kose Spordikool, mis tegeleb kergejõustiku, ujumise ja korvpalliga.

1999. aasta kevadel lõid Kose-Uuemõisa ja Oru noored jalgpalliklubi FC Kose.

21. sajand

Kose kirik tänapäeval

Kose Noortelava 2009. aastal

2001. aasta septembris alustas tegevust Kose Kunstikool, kandes siis veel nime Kose Kunstikeskus. 2004. aasta sügisel koliti uutesse ruumidesse, mis paiknevad endise Kose Teeninduskooli ühes tiivas. 2005. aasta augustis, seoses riikliku loaga, muutus Kose Kunstikeskus kunstikooliks. Samuti lõpetas 2005. aasta kevadel kunstikooli esimene lend. Esimese lennu lõpetas kuus õpilast, mida on sama palju, kui 1928. aastal oli tänapäevase Kose Gümnaasiumi eelkäijal esimesi lõpetajaid (tollal kuuenda klassi).

2004. aastal liideti Kose Teeninduskool (endine Kose Kutsekooli nr 40) Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooliga. Järgnevalt lõpetati uute õpilaste vastuvõtt ja 2006. aasta sügisest alates ka kogu tegevus Kose Teeninduskoolis, kus suure õppehoonete kompleksi renoveerimine ja üleval pidamine oleks nõudnud liiga suuri kulutusi.

1. jaanuaril 2003 muudeti Kose Vallavolikogu otsusega Kose Keskkool Kose Gümnaasiumiks. 15. augustil 2005 hakati ehitama gümnaasiumi uut tiiba, mis valmis 2007. aasta sügiseks. Samal ajalt toimus ka koolistaadioni suuremahuline ümberehitus ja 1. juulil 2008 avati ümberehitatud Kose staadion BIG Kuldliiga etapiga.

2009. aastal loodud MTÜ Valitsuse Varjend sai Kose Vallalt enda kätte Kose varjendid ning tulevikus peaks aset leidma nende kordategemine ning nii muuseumina eksponeerimine kui ka kasutuselevõtt kultuuri- ja tegevuskompleksina.

2009. aastal avati laululava taga paiknev Kose Noortelava.

2011. aasta kevadel kolis Kose-Uuemõisa Koduloomuuseum (hiljem Kose kihelkonna muuseum) Kose-Uuemõisast ümber Kose Gümnaasiumi ruumidesse.

2013. aastal avati endises Kose Teeninduskooli hoones Kose Kultuurikeskus. Samasse kolis ümber ka Kose raamatukogu.

2017. aastast toimub Siim Pohlaku eestvedamisel Kose Lauluväljakul Põhja-Eesti piirkonna suurim jaanipidu – Kose Jaanituli.

2018. aastal valmis Kose–Kose-Uuemõisa vaheline kergliiklustee.

Vaata ka

• Kose aardeleid

Kirjandus

• Hardo Voll ja Helve Voll. Kose, Kose-Uuemõisa, Ravila, Maalehe Raamat: 2002. ISBN 9985641590
• Kose vald 20 : sündmused, faktid, mälestused, Kirilille Kirjastus: 2012. ISBN 9789949439454

Välislingid

• Kose valla koduleht: Kose kultuuriloost