Ava peamenüü

Juminda miinilahing (ehk Nõukogude vägede evakueerumine Tallinnast) oli merelahing Teise maailmasõja Idarindel Soome lahel Juminda poolsaare lähedal 1941 aasta augustis, mille käigus Tallinnas Saksa Wehrmachti vägede piiramisrõngasse sattunud Punaarmee evakueeruvad Balti laevastiku üksused sattusid soomlaste ja sakslaste paigaldatud miinitõketele ning langesid ühtlasi pommi- ja torpeedorünnakute alla.

Juminda miinilahing
Osa Teise maailmasõja lahingutest ja Nõukogude vägede evakuatsioonist Tallinnast Eestis
Toimumisaeg 28. – 31. august 1941
Toimumiskoht Soome laht, Juminda poolsaare lähedal
Tulemus suure hulga evakueeritavate Balti laevastiku laevade ja Tallinnast evakueeritavate hukkumine
Osalised
Flag of Germany (1935–1945).svg Saksamaa
Flag of Germany (1935–1945).svg1. õhulaevastik
Soome Soome
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit, Flag of the Soviet Union.svg Punalipuline Balti laevastik
Väejuhid või liidrid
Vladimir Tributs
Kaotused
55 laeva, hukkunute arv ca 15 000

195 laevast (183 laeva Tallinnast, 12 Paldiskist) uputati 55, hukkunute arv võis olla umbes 15 000.

Sõjaline olukord Eestis 1941. aasta juulis-augustis ja Tallinna kaitse organiseerimineRedigeeri

  Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis 1941. aastal

22. juunil 1941 oli Saksamaa alustanud sõjategevust Teise maailmasõja Idarindel rünnakuga Nõukogude Liidule.

Pärast Riia vallutamist 1. juulil liikus Wehrmachti 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil laia rindena Eesti lõunapiiri. Lätis asunud Nõukogude 8. armee (kindralmajor I. Ljubovtsevi juhtimisel) riismed taandusid kahe Saksa armeekorpuse ees ja jäid peatuma Pärnu-Emajõe joonel.

 
Tallinn 1941

Nõukogude vägede kõrgem ülemjuhataja Stalin oli andnud korralduse kaitsta Tallinna kui Balti Laevastiku peabaasi iga hinna eest.

14. juulil 1941 sai PBL Sõjanõukogu NSV Liidu sõjamerelaevastiku rahvakomissarilt admiral Ivan Issakovilt siiski direktiivi nr 16, kus oli juba määratletud PBL baasi objektide hävitamise kord Tallinna mahajätmise puhuks. Kohapeal koostati detailne plaan linna ja baasi objektide purustamiseks, mis kooskõlastati Tallinna Linna RSN Täitevkomiteega.

  Pikemalt artiklis Põletatud maa taktika

7. augustil 1941 jõudis augusti algul Emajõe joonelt ootamatult rünnakut alustanud Saksa XXVI. armeekorpuse 254. jalaväediviis Põhja-Eestis Kunda juures Soome laheni, lõigates sellega Eestit kaitsnud 8. armee kaheks. Nõukogude 10. laskurkorpuse 8. augustil korraldatud vasturünnak olukorra taastamiseks ebaõnnestus ja Kunda-Paide joonest lääne poole jäänud Punaarmee väeosad olid sunnitud tõmbuma Tallinna kaitsele. Kotti oli jäänud koos tagalaväeosadega üle 70 000 mehe. Kaitseks mere poolt oli rannikul 9 rannapatareid, samuti ristleja Kirov, liidrid Minsk ja Leningrad, lisaks 9 hävitajat ja 3 suurtükipaati. Õhukaitse kindlustas PB laevastiku 10. hävituslennukite eskadrill. Tallinna elanikud olid alates 9. juulist sundkorras linna ümber kaitserajatisi ehitanud.

Miinitõkete rajamine Soome lahele ja suurtükiväe paigutamine rannikuleRedigeeri

Juba enne lahingute algust Eestis maismaal alustasid Soomes paiknenud Saksa Kriegsmarine ning Soome merejõudude laevad meremiinitõkete veeskamisega Soome lahel, eesmärgiga takistada Balti laevastiku peabaasis Tallinnas ja Lääne-Eestis asuvate laevade liikumisvabadust Ida suunal. Juminda piirkonna miinitõkete paigaldamisega alustati juba 22. juuni õhtul Soome allveelaevade poolt. Miiniväljade rajamine hoogustus augustis ja viimased 24 miini veesati veel ööl vastu 28. augustit.

Arvestuste kohaselt veesati Juminda piirkonda kokku 1612 miini ja 657 miinide traalimist takistavat lõhkepoid, aga mõningatel andmetel oluliselt rohkemgi.

Kui Saksa maismaaüksused jõudsid juuli algul välja Soome laheni, seadsid nad Juminda poolsaare piirkonda sama kuu keskel üles 105mm, 152 mm ja 172 mm suurtükipatareid kokku 10 toruga ja maksimaalse laskekaugusega umbes 30 km.

Evakuatsiooni ettevalmistusedRedigeeri

 
Viitseadmiral Vladimir Tributs

20. augustil alustasid Saksa üksused pealetungi Tallinnale, saavutades kohe kõigil suundadel edu.

Nõukogude väed alustasid Tallinna evakuatsiooni juba 24. augustil.

26. augustil andis Looderinne ülemjuhataja Kliment Vorošilov ametlikult loa Tallinn maha jätta. Rindejuhatuse korraldusel tuli lahingutegevus 27. augustil lõpetada ja asuda laevadele.

27. augustil 1941 algas punavägede evakueerimine Tallinnast. Tallinna kaitsnud Punaarmee üksuste jäänused, põgenevad punategelased, mobiliseeritud ja evakueeritavad – kokku umbes 30 000 inimest – tuli paigutada ööl vastu 28. augustit Nõukogude laevadele. Lisaks inimestele paigutati laevadele ka hulgaliselt materiaalseid väärtusi.

Korrapärase taganemise asemel muutus laevadele minek peagi kaoseks. Punaväelased ei suutnud enam sakslasi takistada, kes pidevalt sadamaid pommitasid ja peale tungisid. Mitmed transpordilaevad olid sunnitud lahkuma ilma nendele määratud üksuste ja evakueerituteta, samas, kui teised laevad oli ülerahvastatud.

Evakuatsiooniteekond jagunes kaheks osaks: Tallinnast Suursaarele, umbes Soome lahe keskele ja Suursaarest Kroonilinnani. Esimene osa kujutas endast enim ohtu Juminda neeme miiniväljade ja õhukaitse puudumise tõttu.

28. augustil koondus Tallinna lahele üle 180 laeva, mis jagati konvoideks nr 1-4, peajõududeks, kattesalgaks ja arjergardiks.

Konvoide koosseisRedigeeri

Esimene konvoiRedigeeri

2. järgu kapteni N. Bogdanovi juhtimise all, sinna kuulusid:

  • hävitajad "Surovõi" ja "Svirepõi"
  • allveelaevad M-79, Štš-303, Štš-307
  • traalerid TTŠtš nr 52 "Bujok", nr 56 "Barometr", nr 57 "Imanta", nr 71 "Krab", nr 72 "Dzeržinski", nr 91 "Ljapidevski"
  • kaatertraalerid KTŠtš-1201,-1203,-1204,-1205,-1206.
  • vahilaevad "Ametist" (endine "Sulev"), "Kassatka", "Bajan", OLS-7
  • "merekütid" MO-204, MO-207.
  • päästelaev "Saturn"
  • õppelaev "Leningradsovet"
  • staabilaev "Vironia" (endine Eesti kauba-reisiaurik)
  • jäämurdja "Krišjanis Valdemars"
  • ujuvtöökoda "Serp i Molot"
  • transpordilaevad "Alev" (VT-511), "Kalpaks" (VT-524), "Järvamaa" (VT-547), "Ella" (VT-530), "Atis Kronvaldis" (VT-563)

Kokku 32 laeva.

Teine konvoiRedigeeri

Juhiks oli määratud 2. järgu kapten N. Antonov ning sellesse kuulusid järgnevad laevad:

  • suurtükipaat "Moskva"
  • vahilaev "Tšapajev"
  • traalerid TTŠtš 43, 44, 47, 84, 121.
  • kaatertraalerid KTŠtš-1510,-1511,-1512,-1514
  • "merekütt" MO-200
  • võrgupanijad "Azimut", "Onega", "Vjatka"
  • transpordilaevad "Ergonautis" (VT-537), "Ivan Papanin" (VT-505), "Naissaar" (VT-584), "Kazahstan" (VT-523), "Šiauliai" (VT-550)
  • mootorpurjekas "Rein"

Kokku 21 laeva.

Kolmas konvoiRedigeeri

Juht 2. järgu kapten J. Janson. Konvoi koosseisus olid:

  • suurtükipaat "Amgun"
  • vahilaev "Uran"
  • traalerid TTŠtš nr 33 "Olonka", nr 58 "Osetr", nr 35 "Šuja", nr 83
  • kaatertraalerid KTŠtš-1101,-1104,-1105,-1107
  • "merekütid" MO-501, MO-502
  • peibutuslaev "Hiiusaar"
  • päästelaev "Kolõvan"
  • tanker TN-12
  • transpordilaevad "Kumari" (VT-574), "Lake Luceme" (VT-581), "Luga" (VT-518), "Skrunda" (VT-529), "Tobol" (VT-512), "Vtoraja Pjatiletka" (VT-543)

Kokku 21 laeva.

PeajõudRedigeeri

Viitseadmiral V. Tributsi enda juhtimisel:

  • ristleja "Kirov"
  • hävitajad "Gordoi", "Jakov Sverdlov", "Smetlivõi"
  • allveelaevad "Kalev", "Lembit", S-4, S-5
  • baasitraalerid T-204 "Fugas", T-205 "Gafel", T-206 "Verp", T-207 "Špil", T-217
  • torpeedokaatrid TKA-37,-73,-74,-84,-103,-113
  • "merekütid" MO-112,-131,-133,-142,-202,-208
  • jäämurdja "Suur Tõll"

Kokku 26 laeva.

Neljas konvoiRedigeeri

3. järgu kapteni S. Gluhhovtsevi juhtimisel:

  • suurtükipaat I-8
  • vahilaevad "Ost", "Razvedtšik"
  • allveelaev Štš-301
  • traalerid "Ižorets-12", "Ižorets-17", TŠtš-86
  • kaatertraalerid "Jastreb", "Pikša", "Povodets", "Vaindlo", "Voronin", KTŠtš-1208,-1209,-1210,-1211,-1503,-1504,-1505
  • torpeedokaater TKA-121
  • torpeedotransport TT-1
  • hüdrograafialaevad "Sekstant", "Vostok"
  • puksiirid "Esro", "Kaja", "Paldiski", "Venta", "Vilma", I-18, KP-6, KP-17, S-101
  • mootorpurjekas "Atta"
  • tuukripaat VR-6
  • rannasõiduaurikud "Vaindlo", "Vormsi"
  • transpordilaev "Everita"
  • jäämurdja "Tasuja"

Kokku 38 laeva. Selle konvoiga liitusid veel 12 laeva Paldiskist (transpordilaevad "Ausma" ja "Balhaš", kolm mootorpurjekat, kaks "merekütti" ning viis kaatertraalerit).

KattesalkRedigeeri

Balti laevastiku staabiülema kontradmiral J. Pantelejevi juhtimisel:

  • liidrid "Leningrad", "Minsk"
  • hävitajad " Skornõi", "Slavõi"
  • allveelaevad M-95, M-98, M-102, Štš-332
  • sidelaev "Pikker"
  • traalerid T-203 "Patron", T-210 "Gak", T-211 "Rõm", T-215, T-218
  • torpeedokaatrid TKA-33,-53,-91,-101
  • "merekütid" MO-207,-212,-213,-510
  • päästelaev "Neptun"

Kokku 23 laeva

ArjergardRedigeeri

Balti laevastiku miinikaitse juhataja kontradmiral Juri Ralli juhtimisel:

  • hävitajad "Artjom", "Kalinin", "Volodarski"
  • vahilaevad "Burja", "Jupiter", "Sneg", "Topaz", "Tsiklon"
  • torpeedokaatrid TKA-51, TKA-61
  • "merekütid" MO-193,-195,-201,-205,-210,-214
  • aurik "Petergof"
  • puksiirid "Kolõma", I-12, I-17
  • tundmatu kaater BMK-2

Kokku 21 laeva.

Samuti lahkus 28. augustil Tallinna reidilt 3 mastiline mootorpurjekas "Hiiurand" mille organisatsioonilist kuuluvust pole kindlaks teha õnnestunud.

Lahingu käikRedigeeri

 
Ristleja Kirov katmine suitsukattega Tallinna reidil
 
Tallinna sadam 01.09.1941

28. augustil lahkusid laevad Tallinna reidilt Kroonlinna suunas. Esimene konvoi lahkus Tallinnast 28. augustil kell 11.18, teine konvoi Tallinna reidilt kell 13.35. Kolmas konvoi tõstis ankru kell 13.50. Umbes tund aega peale kolmanda konvoi lahkumist tõstsid ankru peajõud viitseadmiral V. Tributsi juhtimisel. Kell 15.23 lahkusid Tallinnast neljanda konvoi laevad. Kell 16.15 hakkas liikuma kattesalk ja viimasena lahkus Tallinnast arjergard, mis tõstis ankru kell 20.15.

Balti laevastiku staabi valearvestuste tõttu läksid konvoid merele 10–14 tundi plaanitust hiljem (hilisõhtul), mistõttu ei jõutud Juminda miinivälja päevavalguses ületada.

Kuna 2. ja 3. konvoi olid miiniväljade öiseks läbimiseks liiga nõrga miinitraalerite kaitsega, ei pääsetud ohvriteta.

Kell 17 sõitis miinile aurik Ella, mis vajus põhja mõne minutiga, viies endaga kaasa 856 inimest.

Kell 20:11 uppus miinitabamusest esimene sõjalaev, allveelaev S-5[1].

Kell 20.45 hukkus miinil hävitaja Jakov Sverdlov. Sellel laeval olevat olnud nii Sergei Kingissepp kui ka Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Johannes Lauristin (andmed, tema hukkumisest laeval on vaieldavad)[2].

29. augusti hommikul jättis Vladimir Tributs konvoid saatuse hoolde. Ta istus Kirovilt ümber torpeedokaatrile ja kihutas Leningradi. Selleks ajaks olid transpordilaevad jäänud sõjalaevade kaitseta, sest need sõitsid ees ära Kroonlinna. Konvoid aga vajanuks hädasti ristlejate ja teiste sõjalaevade kaitset.

Valgenedes algasid Saksa pommituslennukite rünnakud, mis viisid merepõhja veel hulga laevu (Vironia, jäälõhkuja Krišjānis Valdemārs) ja tuhandeid inimesi.

TulemusedRedigeeri

 
Mälestusmärk Juminda poolsaarel

Kokku 195 operatsiooniga seotud nõukogude laevast uputati 55. Kroonlinna jõudsid vaid 32 transpordilaeva 75st. Konvoides kokku olnud 27 800 inimesest hukkus arvatavalt 11 000, neist üle 3000 tsiviilisikud. Suurim ohvrite arv (1760) oli aurik Kalpaksil.

Nõukogude ajaloolased ja laevastikujuhid nimetasid hukkunute arvuks 4000–5000 inimest ehk rohkem kui poole võrra vähem. Eesti mereajaloolastest on läbimurde kaotusi analüüsinud Mati Õun, kes jõudis tulemusele 13 500 – 14 000. Niisiis leidis sel retkel märja haua umbes 11 000 – 14 000 inimest.

Suure mereväe evakuatsiooni tõttu kutsuti Tallinna Põhja Dunkerque'iks.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Мирослав Морозов, Константин Кулагин: "Эски" в бою. Подводные лодки Маринеско, Щедрина, Лисина. lk. 48
  2. Vallutajate armetu pagemine

VälislingidRedigeeri