Ava peamenüü
Ivan Issakov

Ivan Stepanovitš Issakov (vene keeles Иван Степанович Исаков; armeenia keeles Հովհաննես Իսակով Hovhannes Isakov; 22. august (vkj 10. august) 1894 Adžikend, Jelizavetpoli kubermang, Venemaa Keisririik11. oktoober 1967 Moskva) oli vene mereväelane ja sõjamereteadlane, NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliige (1958).

Issakov oli üks kahest mereväelasest (teine oli sõjalaevastiku rahvakomissar Nikolai Kuznetsov), kes 1944. aasta mais said esimestena kõrgeima auastme sõjalaevastikus – laevastikuadmiral, mis 1955. aastal nimetati ümber Nõukogude Liidu laevastikuadmiraliks.

Sisukord

ElukäikRedigeeri

Ivan Issakov sündis armeenia külas Hadžišen (praegu Aserbaidžaani asula Hacıkənd). Tema isa oli raudteeteenistuja Stephan Isahakjan, kes võttis osa Vene-Türgi sõjast (1877–1878) ja kellest venestamise käigus sai Stepan Issakov. Ema oli Tartust pärit Ida Lauer.

Pärast 1913. aastal reaalkooli lõpetamist Tiflisis õppis ta ühe aasta Peterburi praktilises tehnoloogiainstituudis, kuid seoses maailmasõja puhkemisega 1914. aastal astus ta Venemaa Keiserlikku Sõjalaevastikku. 1917. aasta märtsis lõpetas ta (mitšmani auastmes) Peterburis 1914. aastal avatud gardemariinide täiendkursused, mis Merekorpuse õppeprogrammi alusel valmistas ette mereväeohvitsere.

1917. aasta sügisel võttis Issakov osa Lääne-Eesti saarestiku kaitselahingustVenemaa sõjalaevastiku viimasest suuremast lahingust esimeses maailmasõjas. 1918. aasta jaanuaris osales ta eskaadrimiinilaeva komandöri vanemabina Balti laevastiku jääretkes.

1928. aastal lõpetas Issakov sõjamereakadeemia juures asuvad kõrgema juhtiva koosseisu täiendkursused. Samal aastal määrati ta Musta mere merejõudude staabi ülemaks (oli ametis 1928–1929). Aastatel 1932–1933 oli ta Punaarmee Vorošilovi-nimelise Mereväeakadeemia sõjalise strateegia ja operatiivjuhtimise kunsti õppejõud, 1933–1935 ja 1937 (jaanuarist augustini) Balti laevastiku staabiülem, 1937–1938 Balti laevastiku juhataja.

Aastatel 1938–1939 oli Issakov NSV Liidu Sõjalaevastiku rahvakomissari asetäitja ja 1939–1946 esimene asetäitja, ühtlasi 1938–1939 Sõjalaevastiku Vorošilovi-nimelise Mereväeakadeemia ülem. 1939. aasta veebruarist maini viibis ta valitsuse ülesandel Ameerika Ühendriikides, kus tutvus laevaehitustööstusega. 1939. aastal võttis ta osa baaside lepingu sõlmimisest Eesti ja Lätiga. Aastatel 1940–1942 oli Sõjalaevastiku merepeastaabi ülem.

Teises maailmasõjas sai Issakov 1942. aasta oktoobris raskelt haavata Tuapse kaitseoperatsiooni käigus Kaukaasia piirkonna kaitsel. Tal amputeeriti gangreeni tõttu jalg. Ta jäi peamerestaabi ülemaks formaalselt kuni 1943. aasta juunini, kuigi ametikohuseid praktiliselt ei täitnud.

 
Kunstnik maalimas admiral Ivan Issakovi portreed (Moskva, 1964)

1946. aasta veebruaris määrati Issakov taas NSV Liidu Sõjalaevastiku peastaabi ülemaks. Aasta pärast küll sellest ametist vabastati, kuid NSV Liidu Sõjalaevastiku ülemjuhataja asetäitjaks jäi ta kuni 1950. aastani, kui läks erru tervislikel põhjustel.

Aastatel 1954–1955 töötas ta NSV Liidu Merelaevastiku aseministrina. 1956. aastal naasis sõjaväeteenistusse. 1957. aastast oli Issakov NSV Liidu kaitseministri nõuandja sõjateaduse küsimustes ja 1958. aastast NSV Liidu Kaitseministeeriumi peainspektorite grupi peainspektoreid.

Issakov on ajaloo- ja ilukirjandusteoste autor. 1963. aastal sai ta NSV Liidu Kirjanike Liidu liikmeks. Ta oli mitme sõjaajalooteemalise mängufilmi konsultant.

Issakov elas Moskvas. Ta on maetud Novodevitšje kalmistule.

TeadusRedigeeri

 
Jerevanis asuv Ivan Issakovi monument

Issakovil on uurimusi sõjamerenduse valdkonnast, ajaloost ja geograafiast.[1] 1940. aastal sai ta sõjamereteaduste kandidaadi ja 1946. aastal sõjamereteaduste doktori kraadi. Professori kutse anti talle 1947. aastal. Aastatel 1947–1955 oli ta kolmeköitelise "Mereatlase" vastutav toimetaja. Selle töö eest pälvis ta 1951. aastal Stalini preemia. 1958. aastal valiti ta NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks (geoloogia-geograafia osakond (okeanoloogia)). 1984. aastal avaldati Issakovi valitud tööde kogumik "Okeanoloogia, geograafia ja sõjaajalugu".

TunnustusRedigeeri

Ta on saanud kuus Lenini ordenit (1938, 1942, 1945, 1954, 1964, 1965) ja kolm Punalipu ordenit (1940, 1944, 1947).

Sõjaväelised auastmedRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri