Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib õigusteadlasest ja advokaadist; EÜS-i auvilistlase (1907–2001) kohta vaata artiklit Ilmar Rebane (jurist)

Ilmar Rebane (4. august 1912 Peterburi13. juuni 1995 Tartu) oli eesti õigusteadlane.

Ilmar Rebane sündis 4. augustil 1912 Peterburis. Isa Aleksander Rebane oli rätsep, ema Emilie Rebane – pedagoog. 1920 opteerus perekond Eestisse, täpsemalt Tartusse. 1921. a suri isa ja ema kolis koos nelja lapsega Riisiperre. 1922. a siirdus perekond Tallinna.

Tallinnas jätkas I. Rebane õpinguid algul algkoolis, 1924. aastast J. Westholmi gümnaasiumis, mille ta lõpetas kiitusega 1930. a. Selles humanitaargümnaasiumis õpetati ladina keelt ja mitmeid võõrkeeli (saksa, prantsuse, inglise). I. Rebase huvid olid valdavalt filoloogilised ja kirjanduslikud. Omal käel õppis ta selgeks soome keele, käis ungari, itaalia ja esperanto keele kursustel, oskas ka vene keelt. Gümnaasiumipäevil osales I. Rebane aktiivselt noorsooliikumises, oli gümnaasiumi õpilasühingu ja Tallinna Koolinoorsoo Kultuuriühingu esimees.

Aastatel 1930–31 oli I. Rebane ajateenistuses Eesti sõjaväes. Sealt vabanedes astus ta 1931. a sügisel Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, erialadeks said romaani filoloogia, eesti keel ja kirjandus ning rahvaluule. Temast sai üliõpilasseltsi Veljesto liige.

Ilmar Rebase gümnaasiumiaja ja ülikooli algusaastate loomingukatsetusi ja tõlkeid avaldati ajakirjanduses ja mitmes kogumikuski. Ulatuslikumaks tõlkeks oli Roman Rollandi "Noored armastajad" (Tartu, 1935). Üha enam haaras teda aga poliitiline tegevus. Ta osales Tartu Noorsotsialistliku Ühingu töös, oli Akadeemilise Sotsialistliku Ühingu sekretär ja Tartu Töölisühingute Keskliidu juhatuse liige.

1932. a jaanuaris esitas Ilmar Rebane avalduse üleviimiseks filosoofiateaduskonnast õigusteaduskonda. Peagi astus ta välja ka Veljestost. 1933. a suvel õppis I. Rebane Eestimaa Töölisühingute Keskliidu stipendiaadina Soome Ametiühingute Keskliidu Koolis. 1932–33 kuulus ta Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei ridadesse.

1934. a saadeti I. Rebane kuuks ajaks Poolasse rahvusvahelisele üliõpilaste sümpoosionile. Tartusse naasnuna arreteeriti ta septembris poliitilise politsei poolt. Teda süüdistati selles, et ta Kominterni agentide õhutusel tegeles kommunistliku agitatsiooniga Tartu töölisorganisatsioonides. Süütõendite puudumise tõttu oli sõjaringkonnakohus sunnitud I. Rebase õigeks mõistma.

Pärast vahi alt vabanemist jätkas ta õpinguid õigusteaduskonnas. 1935. a astus I. Rebane radikaalsesse üliõpilasseltsi Ühendus, mille liikmeskonnas oli hulganisti juriste. 17. aprillil 1936 lõpetas I. Rebane õigusteaduskonna cum laude.

Pärast ülikooli lõpetamist töötas I. Rebane lühikest aega Eesti Panga juriskonsultuuri praktikandina. 1936. aasta septembris võeti ta advokatuuri vannutatud advokaadi abiks. Novembris 1936 valiti I. Rebane ühtlasi Tööliskoja sekretäriks, hiljem peasekretäriks. 1937 osales ta Eesti tööliste esindajana Genfis Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konverentsil.

Ta töötas 19361938 Tööliskoja peasekretärina ning advokaadina Tallinnas ja Tartus. 19381940 oli ta õiguskantsleri nõunik.

Nõukogude võimu kehtestamise järel Eestis õiguskantsleri ametkond likvideeriti. I. Rebane asus komisjoni liikmena välja töötama projekte kodanliku Eesti seadusandluse muutmiseks. 1940. a lõpul ja 1941. a esimestel kuudel töötas ta juriskonsuldina mitmes tervishoiu ja kommunaalmajanduse süsteemi asutuses.

1941. aasta aprillis võeti I. Rebane Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi liikmeks ja määrati tööle Tartu Õigusnõuandlasse. Alanud sõda katkestas töö advokatuuris. 27. juulil 1941 mobiliseeriti I. Rebane Punaarmeesse. Leningradi kaudu viis tee esialgu Uurali tööpataljoni, hiljem edasi rindele.

Jaanuaris 1944 jõudis I. Rebane Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu väljakutsel demobiliseerituna Moskvasse, kus asus õppima sihtaspirantuuris Moskva Riiklikus Ülikoolis. Tema juhendajaks sai NSV Liidu Teaduste Akadeemia professor A. Trainin. Ühtaegu asus I. Rebane Eesti NSV RKN-i korraldusel koostama Eesti NSV töökoodeksi projekti. Kandidaadidissertatsiooni "Õpetus kuriteost osavõtust" kaitses I. Rebane Moskva RÜ Õigusteaduskonna nõukogu ees 7. märtsil 1945 ja talle anti õigusteaduste kandidaadi kraad. 1. aprillist oli I. Rebane määratud TRÜ kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri dotsendiks. Ühtlasi jätkas ta praktiseerimist advokaadina Tartu Õigusnõuandlas.

19451950 töötas Tartu ülikoolis kriminaalõiguse õppejõuna, 16. detsembril 1946 võeti Ilmar Rebane kaugõppijana NSV Liidu TA Riigi ja Õiguse Instituudi doktorantuuri, doktoritöö kaitses ta aga alles paarkümmend aastat hiljem. 1950ndate alguse repressioonid ei läinud mööda I. Rebasestki. 8. mail 1950 kõrvaldati ta TRÜ kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri dotsendi kohalt, süüdistatuna "kodanlikus natsionalismis" ja mais arvati välja ka advokatuurist ja doktorantuurist. Järgnevatel aastatel leidis ta tööd juriskonsuldina ja laojuhatajana Tallinna erinevates ettevõtetes. 27. novembril 1954 võeti Ilmar Rebane uuesti advokatuuri ja ta asus tööle Tallinna I Õigusnõuandlas. 1955. aasta septembris taastati Ilmar Rebane TRÜ kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri dotsendiks.

Seejärel takistas doktoritöö valmimist suur töökoormus Eesti NSV kriminaalkoodeksi väljatöötamisel (1957–1960). Doktoridissertatsiooni "Veenmine ja sund võitluses rünnetega Nõukogude õiguskorra vastu" kaitses Ilmar Rebane Moskvas 1968. aasta juunis NSV Liidu Prokuratuuri kuritegevuse põhjuste uurimise ja nende ärahoidmise vahendite väljatöötamise üleliidulises teadusliku uurimise instituudis. Oponeerisid prof. dr. jur. O. S. Joffe, prof. dr. jur. M. F. Kiritšenko ja prof. dr. jur. A. B. Sahharov. 13. juunil 1969 anti talle õigusteaduste doktori kraad. Dissertatsioon väljus kriminaalõigusteaduse raamidest ja omas suurt õigusteoreetilist tähtsust. Töös ei piirdutud pelgalt juriidilise analüüsiga, vaid vaadeldi veenmist ja sundi ka filosoofilises, sotsioloogilises, üld- ja sotsiaalpsühholoogilises ning pedagoogilises plaanis.

26. septembril 1969 valiti Ilmar Rebane TRÜ kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri professoriks. Professori kutse kinnitati 9. detsembril 1970, 1993. aastal valiti ta TÜ emeriitprofessoriks.

1966–1976 oli Ilmar Rebane TRÜ kriminoloogia probleemlaboratooriumi teaduslik juhendaja, ajuti ka juhataja. Tema töödest sai alguse kriminoloogiateadus Eestis. I. Rebase vahetul osavõtul publitseeriti seeria kriminoloogiaalaseid töid. Suure populaarsuse võitsid I. Rebase algatusel organiseeritud kriminoloogiahommikud, kus peeti loenguid kriminoloogia mitmetel aktuaalsetel teemadel. Ta oli ka parandusliku töö õiguse, kohtukõne, õiguskasvatuse teooria jt õigusteaduse harude rajajaks.

Ta on olnud mitme seaduseelnõu ja koodeksi koostamise komisjoni liige ja esimees. 19881991 oli ta Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi esimees, Põhiseaduse Assamblee ekspert. 19901992 Ülemnõukogu Presiidiumi nõunik, 19921994 põhiseadusest tulenevate seaduste eelnõu eksperdigrupi juht, aastast 1993 emeriitprofessor.

Sihtasutuse Eesti Õiguskeskus juures töötab Ilmar Rebase fond ja antakse välja temanimelist stipendiumi.

1997. aastal andis Ilmar Rebase abikaasa Aino-Eevi Lukas Tartu Ülikooli Raamatukogule üle tema arhiivipärandi [1].

IsiklikkuRedigeeri

Tema abikaasa oli Aino-Eevi Lukas. Tema õde oli ajalooprofessor Leida Loone, õepoeg on filosoofiaprofessor Eero Loone.[1]

ViitedRedigeeri

  1. EE 14. köide lk 417