Vikipeedia

Harald-Adam Velner

eesti tehnikateadlane ja looduskaitsja
(Ümber suunatud leheküljelt Harald Velner)

Harald-Adam Velner (15. detsember 1923 Narva – 25. detsember 2012 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane ja looduskaitsja.

Tema teadustöö põhisuunad olid veekogude vee kvaliteedi reguleerimine ja prognoosimine, veevarude kompleksne kasutamine ja kaitse, heitvete puhastamine ja hüdroenergeetika.

Elulugu muuda

Harald Velner sündis 1923. aastal Narvas ja kasvas multikultuurses perekonnas. Isa August Velner, Eesti hüdroloogia rajaja, oli pärit paljulapselisest taluperest ja ema Katariina vanast vene-poola maa-aadlist. Hariduse sai Harald Tallinna Prantsuse Lütseumis. Kooli lõpetades suutis ta vabalt suhelda ja kirjutada prantsuse keeles, lisaks õpiti hoolega veel inglise ja saksa keelt ning kodus omandas ta vene keele.

Haridus- ja töökäik muuda

Ta õppis aastatel 1931–1940 Prantsuse Lütseumis ja lõpetas 1942. aastal selle baasil Jakob Westholmi Gümnaasiumi.[1][2]

1942–1944 õppis ta Tartu Ülikoolis õigusteadust, kuulates selle kõrvalt loenguid matemaatika-loodusteaduskonnas.

Velner mobiliseeriti kevadel 1944 Saksa sõjaväkke. Ta viibis väljaõppel 20. eesti diviisi Klooga õpperügemendis (Ersatz- und Ausbildungs Regiment), kuid sügisel 1944 õnnestus tal sõjaväest põgeneda.[3]

1945 õnnestus tal astuda Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) ehitusteaduskonda, mille ta 1951 lõpetas cum laude. 1952–1954 oli ta aspirantuuris Leningradi Polütehnilises Instituudis, kaitses seal 1954 tehnikakandidaadi väitekirja ja 1968 samas tehnikadoktori väitekirja.

1944–1945 oli ta Eesti NSV Hüdrometeoroloogiateenistuse Valitsuse vanemtehnik. 1954 oli ta TPI hüdrotehnika ja geodeesia kateedri assistent, aastatel 1955–1957 samas dotsent, 1957–1968 TPI sanitaartehnika/hüdraulika kateedri dotsent, 1969–1992 oli ta samas professor; lisaks 1958–1962 TPI ehitusteaduskonna prodekaan.

Ta oli 1984–1988 Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni (HELCOM) tegevdirektor ning 1990–1992 ja 1994–1996 esimees ning elas seetõttu Soomes.[4]

1992–1996 oli ta Tallinna Tehnikaülikooli Keskkonnatehnika instituudi veekaitse erakorraline professor ja aastast 1996 oli ta keskkonnakaitse aluste õppetooli emeriitprofessor. Ta oli ka aastatel 1992–1994 Tampere ja Helsingi Tehnikaülikooli külalisprofessor.

Teadustöö põhisuunad muuda

Teadustöös tegeles Harald-Adam Velner kuni 1960. aastate alguseni hüdroloogia ja hüdroturbiinidega. 1960. aastate algul muutus aktuaalseks veekogude vee kvaliteet ja selle kaitsmine. TPI sanitaartehnika/hüdraulika kateedri õppejõud eesotsas Velneriga häälestusid uuele uurimissuunale. Päevakorda kerkisid uued veemajandusalased projektid, esialgu Eestis ja edaspidi väljaspool Eestit. Alustati veekogude uurimisprogramme, väliuuringuid tehti mitmel pool Eestis ning Venemaal Volgast Siberi jõgedeni välja. Tema algatusel loodi 1962 TPI sanitaartehnika probleemlaboratoorium (tänapäeval veetehnika uurimislabor), mille teaduslikuks juhendajaks ta ise valiti. Seal uuriti veekogude isepuhastust ja töötati välja arvutusmudelid väikejõgede veekaitseabinõude kavandamiseks. Laboratooriumist kujunes kiiresti uurimiskeskus, kuhu koondus arvukalt noori eri valdkondadest: sanitaartehnikuid, keemikuid, biolooge, mikrobiolooge ja arste. Probleemlaborist kujunes uurimiskeskus, mida ei teatud-tuntud üksnes Nõukogude Liidus, vaid mujalgi Euroopas. Tunnustus uurimisgrupile ei lasknud end kaua oodata ja uurimislabori korraldada usaldati üleriigilised veekogude isepuhastusalased sümpoosionid. Aastail 1967–1990 korraldati TPI-s üheksa veekogude isepuhastuse ja heitvee segunemise teemalist üleliidulist sümpoosioni ja alates 1972 muutusid need rahvusvahelisteks. Sümpoosionimaterjalid ning teadusajakirjades ja kogumikes avaldatud artiklid lubasid pidada Tallinna Moskva ja Leningradi järel tähtsuselt kolmandaks Nõukogude Liidu veekaitse-uurimiskeskuseks. Probleemlaboratoorium sai ka baasiks, kus hakati ette valmistama veetehnika teaduskaadrit: avati aspirantuur ning 1971 sai TPI kandidaadikraadi andmise õiguse veevarustuse ja kanalisatsiooni erialal. Velner juhendas mitut väitekirja koostajat ja oli kümme aastat kaitsmisnõukogu esimees. Jõgede isepuhastusvõime ja nende vee kvaliteedi kujunemise teooria edasiarendaja Velner sai kahel korral koos kolleegidega Nõukogude Eesti teaduspreemia. 1968 kaitses Velner Leningradis tehnikadoktori väitekirja teemal „Veekogude kompleksne kasutamine ja kaitse“. Doktoritöös võttis ta kokku Eesti veemajanduse generaalskeemi 1961 alanud koostamisega seotud TPI veekaitselaboris sooritatud uurimistööde tulemused. Algul oli 1965 valminud skeemi koostamisel põhirõhk linnade ja tööstuse veega varustamisel. Tallinna kasvava veevajaduse leevendamiseks tuli appi võtta peale Pirita veel mitme jõe veevaru. Selgus aga, et Jägala, Vääna (Tõdva), Keila jt jõgede vee juhtimine Tallinna veevarustussüsteemi halvendab vee kvaliteeti, eriti veevaesel ajal, mil veetarbimine on kõige suurem. Siit kerkiski vajadus tegelda jõgede veekvaliteedi ja reostuskoormuse uurimisega mitte üksnes Tallinna ümbruses, vaid mujalgi Eestis. Tollane generaalskeem oli üsna sarnane praegu Euroopa Liidu vee raamdirektiivi nõuete kohaselt koostatavate valglapõhiste veemajanduskavadega.

Harald Velneril oli juhtiv roll 1960. aastate keskpaigas alanud Eesti ja Soome veeteadlaste otsekontaktide loomisel. Suurepärased erialateadmised, mitme võõrkeele oskus (ta valdas vabalt kuut keelt) ja diplomaadivõimed aitasid tal korraldada Eesti ja Soome veeteadlaste ja praktikute koostööd, mis päädis rahvusvahelise koostööga Soome lahe vee kaitsmisel. 1968. aastal sõlmiti Nõukogude Liidu ja Soome vaheline kokkulepe Soome lahe ja selle vesikonna kaitseks ning samal aastal asutati NSV Liidu ja Soome teaduslik-tehnilise koostöö raames Soome lahe vee kaitse töörühm, mille Nõukogude-poolseks esimeheks sai professor Velner. 1970. aastal sõlmiti keskkonnakaitsealane kokkulepe ka NSV Liidu ja Rootsi vahel ning neli aastat hiljem 1974. aastal Soome ja Rootsi ning Nõukogude Liidu kahepoolsetele kokkulepetele tuginev, seitset Läänemere maad hõlmav Läänemere kaitse konventsioon. 1980. aastal konventsioon ratifitseeriti ja loodi Helsingis paiknev alaline büroo HELCOM. Helsingi komisjoni esimeseks peasekretäriks sai Soome veeteadlane Aarno Voipio. Komisjoni koosseisus moodustati kaks töörühma: teaduslik-tehniline ja mereuuringute töörühm, kes pidid ette valmistama konkreetseid soovitusi merekaitseks. Velner valiti esimese nimetatud töörühma esimeheks, mis nõudis merereostust piiravate kriteeriumide ja reostuskoormust vähendavate abinõude väljatöötamist. 1984. aastal valiti peasekretäriks Harald Velner, kes oli sellel kohal ametiaja lõppemiseni 1988 aastal.[5]

Aastatel 1984–1988 oli töö HELCOM-is mitmetahuline, paljudes alatöögruppides käsitleti eri küsimusi: õlitõrjet, reostuskoormuse piiramist, mere ökoloogiat ja seiret, insener-tehnilisi aspekte jm. Üheks sõlmküsimuseks oli merre suubuva reostuskoormuse vähendamine. Läänemere üks suurimaid reostuskoldeid oli Leningrad. Velneri töö tulemusena loodi otsesidemed Põhjamaade Keskkonna Fondi NEFCO ja Leningradi linnavalitsuse vahel, et kiirendada Leningradi heitvete puhastusseadmete rajamist, mis 1980. aastatel olid algusjärgus. Soome valitsuse toel anti heitvete nõuetekohased keemilis-bioloogilised puhastusseadmed käiku 2007. aastal.

HELCOM-is töötamise ajal osales Velner mitme rahvusvahelise organisatsiooni töös, sh merekaitse riikidevaheliste organisatsioonide tegevuses Atlandi rannikumere (Pariisi ja Oslo komisjonid) ning Vahemere (Barcelona Komisjon) kaitseks. Tihti osales ta Genfis kliima, hüdroloogia ja keskkonnakaitse töögruppide töös.

Töökoht HELCOM-i peakorteris Helsingis võimaldas Velneril osaleda vastuvõttudel paljudes saatkondades, mis aitas arendada kontakte ja tutvustada Eestit. Kaks korda aastas osales ta koos abikaasaga Soome presidendi vastuvõtul. Helsingis töötamise ajal tekkisid usalduslikud suhted Suurbritannia suursaadiku Alan Brooke Turneriga, kes Ida-Euroopa riikide kuraatorina edendas Eesti taasiseseisvumis perioodil Briti ja Eesti keskkonnakaitsealast koostööd.

Helsingis töötades aitas Velner tugevdada Helsingi ülikoolide ja TPI vahelisi sidemeid. Velner oli mitteametlik Eesti ülikoolide esindaja ja sidemete rajaja Soomes tehnika ja loodusteaduste valdkonnas. Selle töö edukuse kinnituseks oli Tallinna Polütehnilise Instituudi 50. aastapäev 1986, kui esimeseks sõjajärgseks audoktoriks valiti Helsingi Tehnikaülikooli veetehnika professor Eero Kajosaari.

1987. aastal toetas Velner fosforiidisõda, põhjendades fosforiidi kaevandamise halba mõju Läänemerele.

1988 organiseeris ta Tallinna Polütehnilise Instituudi ja PI Consulting (PIC) ühisfirma. Ettevõtte tegevus algas mitme rakendusliku projektiga, mille eesmärk oli keskkonna seisundi parandamine, nt Saaremaa keskkonna seisundi analüüs ja parandamise võimalused, mis töö valmides maakonnas ka heaks kiideti. Pärast taasiseseisvumist kasvas PIC Eesti osakond Eesti üheks juhtivaks bürooks keskkonnaprojektide alal.

1988. aastal alustas Velner Eesti ning osalt ka Läti ja Leedu keskkonna seisundit kirjeldava ülevaate koostamist, mille andis 1989 üle Põhjamaade Projektifondile (Põhjamaade Investeerimispangale NOPEF). Ülevaade sai aluseks järgnevatele projektidele regioonide kaupa, kus määrati kindlaks suurreostajad, kelle jäätmed HELCOM pidas vajalikuks esmajoones likvideerida (1992). Eestis olid nendeks objektideks Tallinna ja Pärnu heitvee puhastusseadmed ning põlevkivipiirkond.

Velnerit teati insenerikutse veendunud eestkõnelejana. Koos Tallinna linnapea Ivar Kallioniga algatas ta Eesti Inseneride Ühingu taastamise. 10. detsembril 1988 Tallinnas peetud Eesti Inseneride Liidu asutamiskoosolekul valiti professor Velner selle esimeseks presidendiks. Selles ametis oli ta 1994. aastani.[6] Oma elutööga jätkas Velner isa alustatut. August Velner oli 1921 asutatud Eesti Inseneride Ühenduse eesotsas kuni 1940. aastani.[6]

Pärast seda, kui Velner oli saanud 1990. aastal Hansalinnade Liidu preemia keskkonnakaitse alal, tihenesid isiklikud ja ülikoolide vahelised sidemed Kalmari linnaga Rootsis, kes oli Velneri preemia nominendiks esitanud.

1990. aastatel hakati Velneri juhtimisel korraldama Tallinna Tehnikaülikooli ja Tampere Tehnikaülikooliga, Stockholmi Ülikooli ning Kalmari Kolledžiga koostöös rahvusvahelist keskkonnakaitsealast täiendõpet.

1991. aastal oli Velner Maailma Looduse Fondi keskkonnakonverentsil Stockholmis kaasesimees koos fondi presidendi Briti prints Philipiga.

1992. aastal sõlmiti Velneri juhtimisel Läänemere keskkonnakaitse uuendatud konventsioon Eesti, Läti ja Leedu ning ühinenud Saksamaa osalusel. Konventsiooniga ühines ka Euroopa Liit.

1994. aastal valiti Velner uuesti, seekord juba Eesti esindajana, aastateks 1994–1996 HELCOM-i esimeheks.

1995. aastal valmis ja võeti praktiliselt tervikuna rakendamisele Velneri ja E. Loigu juhtimisel tehtud uurimus "Matsalu lahe ja Suur-Kasari jõe vesikonna keskkonnaseisund".[7]

1997. aastal valmis uurimus koostöös Kalmari projekteerimisbürooga, mille eesmärk oli hinnata hüdroelektrijaamade taastamise tehnilis-majanduslikke aspekte. Töö tõestas, et enamiku taastamist väärivate hüdroelektrijaamade tasuvusaeg on soodne, ei ületa 8–10 aastat. AS Eesti Energia taastaski seejärel Jägala jõel Linnamäe hüdroelektrijaama ja Keila-Joa ajaloolise jaama Keila jõel ning erakapitalil ja Soome Keskkonnaministeeriumi ja NOPEF-i toel taastati Kamari hüdroelektrijaam Põltsamaa jõel.

1997. aastal valiti Velner Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessoriks. Ta jätkas tööd hüdroloogina: veekaitse doktorantide juhendamist ja oponeerimist, koostas ja toimetas veekaitse ajalugu käsitlevaid raamatuid nii Eestis kui ka Soome lahe vesikonna piires.

2001. aastal Velner aitas korraldada Tallinna Tehnikaülikooli keskkonnatehnika instituudi 40. aastapäeva rahvusvahelist sümpoosioni vesikondade veevarude säästva haldamise ja kaitse küsimustes. Sümpoosion tähistas ka 35 aastat Eesti-Soome veealast koostööd.[8]

Harald Velneri algatusel asutati 1993. aastal Eesti Veeühing, mille auliikmeks ta hiljem sai. Ta osales Eesti Veskivaramu ja muidugi TTÜ keskkonnatehnika instituudi tegemistes. Ta oli nende seas, kes 1990. aastatel asutasid ASi Eesti Veejõud, et taas tegelda meie jõgede hüdroenergia kasutamisega. Tema toimetatud raamatuis käsitletakse veekaitse ajalugu Eestis, kalapääse, vesiveskeid jm.

Temalt ilmus üle 150 publikatsiooni[9] veekaitsest, heitvee puhastamisest, veekogude vee kvaliteedi prognoosimisest, vee komplekssest kasutamisest ja hüdroenergeetikast. Tema juhendamisel kaitsti 2 doktori- ja 24 kandidaadiväitekirja.

Tunnustus muuda

Mälestusi muuda

  • "Ühe rändaja mälestusi". Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus. 2008. 84 lk
  • "Paistu minu mälestustes". Laine Velner, Harald Velner. 2010

Isiklikku muuda

Tema isa August Velner oli Tallinna Tehnikaülikooli professor, Põllutööministeeriumi (enda rajatud) Sisevete Uurimise Büroo juhataja ja Eesti Inseneride Ühingu esimees.

Harald Velner oli Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliige (4.11.1966).[13]

Tartus tutvus ta ka Laine Neemre (Neumanniga), kellest hiljem sai tema abikaasa peaaegu 70 aastaks. Neil sündisid poeg Raul Velner ja tütar Kristin-Mari Velner (abielludes Looveer).

Raamatuid muuda

Viited muuda

  1. ↑ Tallinna Prantsuse Lütseumi vilistlased
  2. ↑ "Jakob Westholmi Gümnaasiumi vilistlased 1919–2012" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 2. veebruar 2017. Vaadatud 29. märts 2020.
  3. ↑ "Ühe rändaja mälestusi". Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus. 2008. Lk 10
  4. ↑ HELCOM (2004). "30 years of protecting the Baltic Sea".
  5. ↑ Arvo Järvet, Heino Mölder. "Keskkonnatehnika 1/2013" (PDF).
  6. ↑ 6,0 6,1 "Harald Velner - insener üle poole sajandi". Inseneeria. 2008.
  7. ↑ "Eesti Teadusinfosüsteem".
  8. ↑ Harald-Adam Velner (2008). Ühe rändaja mälestusi. Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus.
  9. ↑ "Tallinna Tehnikaülikooli publikatsioonid".
  10. ↑ "THE BALTIC SEA AWARD".
  11. ↑ "Aasta insener ja aasta tehnikaüliõpilane".
  12. ↑ "Veeteadlane pälvis kõrge aumärgi".
  13. ↑ "Eesti Looduskaitse Seltsi koduleht".

Kirjandus muuda

  • "Harald-Adam Velner – insener ja veeteadlane". Tallinna Tehnikaülikool. Tallinn 1993
  • "Harald Adam Velner – engineer and scientist". Tõlkija Mare-Anne Laane. Tallinn Technical University. Tallinn 1994
  • "Velner, Harald-Adam". // Mereleksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 474
  • "Harald-Adam Velner : bibliograafia". Koostajad ja toimetajad Mare Pärnapuu, Svetlana Krutova, Hille Hanni. TTÜ Keskkonnatehnika Instituut, Maa- ja Vesiteknikan Tuki ry. Tallinn 2015

Välislingid muuda

  Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Harald-Adam_Velner&oldid=6606581"